2009 lugemised

Olen lugemise palju kordi teemaks võtnud. Kõik kirjutamise õpetused on seda rõhutanud. Oled see, mida loed. Kirjutad, mida loed.

2009 loetud raamatud:

1. Öine Vahtkond Sergei Lukjaneko

2. Day Watch Sergei Lukjaneko

3. Kolme katku vahel Jaan Kross

4. Kunagine ja tulevane kuningas T.H. White

5. Meie, kromanjoonlased Tiit Tarlap

6. Gort Ashryn Leo Kunnas

7. Musta Pori Näkku Mihkel Raud

8. Naine Olavi Ruitlane

9. Naised Charles Bukowski

10. Puhastus Sofi Oksanen

11. On Writing Stephen King

12. Hingelõõm Jaan Aps

13. Üle maailma serva Laurence Bergreen

14. Klassiväline lektüür Boriss Akunin

15. Palveränd Tiit Aleksejev

16. Misjonilaul John Le Carre

17. Südamekujuline karp Joe Hill

18. Kuu on karm armuke Robert A Heinlein

19. Taevarahvas Poul Anderson

20. Joomahullu päevaraamat Juha Vuorinen

21. Veronika otsustab surra Paulo Coelho

22. Jonathan Strange ja härra Norrell (1. osa) Susanna Clarke

23. Jonathan Strange ja härra Norrell (2. osa) Susanna Clarke

24. Jonathan Strange ja härra Norrell (3. osa) Susanna Clarke

25. Jäniksin Vuosi Arto Paasilinna

26. Afgaanide vang Ants Eert

27. Kuradi Eliksiirid E.T.A Hoffmann

28. Sada aastat üksildust Gabriel García Márquez

Nimekirjast on puudu kaks raamatut, mille pealkiri ega kirjanik meelde ei tule (sisu mäletan). Ja kolm teost, mis olid nii igavad, et ma nad pooleli jätsin. Aasta ei ole läbi, nii et jõuan mõne romaani veel neelata. Plaanis on kindlasti läbi lugeda: "Gort Ashryn 2", “Mao elulugu”, "Fevre'i unelm", “Lisey lugu”.

“Üle maailma serva” – ise ma poleks seda koju toonud. Olen tänulik, et see raamat minuni ikka jõudis. Hariv ja põnev.

“Gort Ashryn” – Igale ulmefännile kohustuslik.

Sofi Oksaneni “Puhastus” – paneksin kohustuslikuks kirjanduseks.

Jaan Kross – armastan seda kirjanikku. Ausalt. “Kolme Katku vahel” – Tallinna ajalugu. Eesti ajalugu. Seda peab lugema, et aru saada, kui palju on üks inimene võimeline pühenduma kirjutamisele. Mul tõusid juuksed püsti, kui ma nägin: detaile, nüansse, kõnepruuki. Kross siseneb täielikult raamatu ajastusse ja võtab lugeja kaasa – väga hea raamat. Olen veel lugenud: “Wikmani poisid”, “Keisri hull”, “Silmade avamise päev”, “Vastutuulelaev”.

“Musta Pori Näkku” – läbi ropendamise ja pealmise kihi paistab üks trotslik poisijõmm, kes armastab väga oma vanemaid.

“Jonathan Strange ja härra Norrell” – siiani on võimalus seda suurepärast teost osta kõigest kolmekümne krooni eest. Triloogia hinnaks tuleb üheksakümmend krooni. Fantaasia, võlurid, London. Väga-väga hästi kirjutatud, suurepärase kirjastiiliga.

“Afgaanide vang” – põnevad seiklused ja läbielamised. Huvitavad elusündmused. Pealiskaudselt ja kehvasti kirjutatud. Soovitan ikkagi. Saab teada, kuidas saatus inimesi mööda maailma loksutada võib.

Avastage enda jaoks Arto Paasilinna. Eesti keeles on ilmunud: “Poodud rebaste mets”. Saab naerda!

“Hingelõõm” – lugege, kui tahate teada taset, millega romaanivõistlusel jala ukse vahele saab.

Stephen King “On Writing”

Lepime kokku, et peale selle artikli lugemist te lähete ostate ülalnimetatud raamatu ja loete läbi. (Eesti keelde seda minu teada tõlgitud pole. Rahva Raamatust sain ma viimase ingliskeelse koopia. Ma ei laena raamatuid! Hihiihiii…)

Miks?

Ma püüan seletada:

Raamat koosneb SK eluloost. Kus ta oma lapsepõlve veetis, millised on esimesed mälestused, miks ta kirjutajana just täpselt selliseks isiksuseks kujunes.

Viieaastaselt küsis väike Stephen ema käest: “Ema, kas sa oled kunagi surnud inimesi näinud?”

“Jah, pojake. Nägin kuidas üks joodik jäi rekka alla, ja tead, see roheline mögin, mis ta kõrvadest välja voolas ei lähe mul kunagi meelest.”

Mille peale SK vastab: “That’s makes as two mom, thanks a lot.”

Peale põgusat elulookirjeldust läheb ta kirjutamise juurde. Kuidas ta seda teeb.

Esimese soovitusena käsib ta tööriistakast valmis seada: sõnavara, õigekiri, grammatika jne.

Mõned stiilinäited:

Koosolek peetakse kell seitse – halb

Koosolek on kell seitse – hea

Köis visati kirjaniku poolt – halb

Kirjanik viskas köie – hea

Ta sulges ukse kindlakäeliselt – halb

Ta virutas ukse kinni – hea

Ei tohi lauseid kunstlikult keeruliseks ajada ja asjatult peenutseda. Näiteks: Joe’l oli piisavalt aega, et läbi viia ekskrementeerimise protsess. Lihtsam, parem ja ausam on: Joe’l oli sittumiseks piisavalt aega. (Ropendamisele ja asjade nimetamisele õigete nimedega pühendab ta mitu lehekülge).

Nii on hea:

“Pane see maha,” karjus ta.

“Anna see tagasi,” anus ta, “see on minu!”

“Ära ole selline lollpea, Jekyll,” ütles Utterson.

Nii on halb:

“Pane see maha,” karjus ta ähvardavalt.

“Anna see tagasi,” anus ta armetult, “see on minu!”

“Ära ole selline lollpea, Jekyll,” ütles Utterson põlglikult.

Miks halb? Sellepärast, et lugeja teab niigi, mis tonaalusega keegi ütleb: “Ära ole selline lollpea.”

Siis veel midagi, mille eest SK hoiatab on Swifty – kirjanik, kes taolisi väljendeid nii massiliselt kasutas, et skaudid lõkke ümber istudes sellenimelist sõnamängu mängisid. Eredaim näide oli: “Ma olen torumees,” ütles ta vett tõmmates.

Veel väga oluline punkt: ära ütle, näita! Ei ole mõtet kujundada karakterit ja lisada selgitavat lipikut külge – see mees on suur, karvane ja skisofreeniline. Parem on kujundada stseenide jada, kus hullu kombed tasapisi avalduvad.

Lihtsaim viis täiendamiseks ja arendamiseks on palju lugeda ja palju kirjutada. Raamatu lõpus on nimekiri raamatutest, mida SK on ise viimase paari aasta jooksul lugenud.

Kirjutamiseks tuleb leida rahulik nurgake ja kehtestada päevane sõnapiir, alla mille kirjutada pole lubatud (SK miinimum on 2000 sõna päevas.) Käsikirja esimese drafti kallal ei tohi kauem aega kulutada, kui kolm kuud, muidu valgub lugu liialt laiali. Ta ei kasuta enamjaolt süžeed. Talle meeldib karaktereid ja olukordi jutu käigus kujundada.

Valem teise drafti tegemiseks: esimene draft – 10% = teine draft

Kõige lõppu on veel lisatud näide teksti toimetamisest – kuidas saab esimesest draftist teine – ja selgitused punktide kaupa, miks just sellised muudatused.

Tegelikult on seal veel palju. Palju-palju-palju. Mulle andis raamat uut jõudu ja kindlust. Sain paljudele ajukäärude vahel tolmu kogunud küsimustele vastuse.

Saab ka teada, kuidas ta kirjutas sellised hitt-teosed nagu: Carrie, Misery, The Shining’u jne.

Ja veel palju, palju, palju…

Simon Haynes

Tundub, et novembrikuu on lingi heitmise kuu. Leidsin interneti avarustest ühe auhindadega pärjatud Austraalia kirjaniku, Simon Haynes’i, kelle koduleheküljel on üsna palju artikleid kirjutamisest. Kuidas tema oma romaanid meisterdab, milliseid võtteid kasutab. Süžee valmistamine ja kiirkirjutamine. Muuhulgas on seal tasuta allalaadimiseks tema poolt kirjutatud raamat.

Peale selle, et Simon Haynes on edukas kirjanik, on ta ka programmeerija ning tema kodulehelt saab alla laadida ja tasuta kasutada romaani kirjutamiseks mõeldud tarkvara “yWriter5” (seal ei ole rämpsu sees, kontrollisin). Ma ei ole lõplikult detailideni programmi läbi uurinud, aga esmapilgul tundub väga korralik abivahend olema. Just süžee kirjeldamiseks ja struktuuri, kohtade, karakterite paikapanemiseks. Peale selle saab kehtestada ajalised piirid, plaanid, tähtajad ja mahud kirjutamiseks. Meenutab natuke keeruliste projektide teostamiseks mõeldud tarkvara.

Tehnilist lähenemist põhjendab tarkvara autor sellega, et ta tahtis loovuse ja kirjutamise jaoks rohkem aega ning sellepärast tekitas süsteemsed raamid, mis aitavad tülikat tööd ära teha ja võimaldavad iga hetk üldpilti vaadata. Ta hoiatab, et see on kõigest abivahend – raamatu peate ikka ise valmis kirjutama. :)

Infot on seal päris palju ja põhjalikult ning on võimalik alla laadida erinevaid faile ja tabeleid, mis kirjutamist hõlbustavad.

Artiklid kirjutamisest

Tarkvara yWriter5

Tasuta E-raamat, Simon Haynes, Hal Spacejock

Head kaevamist!

Kirjutamisest läbi kogenud silma

Lugesin 2004 aastal Eesti Päevalehes ilmunud artiklit Tõnu Õnnepalu sulest “Kes tahab saada kirjanikuks?”. Seal on kujutatud ülevaatlik pilt algajate kirjameistrite stereotüüpidest, lugemisest kui kirjutamise peamisest õppejõust jne. Päris huvitav kirjatükk. Soovitan.

Eesti Päevalehe artikkel

Kuidas Sofi Oksanen kirjutab

Käisin Apollo raamatupoes Sofi Oksaneni kuulamas. Olen lugenud tema raamatut “Puhastus”. Jõud ja siirus, mis eeltoodud romaani sõnades peitub, avaldab tõeliselt muljet.

Sofi rääkis ülevaatlikult pisut sellest, kuidas tema oma raamatuid kirjutab.

Sel teemal oli paar-kolm küsimust ja kokkuvõtlikult sain mina aru nii: kõigepealt tekib tal mingi okas hinge, mis seal kriibib. Hakkab häirima ja nõuab lahtikirjutamist ja osutamist. Kui peas kuju võtnud lool on piirjooned valmis, siis otsib ta kokku materjalid tausta ja detailide jaoks. Näiteks “Puhastuse” tarbeks luges ta vanu ajakirju ja ajalehti. Oli vaja teada saada näiteks, kuidas talus seepi keedeti ja kas püksid olid mugavad või mitte ja sada muud pisiasja. Ta ütles ka, et konkreetset süžeed ta eelnevalt ei kirjuta.

Siis kirjutab ta raamatu valmis. Maht umbes 200-300lk vahel (ma ei tea nüüd täpselt, kas ta mõtleb A4 või raamatulehekülge, aga tema teoste pikkust arvestades pigem viimast).

Toorik valmis, asub ta paigutamise lihvimise ja täpsustamise kallale. Lihtne eks? :)

Arvestades, et temast on saamas maailmakirjanik – teos “Puhastus” saab tõlgitud ja avaldatud üsna pea kahekümne viies keeles – siis tasub seda kindlasti lugeda. Seda enam, et raamat räägib meist, eestlastest.

Esimene versioon

Mõtlesin veel kord järele, kuidas ma selle romaani, siis ikkagi valmis kirjutasin. Eelnevate kinnikiilumiste ja ebaõnnestumiste kiuste. Eelmises artiklis tulid välja minu kaks peamist probleemi: vähesed oskused ja süžee puudumine.

Oskused arenesid läbi kirjutamise ja tagasiside, korralik süžee sai ka paberile, aga tegelikult jäi veel paar olulist momenti puudu. Igapäevane kirjutamine ja ülesande püstitus.

Ma kirjutasin iga õhtu. Tekitasin jõuga sellise rutiini. Üheksast kuni üheteistkümneni. Ülesandeks oli: vähemalt ühe A4’ja suuruse lehe täiskirjutamine (Times New Roman, kirjasuurus 12, reavahe 1). Paljudel õhtutel ma ei tahtnud kirjutada, aga sundisin ennast ikkagi. Nii mahuka projekti puhul on järjepidevus võtmesõna. Ilma selleta ei tule midagi välja!

Jah, kujutan nüüd ette kedagi ütlemas: “Aga nii sa ju tapad loovuse ja kirjutad jama.” Jah, esimene versioon on tõenäoliselt küündimatu soperdis. Kuid alguses tehtud süžee tagab, et jutt jookseb õiges suunas ja räägitakse vajalikest asjadest. Pealegi ei teki ilma tagantsundimiseta üleüldse mingit versiooni.

Loovuse, läbimõtlemise, detailide kallal pusimise ja tehnikad võib jätta versioon kahe jaoks. (Tegelikult on vähemalt osa sellest tööst tehtud süžeed kirjutades.) Sadu kordi lihtsam on valmiskujul versiooni parandada ja sinna juurde kirjutada (vahest ka lehekülgede või peatükkide kaupa. Minu esimene draft oli kolmkümmend kuus tuhat sõna ja viimane kuuskümmend üks tuhat sõna).

Ma arvan, et esimest versiooni kirjutades tuleb ennast sundida ja lahti lasta kontrollmehhanism. Ei ole vajalik, et esimene draft oleks õigekirjalikult briljantne ja kirjeldustest ja vaimukatest märkustest punnis – oluline on hoopis maht ja järjepidev kirjutamine. See on teie enda jaoks kirjutatud toorik, mida te hiljem veel korduvalt lihvite. Las olla kasvõi pudikeeles, peaasi, et ta sünnitatud saab. Mis temast kasvab, selgub edaspidise töötluse käigus.

Teise ja kolmanda versiooni kallal nokitsemine oli see-eest juba puhas lust. :)

Blokk

See pidur vaevab enim algajaid kirjanikke. Väga raske on ennast kokku võtta ja õhinaga alustatut lõpuni viia. Tavaliselt on olemas: tugev soov, isu kirjutada, valmiskujul mõtegi, aga ikkagi jookseb esimene romaan peale paarikümmet lehekülge “kinni”.

Ma püüan analüüsida – võttes enda kogetu näiteks – miks nii juhtus ja kuidas ma takistusest üle sain.

I Katse

Laused hakkasid peas kummitama ja ma otsustasin nad paberile lasta. Otse loomulikult oli tegemist põnevuslooga, mis algas keset verist tegevust. Kokku jõudsin kirjutada seitseteist tuhat sõna.

Mis juhtus?

1. Uuesti teksti üle lugedes hakkas kriitikameel perutama. Olen ise suure lugemusega ja sellele baasile toetudes, paistsid eredalt silma konarused ja vasturääkivused. Miljon pisikest asja, mida ma parandada ei osanud. Pettusin ja jätsin kirjutamise katki.
2. Paari kuu pärast võtsin jutu uuesti ette, aga kuna romaanis oli vähemalt kolm tegevusliini, siis pidin kõik uuesti läbi lugema. Nii et need paar vaba tundi, mis minu käsutuses olid, kulusid enamjaolt sündmustega kurssi viimiseks.
3. Kirjutasin paar juppi juurde ja avastasin järsku, et olen jõudnud kohta, kust ma ei oska edasist tegevust ette planeerida ja kirjutamine käis vastu tahtmist. Jätsin katki.
4. Uue sisemise sunduse najal kirjutama hakates avastasin, et jälle on pool juttu peast kadunud ning alustama pidi lugemisest. Proovisin seekord targem olla ja kirjutada raamatu algusesse skeemi. Kes on kes. Mis sündmused on toimunud.
5. Sain surnud kohast üle, aga taipasin, et pean raamatu algusest peale ümber kirjutama ja selleks mul enam jõudu ei jagunud.
6. Jäi pooleli.

II Katse

Olin vahepeal kirjutanud jutustusi ja novelle. Eelmise katse ebaõnnestumised hakkasid ununema. Kirjastiilgi oli paranenud ja eneseusk kasvanud. Olin saanud positiivset tagasisidet. Alustasin suure kiiruga. Lehekülg lehekülje järel sai kaetud Times New Roman’iga. Olin kindel, et nüüd ma jõuan sihile ja teen romaani “ära”. Kokku jõudsin kirjutada kuusteist tuhat viissada sõna. Ja siis läks pidur peale. Tegemist oli fantasy kategooriasse kuuluva kirjutisega. Seal olid nii Rehepapp ja Kaval-Ants kui ka Hades, Kerberos ja Hypnos. Teemaks Olümpose jumalate relvade sisse vehkimine.

Mis juhtus?

1. Alustasin teadmata lõppu ja peamist tegevusliini. Jooksutasin mõtted paberile ja kõik toimis, kuni hetkeni, mil tekkis küsimus: kuidas nüüd siis edasi?
2. Võiks arvata, et võimalusi on miljon ja peale pisukest mõttepausi saab rahumeeli edasi liikuda. Aga… eelnevalt kirjutatu seab kindlad piirangud. Pealegi lugesin loo otsast peale läbi ja no ei meeldinud mitte üks raas. Ebakindlus ja eneseusu kaotamine panid projekti seisma.
3. Hiljem proovisin veel paar korda. Kirjutasin kogu loo algusest peale ümber. Lõpuks leidsin ka viisi, kuidas edasi minna. Nähes aga, et pean veel üks kord kõike otsast alustama, loobusin.

III Katse

Esimese Eesti Wabariigi detektiiv, salapärane mõrv Voltveti mõisas, must kell ja Peruu džunglitest leitud kummaline sammas. Kuidas see omavahel seotud on ja kuhu viib uurimine? Jõudsin kirjutada kaksteist tuhat sõna.

Mis juhtus?

1. Otsisin kirjutisi ja materjale 1932 aastast. Leidsin Tallinna kaardi ja palju artikleid. Need aitasid õhkkonda luua. Peale selle veel: Peruu džunglid ja floora-fauna, kohanimed ja poliitika, linnad ja muu.
2. Jõudsin kirjutamisega hetkeni, kus lugu läks keerulisemaks ja lahtisi otsi oli tekkinud liiga palju. Ja klassika: ma ei teadnud kuidas edasi liikuda.
3. Üle lugedes tundus konarlik. Mitte enam nii kole, kui eelmistel juhtudel. Kirjutasin otsast peale kõik üle. Siis jäin kahtlema, kas ikka on vaja lisada sci-fi’d – äkki peaks tegema ilma. Kustutasin ulmelised osad ja alustasin otsast. Siis järsku käsi selle teksti peale enam ei tõusnud.

Lõpusirgel

Kolm suure rutuga alustatud romaanikirjutamist jooksid liiva. Esimese kirjutamise hetkest on möödas umbes kolm aastat ja paarsada tuhat sõna. Nüüd sellest kirjutades ja teades, mis vajaka jäi – see karjub nendest katsetest lausa silma – tundub naeruväärne, et ma kohe nii loogilise asja peale ei tulnud.

Otse kirjutada on hea ja tore, kuid veel parem oleks juba enne esimese rea kirjutamist teada, kuidas lugu lõppeb. See ei ole muidugi kohustuslik, aga parem oleks.

Tuleb kirjutada süžee. Ükspuha mis vormis. Tähtis on alguses peamised sõlmed ja karakterid läbi mõelda. Kui teil on kolme leheküljeline süžee, siis seda on väga lihtne uute mõtete korral uuesti ja uuesti ümber kirjutada. Aga kui teil on juba nelikümmend või sada lehekülge teksti, siis on see väga tüütu ülesanne ja tapab soovi jätkata. Kui te olete raamatu mitmeks nädalaks kõrvale jätnud, siis ei pea te mälu värskendamiseks kõike läbi lugema, vaid kõigest kolm lehekülge.

Kui te teate kuidas romaan algab ja lõppeb, kes seal peamist rolli mängivad ning mis on raamatu point (seda oleks väga mõistlik teada), siis on kirjutamine puhas lust. Ei mingeid takistusi enam!

Üsna põhjaliku inglisekeelse õpetuse leiab sellelt lingilt:

Lumehelbekese süsteem

Kes ei mõista keelt võib minu tekstide seast välja otsida lühendatud/tõlgitud versiooni. Hoiatan, et ei maksa kõike sõna-sõnalt võtta ja sajaprotsendiliselt täita. Ei pea olema ilmtingimata kolm sündmust pluss lõpp. Siinkohal las loovus teeb oma töö ja näitab teile teed.

Võib-olla ongi hea, et esimesed katsetused kunagi arvutikõvakettalt edasi ei pääse.

Võib-olla on see kirjaniku läbiproovimine, et kas tal jätkub meelekindlust veel kord proovida ja siis veel. Natuke veel. Ja siis …jne

Sõltuvus

Sain äsja valmis romaani. Maht kuuskümmend tuhat sõna. Kokku kirjutasin üks aasta. Peaaegu iga päev mõned tunnid. Esimese versiooniga sain maha nelja kuuga. Teine versioon võttis kaks nädalat – lugesin üle, parandasin ettesattuvad vead ja kirjutasin paar lisajuppi.

Siis läks raamat kolmele kogenud lugejale, kelle tagasisidet ja enda uusi mõtteid kasutades, asusin versiooni number kolm kallale. Kirjutasin teksti uuesti põhjalikult läbi ja ümber. Otsast peale. Proovisin sisse elada igasse karakterisse. Mõtlesin nende mõtteid ja käisin kohtades, kus tegevus toimus. Kunagi hiljem ehk kirjutan protsessist täpsemalt, kuigi siinsamas blogis on üsna palju vihjeid olemas.

Kirjutamine muutis mind palju. Käisin ringi kulm mõtlikult kortsus ja ei pannud enam tähele tuttavaid inimesi, unustades mõnele vahel teregi öelda. Uinudes nägin temaatilisi unenägusid ja ärgates teadsin täpselt, kuidas romaanis kerkinud probleemist üle kirjutada.

Asjalood päädisid sellega, et vestluses sõbraga, kasutasin raamatu peategelase nime ja viidet temale, nagu oleks ta päriselt olemas.

Võiks arvata, et jõudnud kirjatüki viimase punktini, viskan kõik käest ja hakkan elama? Olin kindel, et nii kui ma raamatu valmis saan, puhkan kirjutamisest vähemalt ühe kuu. Ma ei teadnud ju sedagi, kas ma üleüldse tahan enam midagi kirjutada. Vahepeal suurte kahtluste ja takistustega võideldes, tundsin ennast hundikoerana, kes on lõuad puupulka surunud ja hoiab – nui neljaks – hambad koos.

Esimene päev oli kuidagi imelik. Meenus aeg, kui ma suitsetamise maha jätsin, siis kobasin pidevalt sigarettide järele, kuigi taskud olid neist ammu tühjaks laetud. Teisel päeval sain aru, et ma vajan mingit salamaailma, kuhu saaks aeg-ajalt sukelduda.

Tundsin puudust ühisest hingamisest oma raamatu peategelastega ja nende silmade läbi nägemisest.

Kolmandal ja viimasel kirjutamisvabal päeval sain aru, et olen endale loonud maailma, mis on tuttav raamatu “Parem kui elu” lugejatele. Mulle meeldib mõttes ringi popsuda omaloodud reeglitega maailmas. Painutada, koolutada, luua, kirjutada, mõtelda, suhelda, tunnetada, kaifida, rõõmustada, nutta, karjuda.

Kirjutamine on minu jaoks sama suur nauding kui lugemine. Ainult et kirjutades saan ma ise süžeekäänakute üle otsustada. Kõik algab ja lõpeb nii, nagu mina tahan.

Kolmandal päeval istusingi jälle diivaninurgas ja vaatasin pimedasse ning kirjutasin täiesi puhtale A4 formaadis wordi lehele:

***

Ära hüppa vette tundmatus kohas! Oht. Punane. Ära hüppaaaa…!

Janar ei mõistnud kaikuva hoiatuse sisu. Tema teada ei olnud lähikonnas ühtegi veekogu, pealegi oli sügis, kuid kõrvus kohisev hääl raius kindlalt, ühte ja sama.

Lõpuks adus Janar, et manitsev hääl tuli tema enda pea seest, mitte kuskilt lähedalasuva elektriposti külge kruvitud ragisevast vettinud krapist, nagu ta alguses kahtlustanud oli.

Ära….!

Puude ladvad võitlesid tuules, väikese siilu vaba ruumi eest, et saaks oma oksad lükata tinahalli taeva taustale, püüdma üksikuid hajunud päikesekiiri.

Ja sadas. Kindlasti sadas, sest piisad langesid vankumatu regulaarsusega ülevalt alla, purunedes mahavarisenud lehtedele kildudeks…

***

Ma tean mis saab edasi. Ma tean kuidas see lugu lõppeb. Võib-olla aasta pärast puhkan natuke. :)

Küsimus

Mul tekkis algaja kirjutaja arvustamisel filosoofilisemat laadi küsimus.

Kirjutasin ühele autorile, et tema lugu on köitev, kuid vajaka jääb detailidest. Püüdsin aidata, pakkudes, mida teha, et lugu mõjuvamaks muutuks. Lauseehitusest ja lohakusvigadest oli näha, et ta ei olnud oma teksti toimetanud. Ühesõnaga oli tegemist toorikuga.

Vastus minu arvustusele:

“mulle näiteks meeldib see kuidas ma kirjutan, ära mõista valesti. ma ei arva, et "tehnika" ja iga vuugivahe kirjeldamine on kõige tähtsam. ma olen sellistest kirjanditest surmani tüdinenud. minu arust lööb lühike ja konkreetne asi nagu välk ja vaat et pareminigi. ja ma kirjutan täpselt nii nagu mulle meeldib ja kui ma hakkan kirjutama nii nagu teistele meeldiks, lõpetaksin ma asja kohe”

Ma ei taha autorit halvustada. Vastus pani mind hoopis mõtlema, et ehk olen ma valele teele eksimas. Pannes liialt rõhku sellele, et tekst liiguks nagu rasvatatud välk. Et poleks komistusvigu ja lohisevat taaka. Nii võib ju tahtmatult oma pisukese eos steriliseerida, kuigi algne mõte oli parendada.

Lohakusvead ja liigne kiirustamine ei ole sellegipoolest vabandatavad. Ilmselt on tegemist teatud laadi piiriga, mida peab iga kirjanik ise tajuma õppima. Ilma tehnikateta ei saa, aga nendele liigselt rõhku pannes muutub tekst kuivaks ja igavaks. Mõte on siiski see, mis asjast asja teeb.

Tegelikult võib kogu küsimuse taandada ka sellele, kuidas keegi kirjutamist enda jaoks defineerib. Kui sa oled sahtlisse kirjutaja ja sul puudub ambitsioon avaldatud saada, vaid hoopis kirjutad seepärast, et koormast vabaneda, siis ei olegi midagi halba, kui jätad kõik nii, nagu välja tuli. Juhul kui sa aga oma teost avaldada tahad – ükspuha millises keskkonnas – siis peaks juba jälgima teatud reegleid.

Eksitavad sõnad ja otsekõne

Parandan enda poolt kokku kirjutatud teksti. Kõigepealt käis paberipatakas ühe keelesõbra juurest läbi, kes märkis kõik minu vead kollasega üles.

Panen kirja kõige häirivamad komistused, mis minu tekstis pidevalt kordusid ja millega üleüldiselt päris palju kiputakse eksima. Ka online-ajakirjanduses olen massiliselt sarnaseid vigu tähele pannud.

Enne ja ennem – enne (varem), ennem (pigem)

Õieti ja õigesti – õieti (õigupoolest), õigesti (veatult)

Järgi ja järele – järgi (millegi põhjal), järele (üle, alles, kannule)

Vahel ja vahest - vahel (mõnikord, aeg-ajalt), vahest (ehk, võib-olla)

Viimane sõnapaar mainitutest on minu kõige suurem nuhtlus. Leidsin ühe lingi, kus sarnaseid sõnu ja nende tähendusi rohkem lahatakse:

http://www.eki.ee/keeleabi/index.php?leht=4&act=2&vld=28

Arvatavasti on kõik taolised vead pärit kõnekeelest. Me räägime valesti. Massiliselt. Ja kui kirjutama hakkame, siis ka kirjutame valesti. Mina püüan nüüd rohkem jälgida, milliseid sõnu ma suust välja luban.

Šokeerisin õigesti kirjutamisega ka msn’is olevaid sõpru, kes arvasid seepeale, et nüüd on küll midagi tõsist lahti, sest ükski normaalne inimene ei kasuta kiirsuhtlusvahendis kunagi kirjavahemärke. Välja arvatud juhul, kui on vaja nendest emotikone vormida.

--

Otsekõne

Otsekõne kirjavahemärgid on minu jaoks läbipõetud probleem, aga kunagi segas tõsiselt kirjutamist. Jama kestis niikaua, kuni üks lahke inimene mulle kolm lihtsat näidist saatis, peale kümnesekundilist tudeerimist sai minu häda lahenduse:

1) Poiss ütles: "Mets põleb!(?.)"

2) "Mets põleb,(!?)" ütles poiss.

3) "Mets," ütles poiss, "põleb!(?.)"

Palju on?

Mind on alati huvitanud palju tähti, sõnu või lehekülgi A4'jas wordis kirjutatuna, võrdub raamatu lehekülgedena. Põhjus on lihtne – tahan kirjutada parajalt paksu raamatu, mida lugeja mõnuga saaks kätte võtta. Ise ma lugejana õhukesi raamatuid poes ei puutu. Isegi kui on hea raamat, aga kõigest sada lehekülge. See on ju õnnetus. Saab ühe pärastlõunaga läbi ja õhtul polegi midagi teha. Ajab nii öelda “hamba verele” ja kõik. :)

Üks-ühest vastust siin ei ole. Oleneb raamatu formaadist, ridade arvust ja fondist, ridade vahede suurusest, taandridadest, peatükkide vahedest jne.

Mõned numbrid, millega võib arvutada:

1. Trükifirmade tavaline taks pidi olema 250 sõna leheküljel. Ma ei tea täpselt, kas see on ka Eesti mõistes kehtiv, aga olen oma näpuga mitmetel raamatutel sõnad suvaliselt leheküljelt üle lugenud ja numbrid kõiguvad 200-280 vahel. Kahtsadat viitekümmet võib keskmiseks väärtuseks pidada küll.

2. Tähemärkide arv koos tühikutega lehekülje kohta 1750. Ma ei mäleta enam, kuidas ma selle numbri välja arvutasin. Näiteks Tänapäeva romaanivõistlusel nõutud miinimum 240000 sümbolit koos tühikutega ~ 137lk raamatut.

3. Ridade arv pluss 25%. Wordi sõnadelugeja annab ka ridade arvu. Raamatulehel on tavaliselt 30-35 rida. Ehk siis näiteks ridade koguarv/33 + 25%.

Pean ütlema, et kõik ülaltoodud tehted annavad enam-vähem sama tulemuse. Viimasel ajal tundub mulle kõige usaldusväärsemana esimene arvutus.

Minu esimeses raamatus "Kõigile saab kurikaga virutada" on umbkaudu 60000 sõna ja kuskil 420000 tuhat tähemärki koos tühikutega ja see teeb 264lk.

Kõva häälega

Kui olete oma teksti valmis saanud ja toimetanud ning tegemisel on juba vähemalt kolmas versioon, siis tasub kogu jutt endale kõva häälega ette lugeda. Ei maksa auditooriumi puudumisest ennast häirida lasta. Kuigi kindlasti oleks kasuks, kui teil on keegi, kes viitsib ja jaksab kuulata. Sellised inimesed on kuldaväärt. Hoidke neid!

Asja mõte on selles, et kui silm muidu vigu ei märka ja speller ei tuvasta, siis kõvasti ette lugedes sunnime ennast iga tähte haarama. Rakendub kuulmismeel ja nii märkame kohe, kui kuskil on viga või keeleline komistus.

Mõttes teksti korduvalt üle lugedes, libistame tegelikult pilguga paljudest sõnadest üle. Me ju teame, mida me mingi lausega öelda tahame ning kõiki sõnu ei ole vaja lugeda. Tänu sellele jääb nii mõnigi konarus teksti alles.

Ka sõnastusvead tulevad välja. Kui lauset lugedes keel värahtab ja peab mitu korda otsast alustama, siis on konstruktsioonil kindlasti midagi viga. Saab veel teada, kas tekstis olevad pausid ja mõttekriipsud õigesti töötavad.

Peale kõige muu aitab selline lugemine kaasa näitlejameisterlikkuse arendamisele ja treenib häälepaelu. :)

KKK

Korduma kippuvad küsimused: “Mis te arvate, kas ma peaksin kirjutama?”

Seda küsimust esitatakse ikka ja jälle. Iga Poognasse sisenev kirjapõlvkond väljutab jupikese seosetut juttu ja laseb, siis täiesti võõrastel inimestel otsustada oma edasise saatuse. Loodetakse ilmselt arvustajate heatahtlikkusele. Ollakse sisimas pisut uhkegi oma raasukese üle.

Olen ise ka seda küsimust küsinud. Ja arvan, et tänaseks on mul olemas universaalne vastus.

Minu arust ajendab küsimust küsima (vähemalt minu puhul oli see nii) kaudne teadmine või aimamine, mis tähendab ühe pika jutu kirjutamine. Suur vaev ja töö kuskil silmapiiril ja teisest küljest kartus põrumise ees – mis siis kui teen suure töö ära ja kellelegi ei meeldigi. Tahame eelaktsepteerivat otsust (avanssi) oma oletuslikule tulevikutööle.

Kui olla kriitiliselt aus, siis enamus lood või jutud, kus taoline küsimus autori kommentaaris figureerib on viletsad, läbimõtlemata, ühekordselt kiiruga kokku visandatud lausepuntrad.

Ärge kartke kirjutada. Tehke seda enda jaoks, mitte auditooriumile. Andke oma hetke parim – kirjutage jutt valmis. Nautige protsessi, sest loomine on lahe! Parandage lugu oma sõprade/sõbrannade abil – kirjutage veel kolm korda läbi ja siis pange üles. Nüüd on võimalik saada asjalikke vastuseid ja abi/nõu. Kirjutamise tehnilise külje pealt või loo klappivuse osas.

Tähtis ei ole, et kellelegi teisele meeldiks – oluline on, et sinu sees on väljapääsu otsiv lugu ja et sulle meeldib kirjutada.

Vastus on: “Enne töö, siis palk!”

Jutustaja

See on üks väga vajalik tegelinski, kes teab karakteritest kõike ja võib näiteks enne või pärast suurepärast dialoogi või mingit erilist olukorda öelda, kuidas tegelane ennast tunneb. Kas ta on: vihane, rõõmus, armunud, hirmunud, õnnis, masenduses või kurb. Mis tal käesoleva situatsiooni või öelduga assotsieerub ja kuidas ta sellele vastu astub.

Iga isiksus reageerib ärritustele omaenda läbielatud elamuste ja mälestuste tõlgendamise järgi. See kõik annab suurepärase võimaluse ära seletada karakteri erinevaid tahke ja nüansse.

Jutustaja selgitamine teeb kõik palju paremini jälgitavaks ja lugeja mõistab, miks üks või teine isik just niiviisi käituma peab. See muudab omakorda jutu palju detailsemaks, sügavamaks ja usutavamaks.

Süüvides jutustajana karakteri mõttemaailma telgitagustesse elame paremini rolli sisse ja samastume tegelasega, nagu näitleja, uut rolli õppides. See paistab lugedes silma ja annab teada, et autor on tõsiselt vaeva näinud.

Kohad

Mul on käsil üks pikemat sorti kirjutis ja hetkel tundub, et hea mõte oleks olnud algsesse süžeesse lisada ka kohad, kus sündmused arenevad.

Mõistlik oleks need välja mõelda ja üles märkida enne suurt kirjutamist – tegevusliini planeerides. Muidu tuleb esimene käsikirja tõmmis liiga karakteri ja tegevuspõhine ning kohtadest on juttu ainult suures plaanis, möödaminnes. See aga jätab lohaka ja lihtsustatud mulje.

Hiljem on haakuvaid kirjeldusi keerulisem lisada. Tulevad pähe uued mõtted ja ideed ning siis peab ikkagi otsast peale muutma hakkama, mis pika teksti korral on äärmiselt töömahukas tegevus. Kui aga kohe alguses romaani minimudelisse kõik kirja panna, siis peab ainult paari lehekülje jagu juttu ümber vorpima.

Igal karakteril on omanäoline elu või töökoht. Tegelikult jutustame läbi kohakirjelduste: inimestest, nende harjumustest ja veidrustest. See täiendab lugu uue vaatenurga alt.

Niisiis eraldi punktina tuleb planeerimisfaasis läbi mõelda kõik kohad, kus tegevus toimub. Ja iga koha kohta mõned võtmesõnad ja nüansid kirja panna, mis raamatu lahtikirjutamisel mõtteid tekitavad. Midagi sellist:

1. Vanaema maja – kollane, kuusehekk, metsmaasikad, laut, lakaluuk, mullikad, ketikoer, põld
2. Baari tagatuba – hämar valgus, kulunud tapeet, krigisev uks, liisunud õllelehk, sumisevad parmud, kamin, sihvakad sääred, baaripukk
3. Garaažis – vana Lada, tavotipurk, estakaad, õlised tunked, märja betooni lõhn, roostetavad tööriistad, kulunud kummivirn.
4. jne

Vaatenurgad

Juhtub autoõnnetus. Sellega on seotud: kaks autojuhti, neli kõnniteel patseerivat jalakäijat, politseinik; mees, kes kogemata juhtunu videosse salvestas ning üle õnnetuskoha lendava helikopteri piloot. Võibolla veel ka orav, kes suure kuuse otsas käbi järab.

Kokku on ülal toodud kümme erinevat vaatenurka ja tõenäoliselt kümme erinevat õnnetuse kirjeldust.

Autori otsustada jääb: kes ja kuidas loo jutustab. Jutu toon, tunne ja isegi tähendus võivad radikaalselt muutuda olenevalt sellest, kes on jutustaja.

Keegi seisab alati lugeja ja sündmustiku vahel ja see “keegi” räägib loo oma vaatenurgast lähtuvalt, muutes niiviisi oluliselt vaadet detailidele ja juhtunule.

Loomulikult võib kasutada raamatus võis jutus mitut vaatenurka sündmustele neid omavahel kombineerides – mida erinevamad ja üllatavamad need on seda põnevam.

Vaatenurkade tüübid:

Esimeses isikus vaatenurk (mina-vorm)
Teises isikus vaatenurk (sa)
Kolmandas isikus vaatenurk (tema)
Kolmandas isikus subjektiivne
Kolmandas isikus objektiivne
Kolmandas isikus kõiketeadja
Kolmandas isikus limiteeritud

Loosungid

Ma olen weebist leidnud kamaluga igasuguseid hõikeid ja julgustusi, mida olen püüdnud mõõdukalt vältida nende ameerikaliku iseloomu pärast, kuigi nendes on kindlasti terake tõde:

1. Kui tahad olla kirjanik, siis pead kirjutama. Leia oma päevakavas aega ja mõnus koht. Lepi endaga kokku, kui palju sa päevas kirjutad. Tee plaan. Seejuures ei tohi unusta, et sa tegelikult naudid kirjutamist – liigne sund rikub edasimineku. Leia mis sind enim motiveerib.

2. Nimeta ennast kirjanikuks. Paljude uskumuste järgi oleme me just see mida me endast arvame, niisiis kui te ütlete: “Tegelikult olen ma projektijuht, aga vahel kahh-kirjutan miskit," siis see te ka oletegi. Kirjanikuks ei tee avaldamine, vaid sisemine sund kirjutada. Võibolla olete lihtsalt kirjanik iseenda jaoks või sahtli tarbeks. Avaldamine on lihtsalt võimalus raha teenimiseks või oma nime tuntuks tegemiseks. Minge peegli ette ja proovige ilma valehäbita endale öelda: ma olen kirjanik. Päris lõbus. Eks ole? :)

3. Kui te otsustate kirjutada romaani või pikema jutustuse, siis leppige endaga enne kokku, et te tõesti teete seda. Järgijätmatult ja visalt. Mõnes mõttes meenutab see sõltuvusest vabanemist: selle nimel peab tõsiselt pingutama ja liikuma edasi päev korraga.

4. Ärge tekitage endale asjatute lootustega lisapinget. Lihtsalt kirjutage ja nautige protsessi. Nii arenete päev-päevalt, tasapisi. Kui heade raamatute kirjutamine oleks lihtne, siis tegeleksid sellega paljud. Tegelikkuses on iga väärt raamatu taga aastaid õppimist, kirjutamist ja visa tööd. Te ei eelda ju, et esimest korda viiulit käes hoides suudate kohe sellest imelise heli välja võluda. Tegelikkuses kuluvad esimesed aastad kääksutamise peale.

5. Üks tore inimene - ma ei tea kes - ütles, et iga "ootamatu" kuulsaks saamise taga on kakskümmend aastat higi ja vaeva.