Friday, August 27, 2010

Avaldamine

Mida tähendab avaldamine? Minu jaoks tähendas see pikka aega käsikirja trükki jõudmist. Raamat saab paberkujul valmis ja siis oletegi paljude inimeste silmis kirjanik. Arvatakse, et kirjanikuks teeb midagi, mis on trükitud – eks siin ole omamoodi õiget loogikat ka, sest kirjanik võib olla hingelt enese jaoks või siis avalikkuse silmis. Viimane tase on ilmselt see, kui teised kirjanikud Teid ametivennaks pidama hakkavad.

Niisiis, kui mul on väike rahaline reserv vahemikus ütleme alates kaksteist tuhat, kuni kolmkümmend kaks tuhat krooni, siis lasen oma dokumentide sisu paberile lahti ning kõik ongi korras, avaldatud?

Lugesin kuskilt foorumist võrdluse (võib-olla Poogna omast), et iseavaldamine on võrreldav onaneerimisega. (Ei taha siinkohal halvustada luuletajaid, kellel alatihti ei olegi mingeid muid võimalusi, kui ise ennast trükkida.) Luuleliidu kaudu pidi asi umbes selline välja nägema, et vihik trükitakse ära ja siis surutakse kogu tiraaž kastiga sülle ja öeldakse: “Mine nüüd müüma.”

Avaldamine on avalikuks tegemine. Kogu protsess näeb välja umbes nii:

Toimetamine – Keegi suure lugemusega inimene vaatab käsikirja üle ja küsib, miks Mart on poole loo pealt Peetriks muutunud. Ja kas see pole mitte vastuoluline, et juulikuus lund sajab?

Korrektuur – Keegi keelesõber vaatab, et kõik oleks õiges vormis, ajas ja õigekirjas.

Küljendamine – Käsikiri väänatakse raamatu formaati. Tekst paigutatakse lehekülg lehekülje haaval nii, et ta kenasti loetav oleks. Poolitatakse sõnu.

Kujundamine – Keegi joonistab pildi ja sätib pealkirjad ja muud vidinad kenasti ritta.

Trükkimine – Minu jaoks oli üllatus, et raamatu sisu ja kaaned trükitakse eraldi, kuigi see on tegelikult üsna loogiline. Ma veel ei teagi, kuidas nad omavahel kokku saavad.

Avaldamine – Läbi hulgimüügifirma jõuab raamat erinevatesse poodidesse, kettidesse ja raamatukogudesse. Kirjastus hoolitseb selle eest, et sündmus tähelepanu saaks. Nügitakse tuttavaid ajakirjanikke ja saadetakse sinna-tänna koopiaid arvustamiseks, tehakse pidulik näksilaud.

Kuidas jõuda niikaugele, et kirjastus tunneks huvi raamatu avaldamise vastu. On mitu võimalust. Näiteks, kui te kirjutate midagi ulme vallas, siis on mõistlik saata oma lühijutte Algernoni. Tutvuda sealsete oludega, lugeda ja püüda šnitti võtta. Pärastpoole, kui Teie jutud on saanud Algernonis tuttavaks, siis tasapisi võib hakata mõtlema, et äkki võiks neile käsikirja tudeerimiseks saata. On üsna kindel, et kui Te sealt pundist ühe mehe käest viisa saate (ise tuleb nimi välja uurida), siis Varrak tunneb huvi Teie käsikirja avaldamise vastu.

Igal alal on omad meistrid ja kindel on see, et kui Teie käsikiri saab mõne tuntud kirjaniku poolt aktsepteeritud/kiidetud, siis on kirjastuses enda käsikirja müümine kordi lihtsam. Aga proovige sihtida nii, et krimijutt läheks krimikirjanikule ja lembelugu armastusromaanide meisterdajale. Kontaktide leidmisel on abiks internet.

Loomulikult võib oma käsikirja otse kirjastajale saata (kontaktid kirjastuste kodulehekülgedel). Nad loevad läbi ja annavad paari nädalaga teada, kas nad on Teie käsikirja avaldamisest huvitatud või mitte. Kellegi soovitusega on kindlasti kergem.

Romaanivõistlused on üks hea moodus avaldatuks saada. Sest avaldatakse umbes 7-10 käsikirja. See tähendab, et viiekümne romaaniga võistlusel on võimalus avaldatuks saada 14-20%.

Kõige olulisem on omada jutustamist väärt lugu ja hästi kirjutada. Kustutada, uuesti kirjutada, kustutada ja veel kord uuesti kirjutada jne – niikaua, kuni te ISE olete käsikirjaga rahul. Ärge suruge vigade ees silmi kinni ja ärge kartke aega kulutada – muidu petate ainult iseennast.

Kirjastus Tänapäev lubab peatselt uut infot romaanivõistluste kohta:

6 comments:

Oop said...

1. Kaaned ja sisu kohtuvad köitmisel. Neil on selle jaoks massin.
2. Yks sats toimetamist toimub ka pärast kyljendamist. Kui ei toimu, on tavaliselt jama majas.
3. Kirjastuste huvi sõltub suuresti žanrist. On žanre, mille puhul võidakse öelda, et on kyll hea käsikiri, aga meie teda ikka trykkida ei taha, lihtsalt ei tasu ära. Näiteks luule.
4. Igal juhul on kasulik, kui su nime guugeldades tuleb kuskilt välja midagi positiivset (kooli kirjandusvõistluse auhind, kymme kiidetud juttu webzine'ides, mõne blogija tunnustav arvustus). See näitab, et sa ei tulnud alles eile mõttele midagi kokku soperdada, vaid, noh, oled juba ammu sihikindlalt soperdanud. Käendajate olemasolu ei garanteeri muidugi kvaliteeti, aga võib mõjutada kedagi su käsikirja lugema.

Oop said...

Kusjuures hea toimetaja ja kujundaja vajalikkust peaks algajatele rohkem rõhutama. Olen igasugu õnnetusi näinud, sealhulgas luulekogu, mis kubises kirja- ja kyljendusvigadest ning kus yks tekst oli eksikombel kaks korda trykitud. Taseme ebayhtlus veel kõige otsa.

Tegelikult tahtsin ytelda, et yks kasulik nõuanne on siin: http://laulukene.blogspot.com/2010/08/nouandeid-kirjanikele-kuidas-solmida.html

... said...

Millise programmiga raamatut arvutis kirjutada, et saaks pilte koos allkirjaga lisada, ja mis lubaks küljendamisega ka tegeleda.

Oop said...

Indesign. Aga ma soovitaks siiski Kyljendamise kyljendajatele jätta. Ja trykkimise trykkalitele jne.

... said...

Tänan! Alustasin Microsoft Wordiga, aga see muutus tülikaks.

Oop said...

Korralikud inimesed Wordiga ei kyljenda. (Ega tee, muuseas, ka kodulehti, ehkki Wordis on sellegi funktsionaalsuse papist imitatsioon.)