Tuesday, June 13, 2017

Eesti Kirjanike Liidu Romaanivõistlus 2017 "Postimehe eripreemia"

Foto: Georg Kõrre


Peale mitut aastat õpingute vahele pikitud kirjutamist õnnestus lõpuks valmis saada romaan „Sünk jää, otsatu põhi“, mis saavutas Eesti Kirjanike Liidu 2017 romaanivõistlusel auhinnalise koha: „Postimehe eripreemia“. Mida see preemia sisuliselt tähendab on allpool Postimehe artiklilõigus selgitatud:


Eravestluses mitme žüriiliikmega sain teada, et kui Postimehe auhind oleks jäänud välja andmata, oleksin saanud III koha (sellepärast jäi võistluse III koht välja andmata). Kirjutamine oli seekord väga pikk ja raske (muidugi ka lõbus). Uurisin väga põhjalikult tausta ning intervjueerisin inimesi, kes vajalikke teadmisi omasid. Seekord aitasid mind neli proovilugejat. Tegemist on minu kõige mahukaima romaaniga ca 450lk. Romaan avaldatakse tõenäoliselt selle aasta sügisel.

Wednesday, June 15, 2016

Päästik



Leidsin katkendi filmist, mis mind kunagi kirjutama pani, murdis viimased tõkked ja oli päästikuks. Hoiatan, et vaatamisel võivad olla tõsised tagajärjed. „Õige koht“  on alates 1 minut. Peale filmi vaatamist proovisin kohe kirjutamist - ja tõesti nii saabki, et lihtsalt kirjutad. Mhm.Finding Forrester

Tuesday, April 21, 2015

Miks mitte ise avaldada?

Minu käest küsiti pealkirjas toodud küsimus. Ise avaldamise kaalumine on minu puhul seotud kahtluste-, hirmude- ja muidugi mugavusega. 300-400lk’se raamatu kirjutamine ja toimetajaga koostöös remontimine on juba nii suur pingutus, et kõike jama veel juurde justkui ei tahaks. Kahtlused-hirmud on seotud eelkõige professionaalsusega. Kas ma ikka oskaks ära tunda, milline on hea kujundus, korralik küljendus, normaalne paber, kaanematerjal, korrektuur, kuidas kõik kokku kõlab jne. Miljon pisikest detaili – ei maksa alahinnata kirjastuste tegevust. Kindlasti olete ise näinud neid kuidagi veidralt karuseid raamatuid poes, mida kätte võttes ilmneb, et keegi on selle oma raha eest välja lasknud. (See viimane mainitu kah ütleb midagi – lasi enda raha eest raamatu välja, ju siis keegi ei tahtnud avaldada?)  Eriti kahtlased on ise avaldatud raamatud, kus on eessõnas võidukalt mainitud, et ükski kirjastust seda avaldada ei tahtnud, aga vaadake ma avaldasin ikkagi ise!

Kirjastustel on väljakujunenud ajakirjanike ringkond keda togida. Vahel nad reklaamivad veidi – nt minu esimesest raamatut loeti KUKU raadios ette. Üks raamat oli nädal aega Delfi esilehel presenteeritud jne. Olen kõrvalt jälginud, kuidas kirjastused toimivad avaldamisel ja püüdnud nende eripäradest aru saada. Eks neil on palju kontakte ja rohkem jõudu raamatuid poodidesse paremini paigutada. Paremad kokkulepped hulgimüüjatega. Kirjastuse tuntusest oleneb ilmselt veidi, kui paljudele raamatukogudele raamatuid müüakse. Neil on trükikodadega, toimetajatega, kujundajatega lepingud – saavad niiviisi odavamalt.

Kui Te olete sunnitud kõigele ülaltoodule mõtlema ja kõigega ise tegelema, kas mitte kirjutamine selle all ei kannata?

Teisest küljest…

Vastukaaluks ütlen, et kui kirjanik on leidnud oma lugejad, siis võiks ehk proovida. Tegijateks tuleks võtta inimesed, kes asjaga tegelenud on või jätkuvalt tegelevad. Oletuslik tiraaž tuleks ilmselt planeerida 300-500 eksemplari kanti. Maksma peab:

1. toimetajale
2. kujundajale
3. küljendajale
4. trükkimine (sisu, kaaned ja kokkupanek)
5. transport
6. autorile ei pea midagi maksma (juhhuuu!)

Ma kõhutunde pealt ütlen, et see teeb ilmselt kokku ca 1500euri. (Kindlasti ei osanud ma mingeid kulusid ette näha seetõttu lisasin mõttes summale juurde – samas oleneval materjalist mahust jne võib summa ka kasvada). Reklaami peale peab samuti mõtlema.

Raha võib tagasi saada peale raamatu müümist poole aasta pärast. Esimene ports müüakse 1-2 kuu jooksul ilmselt kuhugi 150-300 vahele (kui läheb ok). Kaanehind, mida on võimalik per eksemplar hulgilaost saada on ilmselt kuskil maksimaalselt 10euri/eksemplar. Sinna läheb otsa hulgi juurdehindlus oletame, et ca 5 euri ja raamatupood paneb samuti vähemalt 5euri otsa. Seega pool aastat peale avaldamist saab enam-vähem raha tagasi  (paremal juhul võib jääda plussi), siis jääb asi vaikselt tilkuma. Raamatu müügitsükkel on umbes üks aasta. Peale seda tuleb üsna korralikult alla hinnata, et midagi müüa. Niisiis on selles mängus riski, lusti, kõvasti tööd ja kokkuvõttes võid saada umbes sama palju raha, kui kirjastuse kaudu saad.

Aga! Võibolla suudate müüa rohkem ja paremini, oskuslikumalt. Oskate kulud kontrolli all hoida. Oskate oma firmas makse optimeerida (mingi juriidiline keha peab olema, et avaldamist korraldada (ja selle eest peab samuti hoolitsema ja paberid korda ajama)). Muidugi peab kulud-tulud ja hinnakujundamise jne tegema.


Kõik on siiski tehtav, aga mina eelistan kirjastuste teenuseid – nii ei pea ma ise midagi peale kirjutamise tegema.

Friday, March 13, 2015

Obstsöönsete sõnade filter

Juhtusin Ring raadiost kuulma, et keegi on vajalikuks pidanud välja mõelda ja valmis programmeerida filtri, mis oskab e-raamatust ropud sõnad eemaldada. Põhjalikuma loo selle kohta leiab siit 

Roppudest sõnadest olen kirjutanud eraldi sissekande ja jään jätkuvalt mõtte juurde, et sõnad annab karakter ja kui me paneme karakteri teistmoodi rääkima, siis ei ole ta veenev – ropendamine ropendamise eesmärgil on lugeja jaoks muidugi tüütu, kuid mõningatel harvadel juhtudel vajalik. Olen veendunud, et noortele suunatud kirjanduse selline solkimine vanemate poolt päädib kindlasti ootamatut moodi. Tehniliselt teadlik noor muugib seadme vabaks, nutikas läheb raamatukokku, võtab paberraamatu ja loeb kindlasti kõik ebatsensuursed sõnad ühekaupa ja hoolikalt endale ette, paneb kirja ja jätab meelde. 

Mind pani see mõtlema, kui lihtne on üleüldse e-raamatuid sellisel viisil "töödelda", et need mingile sihtgrupile meelepärasemad oleksid. Äkki saab selle äpi kirjaniku kasuks tööle rakendada – mõelge milline relv Teil käes oleks, kui äpp näitaks kõik parasiitsõnad ette. Kuigi seda saab täna teha ctrl+f’iga väga lihtsalt niisamagi (sõna, lihtsalt, parasiteerib minu tekstides - lugege kokku mitu "lihtsat" te minu tekstidest leiate, mõnda lihtsat otsingut kasutades). :)

Monday, March 2, 2015

E-lugemine II



(Sisaldab õpetust, kuidas Androidi Kindle äpp’i inglise-eesti sõnastik lisada)

Varem olen rääkinud, mida ma e-lugemisest arvan. Nüüd olen vähemalt osaliselt oma mõtteid/arvamusi muutnud. Esiteks jätsin hüvasti KOBO miniga ja liitusin Kindle Paperwhite kasutajaskonnaga. Kui kellelgi on e-lugeri hankimine mõttes ja plaanib valikut just nende kahe platvormi vahel, siis võtan lühidalt kokku: (muidugi on see võrdlus pisut selline nagu võrdleks vana Ford Sierrat uue Mersuga, aga vähemalt toetava tarkvara osas on võrdlus täpne.)

Kobo mini

+Ilus disain. Normaalne raamatute valik. Aeg-ajalt head pakkumised. Päris huvitav ja täpne sisu soovitamine. Kerge käes hoida. Eestikeelsed e-raamatud lihtsalt lisatavad. Saadavad tihti pakkumisi stiilis: osta see väga põnev raamat kohe mõnusa allahindlusega – kui aga õhinal lingile klikite selgub, et TEIE regioonis pakkumine ei kehti. Oleks see ühe-kahekordne viga, aga sellised pakkumisi tuli vähemalt 4-5! Nad ju teavad, millises regioonis ma asun.  Kehv inglisekeelne sõnastik. Eestikeelset lihtsalt lisada ei saa. Sünkroniseerimine telefon-luger-arvuti käis tihti üle kivide ja kändude. Taustavalgus puudub. Aeglane.

Kindle Paperwhite

Hea tarkvara. Kiire. Saab lisada eestikeelse sõnastiku. Reguleeritav ühtlane taustavalgus pimedas lugemiseks. Pole veel komistanud regioonipiirangutele, kuigi need siiski on olemas. Aku peab vastu ligi kaks kuud. Sünkroniseerimine on siiani oluliselt paremini töötanud, kui KOBOl. Saab samuti eestikeelseid raamatuid lisada, kuid enne peab need teise formaati konvertima (Nt Calibre abil) Leidsin viisi, kuidas Androidi app’ile samuti eestikeelse sõnastiku fail sokutada:
  1. Avage mobiilis või tahvlis Kindle app
  2. Avage mõni raamat ja hoidke näppu sõnal -> ette hüppab vaikimisi määratud sõnastik, mille paremas nurgas on raamatukujuline märk. Vajutage sinna. Ette tuleb nimekiri erinevatest keeltest, mida ametlikult on võimalik Kindlesse sikutada. Vajutage „Deutsch“ peale ja laadige sõnastik alla. NB: failisuurus19,9Mb!
  3. Laadige arvutisse eestikeelne sõnastik: eestikeelne sõnastik
  4. Ühendage telefon või tahvel USB kaabli abil arvutiga (sulgege Kindle app) ja minge järgnevasse kataloogi: My computer –> Teie telefon -> … ->Android -> data -> com.amazon.kindle -> files
  5. Kataloogist peaksite leidma alltoodud faili (a) nimetuse. See on äsja Teie poolt alla laetud saksakeelne sõnastik. Nimetage fail ümber (b). Kopige sinna kataloogi eesti sõnastik ja pange talle nimeks alltoodud (a).

  • (a) B003YL4LVQ_EBOK.prc 
  • (b) B003YL4LVQ_EBOK.prc_old
Lõpptulemus peab välja nägema nii







Lõpetuseks: ühendage USB lahti ja käivitage Kindle äpp. Esimest korda käivitudes võib ta veidi kauem mõtelda, kui tavaliselt. Valige sõnastikuks Deutsch.

Monday, November 17, 2014

Uus raamat

Minu ajaveebi materjal on kolinud ka raamatukaante vahele. Ikka paremini esitatult, toimetatult ja mõned uued artiklidki lisatud.  Ise pean kõige suuremaks raamatu väärtuseks artiklite loogilisemat järjekorda ja keeletoimetust. Kultuurkapital toetas ja Fantaasia kirjastas.


Tagakaane jutt:

Miks saavad avalikuks minu mõtted kirjutamisest ja lugemisest? Umbes kaheksa aastat tagasi asusin uurima, kas on võimalik leida sirge tee kirjutamise juurde. Uurisin, mismoodi võib ühest inimesest kirjanik saada. Teele kerkis palju arusaamatusi ja esmapilgul lihtsana näivad asjad osutusid põhjatuteks uurimisobjektideks. Uues maailmas kobamisi ringi liikudes leidsin küsimustele vastuseid ja vastustele uusi küsimusi.

Kas kirjanikuks saab õppida? Küsimuse esitamine ja rõhuasetus ei jäta tavaliselt ühtegi kirjutamisega tegelevat isikut külmaks. Olen kohanud ja ilmselt kohtan veel inimesi, kes nähvavad mulle, et kirjutama peab nii, nagu otse tuleb, ja protsess ei allu õppimisele. On ainult ürgudu ja meedium (kirjanik), kes saab sealt kuskilt pilvest oma teksti kätte. Kindlasti on väitjatel tuua mõni näide otse elust. Ja kõigesse, mis räägib kirjutamise õppimisest, suhtuvad nad põlgusega, isegi täiesti mõistlikesse soovitustesse, et paremaks saamiseks on vaja harjutada. Olen palju lugenud kirjutamisest ja tõeliselt suured ja maailmakuulsad kirjanikud ütlevad keerutamata: harjutama peab aastaid, kümneid aastaid.

Pidage meeles, õppimises ei ole mitte midagi halba! Te soovite saada kirjanikuks, Teie sees helisevad sõnad, Te tahate osata neid õigesti välja lasta. Jah, on vastus, kirjanikuks saab õppida, kui sisemuses on tungiv soov kirjutada, ütleb Taavi Kangur

Thursday, April 17, 2014

Kirjeldamine

Kaboompics
Romaan on neljakümnest tuhandest sõnast koosnev pusle. Sõnad peavad sobituma ja üldpildi eesmärki teenima. Teie kirjanikuna näete suurt pilti ja püüate lugejale sõnahaaval loo ette mängida, et nähtu oleks mõjuv. Üks oluline osa romaanist on olustiku, kohtade ja isikute kirjeldused. Kas tegevus toimub 30’nendate suitsust hämaras baaris või polaaröö pimeduses Lapimaal. Kirjelduse ettemängimiseks on mitmeid viise. Vaadake teadliku pilguga, kuidas teevad seda Teie lemmikautorid ja ärge unustage, et kirjeldus teenib üldpilti, mitte üldpilt kirjeldust. Kui kirjutate kolm lehekülge kirjeldamaks tuba, kuhu peategelane astus, siis on risk, et lugeja keerab need leheküljed lugemata edasi. Peab arvestama, et pikad kirjeldused võtavad tempo maha. 


Osad kirjanikud oskavad märkamatult ette mängida olustiku, atmosfääri, pildid ja meeleolud, mis lugejat aina rohkem loetuga seob ja lugu rohkem nahavahele paneb pugema. Aeglase tempo ja pikkade kirjelduste puhul tuleb mõelda, kuidas lugeja huvi üleval hoida.

Allolev kirjeldus pärinev romaanist “Kõigile saab kurikaga virutada”. Kirjeldus võtab sekundiks tempo maha ja räägib, kuhu üks peategelastest sattus. Eesmärk on kirjeldada närust olukorda, milles teine tegelane elab ja loob head eeldused, et hea tööpakkumine vastu võetaks.

Hotell, kus turvamees elas, jättis mahajäetud kontori mulje. Kurvailmelise punase dermatiiniga kaetud diivan, kuhu keegi oli pastakaga kirjutanud oma nimetähed ja tükikese mälestuseks kaasa võtnud, kulunud rohekas põrandakate ja hall seinavärv. Ainuke rõõmsam asi oli portselanvaasist välja piiluv punaste õitega lill. Fuajees ei olnud kedagi. Peale kümnendat kellavajutust ilmus siiski riiaka ilmega ja koledalt kortsus puuvillases kleidis keskealine naisterahvas, kes ajas käed kuraasikalt puusa ja nähvas üle leti: „Mis vaja?”

Atmosfääri loomine kirjeldusega (pooleliolev töö pealkirjaga “Kordusõppus”):

Ahto tundis kergendust, et oli taibanud paari vilte auto pakiruumi pista. Üle lageda rühkides ulatus lumekiht põlvini, kuigi sama radapidi käisid vaid tund aega tagasi vähemalt neli inimest. Mereäärne keerutav tuul hoolitses lumekihi puutumatuse eest ja lihvis kõik tsivilisatsiooni tekitatud jäljed tasaseks. Kell tiksus seitsmendat hommikutundi ja õues valitses talvine pimedus. Ainukeseks orientiiriks paistsid võimsalt sähvivad valguskiired, mille heitlik valgus paljastas rannaäärse paadikuuri.

Kui Teie eesmärk on romaani kiire tempo, siis üheks võimaluseks on rõhuda tegevusele ja kirjeldused ette mängida läbi tegevuse (põnevik). Lugeja haarab kõike lennult ja puuduoleva osa mõtleb ise juurde. Näiteks kui Te lugesite sõnu “polaaröö Lapimaal”, siis olen veendunud, et mõtlesite kohe jupikese juurde ehk nägite pimedustki võibolla lund ja kujutasite ette külma.

Näiteks katkend “Häkkerijahist”:

Kalle jõudis kivi taha, arvestades, et kui tapja endiselt seal pikutas, siis oli ta nüüd tema selja taga. Ta hiilis lähemale, astudes sammaldunud mätastele. Metsaalune oli pisut niiske. Jõudnud kivi kõrval kasvava lähima puuni, nägi ta, et üks samblatutt rahnu küljel rippus lahtiselt, signaliseerides, et keegi otsis oma jalaga äsja sealt tuge.

Kirjelduse sobivus oleneb  alghäälestusest, ajastust, žanrist jne. Ei tohi lugejat rumalaks pidada ja süübida mõne üldtuntud asja tööpõhimõtte pikka kirjeldusse. Pigem tuleks proovida lugejale kaasamõtlemiseks ette anda avatud maailm.