Karakteri muutmine

Me tahame, et meie poolt loodud karakterid elaksid. Me tahame, et nad oleksid meeldejäävad. Me tahame, et nad oleksid võib-olla natukene need, kes me tahaksime ise olla, aga päriselt ei ole.

Kuidas karakterit muuta? Kuidas muuta tema põhimõtteid nii, et me ei läheks vastuollu reaalsusega. Kui meie karakter leheküljel nr 1 põhimõtteliselt midagi ei tee, siis leheküljel number kaks ei saa me teda tema oma põhimõtte vastaselt käituma panna.

Näiteks: Oletame, et peategelane on sepp Ants. Antsule ei meeldi põhimõtteliselt linnavurled. Ta on tõsine maamees. Sepatöö spetsialist ja vanade väärtuste kandja. Kõrbenud kulmud, tugev raam ja nahkpõll.

Kuidas panna sepp leheküljel number kaks linnamehega rõõmsalt patsi lööma? See on võimatu. (Hea küll ilmselt mingit moodi on siiski võimalik. Tinistamine ja tulnukad jne.) :)

Selleks, et karakter muutuks ja sepp linnamehe südamesse laseks, peab kirjutama rida stseene, mis Antsu arvamusi pisitasa murendama hakkavad, kuni eesmärgi saavutamiseni.

Karakter (Ants) kihtideks jaotatuna

Põhimõtted – hindab rahu, vaikust ja oma tööd (õiglane, töökas, napi jutuga), linlane on temaarust kõige selle vastand.

Peamised tõekspidamised – üks tubli maamees on iga kell rohkem väärt, kui linlane

Väärtused – hoia maad, hoia perekonda

Valitsevad hoiakud – linlane ei suuda olla milleski püsiv

Arvamused – linna inimene on nõrk, sõltuv, virisev, ebameeldiv, arusaamatu, vinguv, siga, joodik, hellik, jõuetu, kõhn, siidikäpp, tööpõlgur, naiste lörtsitaja jne

Nüüd kujutame ette, et ammu tühjaks jäänud naabermajja (majade vahe kümme meetrit, ühine sissesõidutee), kolib Antsu suureks meelehärmiks linnamees Roland, kes on oma ametist (tegevjuht) tüdimuseni väsinud ja soovib vaikust ning rahu.

Järgneb kahe sisemaailma vältimatu konflikt, sest kummagi arusaam teisest poolest on pea peale pööratud ja eelarvamustest kubisev. (Rolandi karakteri koos kõikide nüanssidega võib samuti laiali laotada.) Konflikt on hea. Me oleme mõlemat tegelast kirjeldades – järgides erinevaid liine ja mõlema sisemonoloogi – juhatanud nad väljapääsmatusse olukorda, kus nad peavad üksteisest mõõtu võtma.

Karakterite muutumine algab pisitasa. Esialgu võivad eelarvamused veelgi süveneda, aga tasapisi hakkavad arvamused muutuma (näe Roland on tegelikult abielus, meeldib hiliste tundideni aias rassida, ta ei joo peale allikavee miskit, kokkupõrkes sepaga ei tagane sammugi, mees on oma sõna taga jne pole just raske ette kujutada stseene, mis meid edasi juhatavad.)

Järgmine muutuja on valitsev hoiak – näe tegelikult linlane tuli ja jääb, alustas maakividest aia ehitamist ja tegi seda terve suve.

Väärtused – mitte keegi ei varasta minu maad ega puutu minu perekonda! (Roland viskab välja libeda maamõõtja, kes üritab tema naist pihta panna?)

Peamised tõekspidamised – ega kõik linnamehed polegi maameestest viletsamad.

Põhimõtted – heaküll, las see naaber olla – ta jagab minuga samasuguseid väärtusi/põhimõtteid.

Kahtlemata peab selliselt ülesehitatud karakteripõhisel lool olema omad ootamatud seigad, pöörded ja üllatused, et tulemus oleks ettearvamatu. Lahti peaks kirjutama ka linnamehe poolse muutumise ja arusaamad.

Muidugi ei pea kõik paremaks minema – eelarvamused väga visad taanduma.

Mustand 1,5

Ühes eelnevas sissekandes (Esimene versioon) soovitan esimese mustandi kirjutamisel unustada kõik, mida teate kirjakeelest, stiilist ja sõnadest ning keskenduda ainuüksi eesmärgile kogu tükk valmis kirjutada. See on valikuline tõde.

Kirjutan teist romaani. Süžee plaanisin korraga ette kaks-kolm sammu. Üldine mõte ja lõpp olid teada. Võtsin kirjutamisepoosi sisse, lülitasin teksti pärast muretsemise välja ja kirjutasin esimese mustandi valmis. Kokku umbes nelikümmend tuhat sõna. Kõik läks nagu lepase reega. Lasin mõned nädalad laagerduda ja võtsin käsikirja uuesti välja. Lugesin üle ja asusin mustandi number kaks kallale. No oli ikka üks kole lugemine küll. Märkisin kolmandiku kirjutatust punaseks (hilisemaks elustamiseks või kustutamiseks) ja tegin endale paar lehekülge märkusi, mis puudu jäi.

Miks nii juhtus? Üks põhjustest on: seekord ei kirjutanud ma korralikku süžeed, vaid liikusin paar-kolm sammu ette teades (lõpp ja mõte olid siiski enne kirjutamist teada). Teine põhjus on see, et toetudes õpitud tarkuseterale ajasin selja sirgeks ja ei kontrollinud kordagi teksti üle ega muretsenud liialt, mida ma kirjutan. (Vahet pole, mõtlesin, selleks on ju mustand number kaks.)

Esimese romaani kirjutamisel puudus mul eelnevalt kogemus ja õpetussõnad ning tänu sellele sai esimene mustand oluliselt parem ja tööd oli teise mustandi kallal vähem.

Nüüd aga pean tegema mustandi number 1,5. Palju kordusi on sees, sarnaseid lausekonstruktsioone – rääkimata sellest, et karakterid on nagu lutsukivid ja loo selgroog ei ole kandev. Pean lisama kõrvalsüžee ja inimesi inimestena kujutama (oma nõrkuste, hirmude ja rõõmudega) – mitte kärutäie tuimade porganditena. Mõnes mõttes olen ma jälle alguspunktis.

Kogu loo moraal on selles, et esimene mustand tuleb hoolikamalt kirjutada. Rohkem läbi mõtelda. Kirjutades võiks koguaeg arvestada, et esimene ongi viimane mustand. Võib natuke teksti nokkida küll, eelmisi peatükke läbi lugeda ja nipet-näpet parandada. Sellise arvestusega kirjutatut on hiljem kordi lihtsam parandada. Mustand kaks tuleb ju nagunii, aga (tsst) see on esimese versiooni kirjutamisel saladus. :)

Süžee tüübid

Otsirännak

Kangelane läheb pimeduse maailma ja ajab ohte trotsides midagi taga. Tal on kindel ülesanne täita. Või muidu!

Otsirännaku peamised tunnusjooned:

1. Peategelane on oma tavamaailmas rahulolematu. Rahulolevad ja õnnelikud inimesed lihtsalt ei kipu kuhugi. Kui te siiski mõne rahuloleva inimese otsirännakule kangutate, viriseb ta kogu raamatu vältel, et ta pidi üleüldse oma rooside juurest ära tulema.

2. Ese, mida ta otsima asub (püha graal?) või sündmus, mida ta püüab ära hoida (maailmalõpp) või ülesanne, mille ta täitma peab (sõrmuse sokutamine), peab olema üliolulise ja kõigile arusaadava tähendusega.

3. Kangelase teel on palju peaaegu ületamatuid takistusi. Võib kive pähe veeretada ja maju õhku lasta. Kindlasti peab ka olema mingi nn “põhipaha”, kes oma võrke punudes pinget üleval aitab hoida.

4. Peategelane muutub läbielatud sündmuste mõjul. Hukkub, püüdes maailma päästa. Tavaliselt peaaegu hukkub ja viimases vaatuses ilmub jälle välja – õnnelik, terve – noh, hea küll, näpu peal on plaaster.

Otsirännak võib olla ka rahulolematu peategelase sisekaemus ja lahenduste otsimine – parema mina otsimine. Enese otsimine enne hullumeelsusse vajumist. Ühesõnaga, otsirännaku sooritamiseks ei pea ilmtingimata ennast püsti ajama, võib ka kamina ette kiiktooli jääda.

Näiteks: Kuristik rukkis

Kättemaks

Ahhaa, siga, magasid minu naisega, tapsid venna, hävitasid elu. Vendeta!

1. Peategelane peab olema sümpaatne. Lugeja tuleb panna kaasa tundma, aru saama kogu valust, mida protagonist tunneb ja ülekohtu suurusest, mida ta kannatama peab.

2. Häda ja valu, mida peategelane või mõni tema lähedane kannatama peab ei ole tema süü. Või juhul kui on, siis peategelase osa on õite pisike võrreldes pahaga, mida ta tunda saab.

3. Kättemaksuiha mõjutab peategelase sisemist mina. Peale teo kordasaatmist (nt sülitab vaenlase tee sisse) tunneb ta hingelisi piinu. Päris tihti oleme filmidest näinud ja raamatutest lugenud, et soodsa momendi avanedes, peategelane taandub, saades aru, et sedaviisi käitudes 1:1 tagasi tehes, muutub ta ise samasuguseks kurjamiks, nagu talle vaeva põhjustanu.

Ettevaatust põhipahaga! Pingekruvimise huvides on kiusatus teha paha tõeliseks superpahaks, aga see ei ole usutav. Kõigil on omad motiivid ja igal pahal leidub päikeseline külg.

Näiteks: Krahv Monte Cristo

Süžee tüüpe on veel palju: armastus (Romeo ja Julia), seiklus (Don Quijote), tagaajamine (Hüljatud), üks kõigi vastu (Lendas üle käopesa), allegooria (Loomade farm), võim (Ristiisa)

Osade arust on olemas ainult kolm peamist süžee tüüpi, osade meelest kolmkümmend kuus. See vaidlus on veel selgeks vaidlemata. Muidugi võib kõiki tüüpe omavahel kokteiliks raputada ja proovida, mis välja tuleb.

Kõigist ülalnimetatud süžee tüüpidest on täpsemalt kirjutatud James Scott Belli raamatus Plot & Structure.