Thursday, September 22, 2011

Lühijutt: Kantseleiniku kevad ja sügis

Autor: Heiki J.

Nautisin päikesepaistet ning jäin kogemata pargipingil tukkuma. Võib-olla viieks minutiks. Ärgates oli huultel magus suudluse maitse. Katsusin õrnalt keeleotsaga nii üla- kui alahuult ja nautisin seda mekki. Ei oska öelda, kes mind suudelnud oli.

"Ei ole võimalik, et juhtuvad kummalised ja mõistetamatud asjad. Seda ei saa lasta juhtuda, et sellised asjad sünnivad!", oli kantseleinik kuri. "Kui inimestel on arusaamisega raskusi, siis nad hakkavad mõtlema. Mõtlemine aga on ohtlik nii inimestele, korrale kui ka heaolule. Peame hoolitsema selle eest, et maailm oleks lihtne, arusaadav, üheselt mõistetav; et inimestel oleks kerge ja nad ei peaks mõtlema. Kordan üle - mõ-tle-mine on oht-lik! Me peame inimesi kaitsma, et neil oleks hea ja lihtne elu!"

Pagunlased tundsid süüd ja heidsid pilgud maha. Kantseleinik lasi kurjaks väänatud kulmude alt silmadega üle rivi ja ohkas: "Te peate olema tähelepanelikumad. Väga täpsed ja tähelepanelikud. Nii korrektsed ja terava silmaga nagu seda üks korralik pagunlane olla saab ja olema peab! Eeskujud on teil olemas. Nii positiivsed kui negatiivsed eeskujud. Te ju ei taha lõpetada samamoodi nagu Weissenbergi tragun Zljedovoij? Või tahate? ... Ma soovitan teil võtta hoopis eeskuju husaar Bestšaste tegudest ja iseloomust. Või siis meie keisrist?"

Kantseleinik peatus, vaikis korraks, vaatas rivile otsa ja jätkas kõrgendatud häälel: "Või kui nemad teile liiga kaugeks jäävad, siis meenutan, et ma ilma asjata pole see kes ma olen! Erinevalt kodanikest on teil mõistlik mõelda, kes me oleme ja milleks me oleme, ning kuidas meil on vaja olla ja tegutseda! ... Ja kui keegi teist nii loll on ja ei mõista, mida ta mõistma peab, siis aitame tal seda meie kombel mõistma saada. Ja kui keegi teist on nii laisk, et temast jäävad unised plekid teenistuslehele, siis me aitame tal seda meie kombel parandada. Selge?! Kui on selge, siis võite minna. Kuid ärge unustage seda, mida teil ei ole kasulik unustada!" Kantseleinik peatus korraks veel, ning nähes et ta sõnad olid saavutanud oodatud tulemuse ütles ta kerge lootusetusega "Vabalt! ja lasi pagunlastel lahkuda.

Kui plats oli tühjaks valgunud võttis kantseleinik käed selja tagant välja ja vaatas oma paremat kätt. See värises jälle. See väriseb tal alati, kui juhtub midagi, mis tuleb väljaspoolt meie maailma. See juhtub harva, kuid juhtub siiski. Ootamatult ja tagajärgedega. Sel korral oli keegi noormees jäänud tukkuma ning ärganud tundmusega, et teda on suudeldud. Poiss ise ütles, et see on tähelaste suudlus ning ta pole midagi magusamat kogenud. Paljud leidsid, et see on jamps, kuid jutud levivad. Sellised jutud ei ole kuningriigile kuidagi head. Keisririik on vaene ja rahu õbluke. Liiga müstilised asjad tekitavad inimestes asjatuid lootusi ning tõukavad rumalusi tegema. Noored mehed tulevad tööpinkide tagant ja asuvad rändama. Noored neidised jäävad unistama ja toodavad praaki. Vanad naised jäävad esivanemate muinaslugusid meenutama ja toodavad praaki. Vanad mehed aga muutuvad tõsiseks ja mõned ihuvad pussid teravaks. Ja see ei kõlba kuskile! Kuningriigi seisukohalt muidugi ...

Siinkohal on tähtis öelda, et Kantseleinik ei olnud tõepoolest ilmaasjata see, kes ta oli. Ta oli jõudnud kaugele kuna nutikust oli talle paljudest rohkem antud. Kuid see polnud peamine. Nutikust on ennegi varjutanud eluga rahulolu ja sulepadjad. Kantseleiniku kihutas tagant segu kibestumisest ja igatsusest. Oli temagi kord ärganud arusaamisega, et miski maavälist teda puudutanud on. Ning igatsus selle magusa tunde järele sundis teda otsima selle kogemuse allikat. Targu hoidis ta oma suu lukus ja saladuse salajas. Ja käsi, see parem käsi, hakkas iga kord värisema, kui kuskil päriselt midagi juhtunud oli, millel oli sisu ja tähendus.

Ilmutatud blogis: http://www.ipernity.com/blog/jarwer

Monday, September 19, 2011

Rituaalid ja põgenemine


Olen varem kirjutanud, kuidas peab endale sisse harjutama kombe kirjutada. Peab leidma õige ajahetke ja koha, et oleks võimalik segamatult loometöösse süveneda. Nüüd räägin kommetest ja rituaalidest, mis iseenesest kirjanikule külge haagivad. Võib-olla Teil õnnestub neid vältida.

Kirjutamine meeldib mulle väga (eriti tekst, mis on juba valmis kirjutatud), niisiis ma peatun aeg-ajalt (kuradi tihti) ja jõllan valmiskirjutatud teksti, mõeldes selliste ebaoluliste asjade üle nagu: mitu lehekülge raamatut sellest tuleks, vahel (sageli) jõuab arutlemine kalkulaatorisse löödud numbrite ja arvutusteni.

Kui rehkendus on läbi ja ma mõistan viiesaja tuhandes kord, et arvutamine ei too tekstile mingit lisa, siis asun käbedalt kirjutama (nautides iga lause sündi). Peale saja sõna kirjutamist tuleb aga meelde, et oi, käiks korraks läbi sotsiaalmeedia kanalid. Vahiks, mida inimesed kirjutavad. Ja siis oleks vaja korraks postkast läbi kammida. Ja võib-olla ka uudisteportaalid – ehk on mõni maailmamuutev sündmus toimunud.

Jaah, aga ma pidin kirjutama ja uneaeg läheneb otsustavalt. See tähendab konflikti ja tunnet, et mulle väga meeldib kirjutada, aga ma ei taha seda hetkel teha. Aga millal siis? Loomulikult kohe ja mitte kunagi.

Ok, aga äkki loeks viimati kirjutatu läbi, see aitab rajale tagasi. Loen, loen, loen – jaah, nüüd ma oskan siit mõnuga edasi kirjutada. Ma olen valmis (ragistan lõdvestavalt sõrmi), aga oot, ma olen nüüd ju tükk tööd ära teinud, äkki peaks vaatama, ehk on vahepeal interneti kanalitel midagi juhtunud…

INIMESED kui te näete mind pärast 20.00 kellaaega kuskil kanalil ringi hulkumas, siis tuletage mulle meelde, et tegelikult tahan ma ju kirjutada. Ahjaa, mis te arvate, mille eest põgenedes seesamune ajaveebi kirje tekkis. :)

PS: Samade probleemide käes vaevlejatel tarbida raviks koduse wifiruuteri “vool välja” nuppu. (See muidugi ei tähenda, et te ei kirjuta mõnda rida ajaveebi tarbeks.)