Kuidas alustada romaani kirjutamist? See otsingurida kordub pidevalt ja juhatab bitiradapidi minu ajaveebi manu. Mäletan enda peas sarnaseid mõtteid. Tahtsin leida samm-sammult kulgevat õpetust, mis mind õigete lätete juurde juhataks.
Kirjutamises – nagu ka investeerimiseski – on üks edu reegel: alusta täna ja panusta pikaajalisele strateegiale. (Muidugi ei tähenda eelmainitu seda, et kõik investeerijad saavad rikkaks ja kõik kirjutajad kirjanikeks, aga loob selleks soodsad eeltingimused.)
Esimese hooga pole ehk mõtet romaani kirjutada – tasub kõigepealt miniatuuriga jõudu proovida. Alustajaid on väga erineva tasemega. Mõni alles õpib kirjutamist, mõnel on kirjakeele tundidest veerandsada aastat möödas. Nii võibki juhtuda, et alguses lihtsana tunduv ülesanne – katta ühe A4 suurune paberileht tekstiga nii, et vigu poleks, jutt oleks sorav ning lool oleks algus, keskpaik ja lõpp ning mõtegi sees – on palju raskem, kui arvata võis.
Kui miniatuurid hakkavad kenasti välja tulema võiks neid teistegagi jagada. Leida endale lugejaid. Kindlasti neid, kes takka kiidavad ja ka neid, kes kriitilised on. Esimesi on vaja eneseusu turgutamiseks ja teisi selleks, et areng toimuks.
Järgmiseks sammuks oleks jõudu proovida pikemate vormidega: novell, jutustus. Nendes saab paremini harjutada karakteri kujundamist/ muutmist, tegevusliini kulgemist, dialooge, lugeja haakimistehnikaid ja jahmatamapanevaid puänte.
Mingi aja pärast, kui näpud klaviatuuril harjumuspäraselt liiguvad ja lehekülgede viisi teksti välja nõiuvad, siis tasuks kaaluda, ehk on Teie sees peidus mõnu toekam jutt. Lugu, mida saaks romaaniks nimetada. Võimalik, et mõne jutustuste kirjutamisel on mõni karakteritest lärmakalt Teie tähelepanu nõudma hakanud, siis on lihtne pakutud võimalusest kinni haarata.
Kui sobivat mõtet esimese hooga ei tule, soovitan üle lugeda/vaadata oma miniatuurid, jutustused ja novellid. Väga tõenäoliselt on seal paar head mõtet, mida tasuks edasi arendada. Ega muud polegi vaja teha, kui lugu läbi lugeda, silmad kinni panna ja unistada. Proovida vaadata stseeni või olukorda läbi karakteri silmade, nagu te oleksite filmis. Mõnusad hetked selleks on paar minutit enne uinumist. Kui veab näete ehk kõike unes. Aabitsa padja alla panemise efekt. :)
Ega nüüd polegi muud, kui rakendada mõnda süžee kirjutamise tehnikat. Paari nendest olen ma oma ajaveebis ka eelnevalt kirjeldanud. Süžee võib olla paarkümmend pealkirja ja igaühe all kolm neli alampealkirja. Või siis väga põhjalikult lahti kirjutatud kümne tuhande sõnaline kirjatükk. Mõnele meeldib planeerida hoopis stiilis: kihutan-autoga-pimedas-täistuled-peal – niikaugele, kui näha on ulatub ka süžee, pikenedes koguaeg paari punkti võrra.
Ja siis ei muud, kui kirjutama.
Minu ajaveeb tasub ka läbi lugeda. Siin on planeerimisest ja hilisemast tekstihooldusest üht-teist üles tähendatud.
