Friday, November 26, 2010

Ära ponnista

Tänu Oop’i visatud lingile tõlkisin alljärgneva kirja, mille Charles Bukowski kirjutas oma sõbrale ja kolleegile William Packardile. Sealt on üht-teist kõrva taha panna igal kirjanikul.

Dets. 23. 1990.

Tere hr Packard:

Ei, sa ei ole ebaõnnestunud võib-olla mina olen, mõnikord ma tunnen, nagu oleksid mul alukad rebadel ja perse hüäänisita märklaud.

Kuule see sinu Pincus on luuletajate vastu kohutavalt karm. Ma mõtlesin, et mina olen luuletajate vastu karm. Mul on hea meel, et ma temaga läbi saan. Ja tal on õigus ootamise kohta. Ainult siis, kui kaheksajalg on sind mässinud oma kombitsaisse pole sul piisavalt aega oodata.

OOTAMISEST, ma tean mida ta mõtleb. Liiga paljud kirjanikud kirjutavad valedel põhjustel. Nad tahavad saada rikkaks või kuulsaks või nad tahavad magada tüdrukutega, kellel on juustes kellukesed. (Võib-olla viimatimainitu polegi nii paha mõte.)

Kui kõik tuleb hästi välja, siis ei ole see seepärast, et sa valisid kirjutamise, vaid seepärast, et kirjutamine valis sinu. Siis kui sa oled selle peale vihane, siis kui see on topitud sulle kõrvu, sõõrmeisse, küünte alla. Mil pole lootust peale selle.

Ükskord nälgisin ja külmetasin Atlantas tõrvapapist ubrikus. Seal olid ainult ajalehed põrandaks. Ja ma leidsin pliiatsijupi ning kirjutasin ajalehtede valgetele servadele, teades, et mitte keegi ei saa kunagi kirjutatut nägema. See oli totaalne hullumeelsus. See ei olnud kunagi töö või plaanitud või osake koolist. See lihtsal oli. Ja ongi kõik.

Miks me ebaõnnestume? See on ajastu, midagi ajastus, meie ajastus. Pool sajandit pole olnud mitte midagi. Ei mingit tõelist läbimurret ega uudsust ega leegitsevat energiat ega riski.

Mis? Kes? Lovell? See rohutirts? Ära aja paska.

Me teeme, mida oskame ja ei tee seda väga hästi.

Piiratud. Lukustatud. Poseeritud.

Me töötame liiga palju. Me püüame liiga palju.

Ära punnita. Ära tööta. See on seal. See otsib meid praegu, valutab, et meid suletud üsast välja lüüa.

On olnud liialt juhised. See kõik on vabalt saadaval, meid ei ole vaja õpetada.

Kursused? Kursused on eeslitele.

Luuletuse kirjutamine on sama lihtne, kui pihku tagumine või pudeli õlle kulistamine. Vaata. Siin on üks:

&Lux

Ema nägi pesukaru,
ütles mulle naine

Ah, ütlesin ma.

Ja see oli
Enam-vähem
Asjade seis
Täna

______________________________________
Originaalkujul on tekst siin: “Don’t try”
Kui keegi näeb tõlkes viga laita, ole hea ja aita!

Monday, November 22, 2010

Ropp lugu

Roppude sõnade kasutamine ja asjade õigete nimedega nimetamine, tõmbab osadel inimestel nina kirtsu. Kui te aga püüate kirtsutajatega kena olla ja kasutada leebemaid sõnu, siis lähete riidu teise grupi inimestega, kes silmakirjalikkust mitte üks teps ei salli.

Kuidas säilitada mõistlikku tasakaalu? Õiged sõnad annab karakter. Kui peategelane on aastaid lasteaiakasvatajana töötanud ja on üks paljudest pehmete sõnade maaletoojatest, siis just nimelt nii peab ta ka väljenduma.

Kui karakter on viie klassi haridusega narkomaan, siis ta nii küll ei räägi. Või kui näiteks kaks keskkooli noort omavahel maid jagavad, siis on nende kõnepruuk otsekõnes mahlane ja siiras. Nende mõtetessegi mahub kindlasti omajagu vürtsikaid sõnu.

Halb on, kui ropendamine muutub peaeesmärgiks. Et ainuke originaalne osa romaanist on ebatsensuursete sõnade kaskaad. Vaevalt, et keegi eriti üllatunud on – pigem selline asi tüütab. Sõnad peavad sobima konteksti valatult – väljendades siiralt mingit emotsiooni, just sedamoodi, kuidas Teie poolt väljamõeldud karakter ennast usutavalt väljendaks.

Oletame, et Te esimeses versioonis olete siiras ja kirjutate otse südamest. Teises versioonis närib kahtlus rindu, kas ikka võib niiviisi. Kolmandas kirjutate teksti, kus peategelane ajab jalad harki, sülitab maha ja ütleb “oi kurjam!”. Ärge nii tehke. Eriti ebaloomulik on taoline situatsioon siis, kui osad sõnad olete siiski julgenud jätta ja osad on enesetsensuuri käe läbi allavoolu toimetatud.

Siis veel igasugused keerulised roppused. Et kui keegi läheb jooksujalu võsasse murelik nägu peas ja rull tualettpaberit kaenlas, siis ei lähe ta mitte: roojama, loomulikke vajadusi õiendama, asjale, kakama, “sinna”, kükitama – vaid ta läheb sitale (oleneb muidugi karakterist).

Ülesanne: Täitke punktiir sobiva sõnaga. Proovige ka sõnu: noku, pissu, till, meheau, liige, peenis jne. :) (Ma pärast ütlen, milline sõna selles lõigus on.)

“Kas tõesti oli ta sunnitud leppima mälestustega paksust Annelist ja litsist Birgitist ning veel mõnest üksikust vaevu meenuvast hädisest suguühtest purjus peaga. Oligi kõik ja rohkem ei saagi? ………….. ei tööta. Viga küljes? Ahastus vajus peale, uputades kõik mustadesse värvidesse. Ei himu, ei tunnet, ei kiima, ei midagi – ainult hirm ja kadedus.”

Kui kirjutate ropu raamatu, siis ärge öelge, et mina soovitasin. Mina palun oma karakterite vastu lihtsalt aus olla. :)

Wednesday, November 10, 2010

Uus romaan

Eelmise aasta 21. septembri sissekandes rääkisin sõltuvusest. Et lõpetanud ühe raamatu kirjutamise, alustasin kohe järgmist. Veel kirjutasin, et ehk aasta pärast puhkan.

Nüüd on järgmine raamat valmis (lettidel millalgi märtsis 2011. a, kirjastaja Tänapäev, pealkiri: “Nii siis jääbki”).

Ausalt öeldes ei ole tekkinud tunnet, et tahaks kirjutamist katkestada. Järgmise, kolmanda, romaani tegevusplaani esimene osa on juba valmis nikerdatud.

Kui nüüd keegi küsiks, et kas teist raamatut oli lihtsam kirjutada, kui esimest, siis vastus oleks, et jah ja ei. Esimene oli otsimine, proovimine ja tõestamine. Teisega olid osaliselt protsessid selgemad, et kuidas süžeed teha ja peatükke ja otsekõnet ja muud miljonit pisiasja. Kuid kuna kirjutasin enda jaoks uue nurga alt ja karakteripõhise süžee põhjal, siis oli see omamoodi raskem.

Kolmanda romaanina plaanin põnevikku. Kolmandas isikus ja jooksvalt paaris-kolmes vaatenurgas. Planeerimisvahendina kasutan programmi yWriter5.

Teise raamatu kirjutamisel oli samuti yWriter abiks. Seal on mõnusam ja lihtsam süžeed kirjutada (parem, kui excelis stseenidega pusida :)). Annab ka palju erinevaid mooduseid, kuidas lool silma peal hoida, et sündmused kokku jookseksid. Kui on vaja kirjutada kindlat kuupäeva silmas pidades, siis saab seada endale konkreetse eesmärgi ja seda lihtsalt järgida.

Ja eks seal ole veel sada pisikest mugavust: loeb kokku palju unikaalseid sõnu kasutanud olete, mis on teie enimkasutatud sõnad, parasiitsõnade nimekirja saab teha, saab defineerida karakterid, kohad, seosed ja erinevad vaatenurgad. Muidugi saab kõikvõimalikes järjestustes romaani ülevaateid välja printida jne. Saab valida eestikeelsed menüüd.

Tegemist tasuta programmiga. Abivahendi looja on ise samuti kirjanik.

Raamatu peab muidugi ise valmis kirjutama. :)

Sunday, November 7, 2010

Karakter vs tegevus

Romaanide liigitamiseks on ilmselt miljon viisi. Alustades käekirjast, sõnakasutusest, lõpetades tähtede arvu ja žanriga. Üks võimalustest on jagada raamatud karakteripõhisteks ja tegevuspõhisteks.

Karakteripõhises teoses konstrueeritakse pinge läbi tegelase mõtete ja sisemise läbielamise. Protagonist ei pea ringi jooksma (aga võib) ja oma nahka päästma. Tegelikult ei pea tegelane isegi diivanilt tõusma. Pinevus ehitatakse üles sisemisele konfliktile.

Oletame, et peategelane on ilma jäänud oma rahast ja abikaasast. Järgmine nädal tõstetakse ta peenest katusekorruse apartemendist välja ja ta peab kolima ühetoalisesse üürikorterisse. Antiikmööbel viidi äsja, jäänud on tugitool ja kamin, milles lõõmavat tuld ta firma raamatupidamise dokumentidega toidab.

Kuidas ta sinnamaale jõudis, mida oma eluga peale hakata. Vastandite rõhumiseks ja mullilõhkemiseks saab sisse tuua olnud sära ja ootava reaalsuse näiliku koleduse. Võitlus endaga, kas ta peab vastu, kas ta suudab uuesti otsast alata. Pinge säilitamiseks peab sisse tooma erinevaid elemente (telefonikõne, sõbrad, kes ei tea veel peategelase langemist). Järk-järguline leppimine olukorraga või hoopis täiskäik põhja.

Milline inimene peategelane on? Kuidas töötavad tema suhted teiste inimestega. Alluvatega? Sugulastega? Sõpradega?

Näide: The Man from Earth Film näitab, kuidas saab pinget üleval hoida ruumist lahkumata.

Tegevuspõhisel suunal ehitatakse lugejat haakiv konks enamjaolt välisele ohule sissetulevale kontrollimatule sündmusele. Saladuslikele juhtumistele. Põmm ja maja lendas peategelase ees õhku ja murulapikesel on kiri, et kui ta ei kao sellest linnast, siis ootab teda hukk. Oht elule, varale, perele või müsteerium, aaretekaart, saladus – mis teeb võimatuks peategelase rahuliku olemise. Tagaajamine, valesüüdistus, konflikt kurjategijatega, luure. Midagi, mis sunnib ta diivanilt püsti, sest muudmoodi enam ei ole võimalik.

Ja siis peategelane jookseb, käib, uurib, laseb. Koorub välja palju üllatusi ja ootamatuid pöördeid.

Näiteks: mõni Ludlumi teos.

Muidugi võib kombineerida. Lõigata ja juurde panna. Ise välja mõelda ja omamoodi ehitada. Viltu lükata, püsti upitada, valesti teha ja uuesti teha.

Sellega seoses meenub ammu nähtud Nike’i reklaam: mees püüab diivanilt püsti ajada ja trenni minna, aga diivan ei lase – jälitab meest igal sammul ja kavaldab ta jälle oma rüppe. Lõpuks siiski õnnestub vaesekesel diivani needus murda ja trenni minna.

Just do it!