Friday, December 14, 2012

"Häkkerijaht" paberil (käega katsutav)

Nüüd sai "Häkkerijaht" avalikuks paberil. Tagakaane jutt on sama, mis ennegi. Ütlen juurde ainult niipalju, et Eestis müüakse paberversiooni 99% ja E-versiooni 1%. Kindel E-riigi tunnusmärk. :)

Monday, December 3, 2012

Uus romaan: "Häkkerijaht"

Minu uus, järjekorras kolmas romaan, on E-raamatuna saadaval. Kes armastab lugeda raamatuid just nimelt e-lugeris või arvutis, siis pakub Delfi avanguna head hinda. Samuti saab tutvuda raamatu esimeste peatükkidega. Paberil versioon jõuab lettidele ilmselt järgmise nädala lõpuks.

Raamatuga saab tutvuda siin: "Häkkerijaht"

Tagakaane tekst:

Hämara taustaga tellimustöö kallal nokitsedes saab IT-mees Janek hoiatussõnumi. Ta põgeneb, kuid juba on hilja: välja on kuulutatud häkkerijaht, tema ärikaaslane tapetakse ja vaid mõned tunnid hiljem leiab Janek end oma sõbra mõrva peamise kahtlusalusena. Pääsemiseks peab Janek leidma viimase töö tellija ja välja selgitama, miks talle mälupulga tausta uurimise eest sõda kuulutati. Janekit jälitavad juhtumiga seotud Eesti ja Venemaa salateenistused, politsei ning põgenejat varjuna saatev endine sõdur. 

Taavi Kangur (snd 1974) on varem avaldanud romaanid „Kõigile saab kurikaga virutada“ ning „Nii siis jääbki“.

Friday, November 2, 2012

Ideede sõelumine


Olen varemgi osutanud, et aeg-ajalt paneb keegi üles jupikese juttu ja küsib, kas on mõtet loo alusel romaan kirjutada. Ega seda keegi peale kirjutaja tea. Kuidas aga oma pea sees vastusele lähemale saada. Et kas ikka on väärt idee või mitte. Kindlasti on iga kirjaniku eripärast ja harjumustest ja haridusest ja kasvatusest jne tulenevalt teose sünnilugu erinev.

Üks moodus, mida tasuks proovida on vabakirjutamine. Lükkate pea tühjaks ja kirjutate esimesi mõtteid ennast tsenseerimata. Olgu ideed millised tahes. Vahel on peas olemas visuaalne pilt ja kuna te seda vaimusilmas “näete”, siis on seda üsna hea ka detailselt lahti kirjutada.

Romaan võib alguse saada väikesest detailist, mõttevälgatusest, esmapilgul arutust meeleolupildist. Näiteks mulle hüppas hetkel silme ette mõte: “Mõranenud klaasidega prillid laual.”

Nii kui sähvatus on toimunud peaks hakkama püüdma peas olevat mõtet laiendama, asuma küsimusi esitama. Miks nii on, et prilliklaasid on mõranenud, kelle prillid, kus need täpselt asuvad (milline olustik). Võibolla on seal väsinud olekuga mees, kes paneb prillid kohe ette (ahaaa! me teame midagi oma peategelasest võime oletama hakata, kes ta on (kui vana?)). Prillid võiksid lebada niiskusest punsunud saepuruplaadist laual ja laud ise asub lagunenud majas. Elektrit ei ole. Prillisang on teibitud. Mehel on habe ajamata. Ta paneb prillid ette selleks, et lugeda eilset ajalehte. Ta ei ole kodutu – selleks on ta liiga hästi riides. Tal on külm. Krabinat kuuldes haarab ta maas vedeleva raudvarva. Järelikult on tal midagi karta! Keegi helistab järjepidevalt mehe moblale. Ta vaata numbrit, kiristab hambaid ja ei vasta. Vilkuv number kuulub ühele naisele (jippijee tegelane nr2). Lehes on artikkel, mis mehele ei meeldi. 

Vahekokkuvõte: Välja on ilmunud kaks tegelast, jupike olustikku ja hulk lahendamist vajavaid küsimusi. Meil on mees, kes on enda jaoks ebaharilikus kohas, prillid on tal puruks, ta peidab ennast kellegi eest ja väldib kõnesid.

Uued küsimused: mida ta kardab, kelle eest end peidab, kuidas ta sinna sattus, kes talle helistas, mis on selles artiklis kirjas. Vastates eeltoodud küsimustele tekib tegelasi, kohti, nüansse, detaile rohkem ja rohkem ja rohkem.

Jne – vahekokkuvõte – küsimused – vahekokkuvõte

Mingi hetk jõuate nii kaugele (kas nädala, kuu või aasta pärast), et enam edasi ei oska mõelda, sest lugu on liiga keeruliseks läinud ja vajab täpsemat uurimist. See ongi koht, kus saab üsna kindel olla, et idee sobib romaani kirjutamiseks. Ja teil on pea sees olemas juba esimene süžeetõmmis. 

Võib juhtuda, et lugu saab otsa, küsimustele on vastatud ja vastused panevad õlgu kehitama – siis tuleb järgmine mõte töötlusele võtta. Muidugi võib kõiki neid küsimusi-vastusi-kokkuvõtteid teha ka paberil, arvutis või ükspuha mil viisil see mugav tundub. Siinkohal võiks küsida, mismoodi see “mõte” sinna raamatusse saab. Mina arvan, et see on Teie sees olemas ja pääseb jupikaupa salaja iseenesest loo sisse peitu.

Wednesday, October 31, 2012

Hea nõu - halb nõu


Mind tõukas käesolevat ajaveebi sissekannet kirjutama fakt, et nägin äsja ühte üsna kenasti kirjutavat härrat eellugemist palumas, et saada jutu toorikule enne avalikuks tegemist proovilugemist, sest ta ei taha kehva asja üles panna. Pean märkima, et koht kuhu ta tahab oma jutu lisada on mõeldud just nimelt õppimiseks ja lugude kirjutamise harjutamiseks.

Saan temast väga hästi aru. Täiesti kindlalt saabki ta osaliselt asjalikku nõu oma jutu paremaks kirjutamisel. Aga ta saab ka kehva nõu. Ja nüüd peab kirjanik otsustama, milline on hea ja milline halb nõuanne. Toon näite: millalgi oma kirjutamise karjääri alguses riputasin oma tekste Poognasse ja siis keegi ütles – osav arvustaja – et mul on probleeme aegadega. 

Oligi juhtunud ühte juttu kahte kohta mingi imelik ajajama. Võtsin teadmiseks ja hakkasin hoolikalt jälgima – tulemuseks oli see, et probleem süvenes ja läks kolm korda hullemaks. Lõpetasin kontrollimise ja probleem kadus iseenesest. Sama arvustaja on mulle andnud väga palju head nõu, mida ma siiani kuulan ja tookordki oli tal nende aegade suhtes õigus – mina ise keerasin kõik untsu. Kirjanik saabki ainult iseennast süüdistada. 

Olen alati selle poolt, et kirjutajad kuulaksid kogenumaid arvustajaid ja proovilugejaid ning üritaksid, midagi muuta ja paremuse poole liikuda. Kirjutajad, kes oma teose esimest korda üles panevad ja igale arvustusele vihaselt vastu vaidlevad, neid oleme ilmselt kõik näinud. See ei ole mõistlik. Õppimine venib tänu tekkinud trotsile ning vastuolude tõttu võibki kirjutaja eos alla anda.

Olgu öeldud, et ma ei soovi halvustada arvustajaid ega anna nõu nende soovitusi ignoreerida. Arvan, et parem võtke kaks proovilugemist ja vaadake, kus proovilugejate arvamused kattuvad – need on kohad, millele tasub tähelepanu pöörata. Aga mitte sõna-sõnalt pimedalt järgides. Alati ja kindlasti tuleb oma kõhutunnet rohkem uskuda.

Arvustusest/kriitikast õppimine ja samas nende ignoreerimine on suur kunst. Edu kõigile õige tasakaalu leidmisel!

Wednesday, August 22, 2012

Toimetamine kui seenelkäik


Tegelen oma kolmanda raamatu käsikirja parandamisega. Ja nagu ikka selles faasis kirun ennast eelneva tõtliku kirjutamise eest. Samas tean täpselt, et kui ma esimese hooga kiirustades teksti valmis ei kirjutaks, siis ei kirjutaks ma üldse mitte midagi. Kõige taga on minu kärsitu loomus. Kui ma jääks pikalt lausetega mängima, siis sureks tasapisi kogu projekt. Vähem kärsitud inimesed saavad ilmselt suure vaeva kohe ära näha ja sättida rahumeeli lauseid niikaua, kuni nad ilusad tunduvad.

Kõige rohkem häirivad mind tekstis “oli -olid” ja “see, seda, toda”. Ja muidugi klassikaks kujunenud: “mis ja kes ja kus ja millal”. Muidugi veel korduste lõputu jada.

Näiteid toormaterjalist:

1. “Peagi jäi Kallele silma rohelise kabiiniga Mercedese veoauto, millel olid Eesti numbrimärgid.”
Parandatult: Kallele jäi silma Eesti numbrimärkidega rohelise kabiiniga Mercedese veoauto. (mitte mingit “,millel” ja “olid” pole vaja.)

2. “Kui ta oli kõrvale pannud pildid, mis Erkiga kohtudes kaasas olid ning teise tulpa tähelepanu tõmbavad masinad jäi järele kolmandik piltidest.” /jeerum 2* “oli-olin” ja veel “koma mis” takkaotsa ning muidugi kordus “pildid-piltidest” (öäk).
Parandatult: Kui ta asetas Erkiga kohtumisel kaasasolnud pildid kõrvale ning ladus teise tulpa tähelepanu tõmbavad masinad, jäi järele kolmandik fotodest.

Mõned kuldaväärt soovitused minu toimetajalt:

Ärge liialdage mõttekriipsudega, need teevad lugemise liialt kirjuks. Mõttekriips on väga rõhukas märk. Enamasti piisab komast, mõnikord saab lause ka sujuvamalt sõnastada.

Olge ettevaatlik lt-tuletistega: asendasin Teie tekstis näiteks 7 "koheselt" sõnaga "kohe". Soovitan selle kohta lähemalt lugeda ka artiklist http://keeleabi.eki.ee/artiklid2/lt.html.

Soovitan episoodilisi tegelasi ka mitte ülearu täpselt kirjeldada, näiteks kohe raamatu alguses läbi lipsav tutimütsimees on Teil kirjeldatud nii detailselt, et lugeja jääb tahes-tahtmata ootama, et ta lihtsalt PEAB veel kuskil oluliseks osutuma, miks ta muidu nii täpselt lugeja mällu raiuti - aga pettub. Võtsin seda kirjeldust praegu tunduvalt vähemaks.
--

Kordustega maadlemisel kasutan sünonüümisõnastikku aadressil http://www.keeleveeb.ee
Kasutan ÕS’i kui vähegi kahtlen. http://www.eki.ee/dict/ekss/
Väga oluline on sarnased sõnad õigesti kirjutada: http://keeleabi.eki.ee/index.php?leht=4&act=2&vld=28

Teen mini-toimetamist põhjusel, et päristoimetaja mind päriselt-päriselt vihkama ei hakkaks. Aga mine tea ehk mõnele hullule meeldibki monstrum konstruktsioonidega rinda pista (vaevalt küll). :)

Esimene kirjutamine võiks olla pisut nagu seenelkäik: puravikku noppides tuleks okkad ja samblapuru kohe ära puhuda niiviisi oleks kodus lihtsam puhastada. Aga ega metsaõhku nautides tulevastest raskustest mõtle.

Eks ma saan nüüd päris toimetajate käest tappa. Aga loodame, et verbaalne nüpeldamine õpetab meid kõiki.

Monday, June 25, 2012

Kuidas ma Ludlumi tapsin

Ilmselt olete harjunud lugema, sest tahate ju ise kirjutada. Lugemisel enne ja pärast kirjutamiseharjumuse väljakujunemist on suur erinevus. Varem neelasin raamatuid tempokalt. Elasin sisse, tekst kadus ning tekkis pilt. Iga korduslugemine andis juurde uue nüansi, sest kiirtarbimisega jäi nii mõnigi asi märkamata. 

Mida rohkem kirjutasin, mida rohkem aimu sain, seda aeglasemaks lugemine muutus. Ma tahtsin olla igas loetud lauses kindel, et mida öelda taheti, kuhu jõuda ja miks. Üsna pea hakkasid lugude lõpplahendused juba varases staadiumis end lahti kerima. Teadsin ette, kuidas midagi juhtuma hakkab. Ootamatu süžeepööre polnud enam ootamatu. 

Tasapisi jõudsin faasi, kus mulle tundus, et näen, millal kirjanik on ennast tühjaks kirjutanud. Millal autor mõtleb, kuidas tupikust välja vingerdada. Stiilikonarustest ja erinevustest võib teada saada, et varasema teksti hulka on poetatud uuemaid juppe. Vahel on mõni eriline aurori lemmikkoht läikivaks nühitud, vahel on loogiline jätk jutust kadunud. Tundub, et olen ennastunustava lugemise enese jaoks alatiseks rikkunud. Aina raskem on mitte näha vigu.

Olen püüdnud lugeda varasemalt meeldinud raamatuid ja niiviisi nii mõnelegi iidolile kriipsu peale tõmmanud. Tundub, et tapsin enda jaoks Ludlumi. Vähemalt ei julge ma kätte võtta kunagist lemmikut “Ikarose toimik.” Kindlasti ei taha ma rikkuda häid mälestusi korduvlugemisega kapsaks muutunud romaanidest “Martin Eden” ja “Julm sajand”.

Õnneks leidsin uued lemmikud: Martin Cruz Smith'i, kelle raamat “Gorki park” (ja selle järjed) on iga kell sada korda paremini kirjutatud, kui näiteks “Lohetätoveeringuga tüdruk”. Ning “Lend üle käopesa”, mille lugemisega saab selgeks, mida tegelikult tähendab karakterite kujundamine ja kes on kangelane. 

Raamatutest läbikappamine on asendunud läbiuurimisega. Ettevaatust, kirjutamine võib tappa Teie lemmikautorid. Loomulikult võib aeglane lugemine tuleneda halvenevast silmanägemisest, vanusega kaasnevast kriitikameele kasvust, loetud raamatute harivast mõjust, keskkonnast, tööst ja veel sajast erilises mõjutusest. Ettevaatust siiski. :)

Tuesday, April 17, 2012

Püüdluse eest ei pooda!


Pilt on pärit siit
Miks inimesed häbenevad kirjanikuks saada tahtmist? Tegelikult võiks küsida, miks osadel inimestel on kalduvus halvustada neid, kes tahavad saada kirjanikeks. Kelledel on kirjameheks saamise unistus sügaval sisemuses alati olemas olnud, kes ehk ongi suurepärased kirjutajad salaja, aga … kardavad kapist välja tulla ja ennast kirjanikena esitleda. Võib-olla on see seotud müüdiga, mis ütleb, et kirjanikeks sünnitakse ning läbi arenemise edenemine on igal juhul kunstlik ja hukule määratud. Järelikult iga viiuldaja peab kohe mängida oskama, kui viiuli järele haarab ja iga maalikunstnik peab esmakordselt pintslit käsitsedes šedöövreid sünnitama.

Miks peaks üks inimene häbenema kirjutamist? Miks peaks teine inimene esimesele püüdma jalga taha panna? Kuulge, kirjutamine pole ju ometi häbiasi. Isegi kõige algelisemal tasemel alustamine mitte. Kirjutamine pole poest varastamine või kellelegi kurja tegemine.  Kirjutamine on püüdlus pisut maailma paremaks teha, unistada, lisada ühisesse katlasse veidi meelelahutust või visata mõni pähkel katki hammustada. Hüva algatuse eest ju ei pooda! Ometigi suhtutakse kirjutamispüüdlusesse vahel justkui isiklikku solvangusse.

Tahan teada mitu kirjanikku oleme juba eos tapnud. Mitu kirjanikku on sahtlisse kirjutajad ja mitu nendest omakorda on tegelikult kolmekordselt avaldamisküpsed, ent kardavad kaaskodanike suhtumist. Mitu head käsikirja on ahju visatud või arvuti prügikasti lohistatud? Kas kirjanikuks olemise juurde peab tingimata kuuluma julgus jalaga uks lahti lüüa ning endast teada anda. Või on kirjaniku tunnuseks hoopis loo jutustamine ja hästi kirjutamine.

Kui me suhtume hooletult pealekasvava kirjanike põlvkonda võib juhtuda nii, et peale ujuvad just nimelt ainult need, kes julgevad jalaga ukse lahti lüüa. Mina viimatimainitut kirjaniku oskuste kvaliteedinäitajaks ei pea.

Friday, April 13, 2012

Arvustamise väljakannatamine


Mulle tundub, et pealkirjas mainitu on värskele autorile/avaldajale kõige raskem pähkel katki hammustada. Teie suur töö ja vaev ühel pool ja spetsialist või keegi keeleinimene, kes jätab Teie raamatu tiitellehele kuhja auravaid pabulaid, teisel pool.

Ohh, kus näpp hakkab sügelema ja tahaks suupruukijat nüpeldada (verbaalselt). Mina olen teadlikult algusest peale püüdnud olla (enamjaolt õnnestunult) rahulik, ärakannataja ja vigadest/arvustustest õppida püüdev. Ega mullegi meeldi, kui keegi lahmivas stiilis ebaolulisele fokuseerides kiledalt viriseb või teeb hüplevas stiilis groteskse ümberjutustuse.

Samas olen tähele pannud, et isegi kõige suuremal ärapanemisemaigulisel arvustusel on mingi huvitav detail või mõte, mida saab ära kasutada oma kirjutamise parendamiseks. Kõik teevad oma kirjutistes palju vigu. Veatuid pole, rääkigu nad mida tahes (ja püüdku nad nii palju, kui jaksavad).Osad vead hakkavad omamoodi elama ja loovadki õige raamatu sisu ja mõtte. Kui kirjutada puhtalt igas mõttes järgides ainult teooriaid, siis jääb raamat alati kuhugi keskele ja ei liigitu kunagi suurepäraseks.

On üks väga oluline arvustajate grupp, keda tasub ise rääkima õhutada. Kes võib-olla ei tahagi midagi öelda – eelkõige seepärast, et neile tundub, et nad ei ole pädevad. Need on Teie lugejad. Õhutage neid tagasidele (õhka-õhka). Tapke nende jutt: “Ma ei ole mingi spetsialist” väitega, et just tema jaoks te raamatu kirjutasite ja et järgmine tuleks parem, vajate tagasisidet. Iga inimene, kes loeb raamatuid on Teie jaoks supervõimetega arvustaja.

Tähtis on tervik, tunne ja mulje, mis peale lugemist jäävad. Millised kohad enim häirisid ja miks. Mitme lugeja kokkulangeval arvamisel on suur kaal. Tekib põhjus mõtisklemiseks. Järelduste tegemiseks ja ehk mingi uue stiili või võtte sissetoomiseks. Proovige endale ise arvustajaid otsida, kelle arvamus Teile korda läheb ja püüdke isehakanuid mõistlikult ignoreerida (leiate ehk tera, aga hoiate suu kinni ja käed taskus (verbaalselt)). Nii peaksid kõik osapooled õnnelikuks saama/jääma.

Hoiatan: ei tasu minna spetsialistist (olgu ta siis, mis liiki tahes) arvustajale kallale (verbaalselt) enda raamatut õigustama või arvustajat maha tegema. Ei tasu viriseda ja õiglust otsida. Võiduvõimalus on null ja keeleosav inimene teeb Teid rõõmuga veelkord lolliks. Kui kellelgi on mingi kiiks, las tal olla, tema jaoks võib see olla oluline. Ja pidage silmas, et eksisteerib alati võimalus, et tal on õigus. Olen korduvalt näinud, kuidas autori eneseõigustamine asja palju koledamaks teeb. Kokkuvõttes jääb alati mulje, et autor on loll ja arvustaja on mitteloll. Lugeda arvustusi ja vait olla!

Üks nipp veel varuks – vaadake minu ajaveebi kirje alla. Seal on kastike tähistusega "vajab toimetamist". See on “spetsialisti ventiil”, mille panin sinna teadlikult. Sellise võiks raamatukaanele sokutada, et kellele ei meeldi teeb punase vildikaga kasti sisse risti. :) Peale lahtrikese ilmumist ei kahtlustata mind enam pahatahtlikkuses ja ei rünnata mind avalikult kommentaariumis ega süüdisdata keele mõrvamises, lihtsalt vajutatakse nuppu. Oma edevusega rikun tõenäoliselt selle projekti nüüd ära ja pean jälle aeg-ajalt kommentaariumis riielda saama, aga olgu pealegi – see on hea asja nimel. :)

(Ja ma tõesti püüan iga kord oma kirjutise kriitiliselt üle vaadata, kui seal kastikeses täppi näen. Vahel olen leidnud mõne nõmeda vea.)

Kokkuvõtlikult:

Ärge arvustage arvustajat!
Ärge arvustage toimetajat! (Puhta kullana ka kõike ei tasu võtta, kui toimetaja jutt ei meeldi, siis lihtsalt mõmisege ähvardavalt.)
Ärge süüdistage võistluse korraldajat ebakompetentsuses!
Ärge arvustage žüriid!
Ärge arvustage teisi ebaõiglaselt! (Ei mingeid sõnalisi kalambuure ega isiklikke maksakaid)
Ärge arvustage inimest, kes ei taha, et Teie teda arvustate!
Ärge, ahh, lihtsalt võiks rohkem raamatuid kirjutada ja vähem arvustada ja kirjutamisest kirjutada :) (see käis minu pihta – pihh-pahh-põhjas).

Tuesday, April 3, 2012

Avaldamise eelastmed


Minu jaoks oli kunagi tähtis mõista, millisel tasemel ma kirjutada oskan. Mind ei rahuldanud arutud kiitused. Tahtsin teada võimalikult toorest tõde. Mäletan, et esitasin ühele päris teravale ja kogenud arvustajale küsimuse: “Kui võtta aluseks kümne palli skaala, kus null tähendab täielikku kirjaoskamatust ja kümme tähendab avaldamist, siis kus mina selles vahemikus oma kirjutistega asun.” See küsimus on kindlasti mingis vormis iga kirjutaja meeltes tiirelnud. (Pärast avaldamist kaob see probleem nagu niuhti mutiauku.)

Pakun Teile skaalat, mille astmetesse ennast sobitada. Inimesed on erinevad ja liiguvad eesmärkidele erinevaid radu pidi. Samas olen märganud, et päris paljudel juhtudel näikse suundumus sarnanevat. Või vähemasti on selgelt eristuvaid ühiseid jooni.

Soovitan seda tabelit huumoriga võtta. :)

1. Tühikute jätmine kirjavahemärkide ette näiteks niimoodi . Tavaliselt käib siia juurde vihane õigustamine oma tegevuse kaitseks. Võib juhtuda, et karjäär jääb siin pooleli, sest kirjutajale tundub, et inimesed takerduvad pisiasjadesse ja on äärmiselt õelad. Mulle tundub, et see on enim levinud viis teada anda, et kirjutamise kogemus/pagas on väga õhuke.

2. Mina ISE olen piisavalt tark, et teada, kuidas kirjutada ja toimetada tekste. Esimese korraga tuleb juba üsna hästi välja. Arvustajad tahavad minu omapära ja erilisust lämmatada, isegi tappa! Ise tean, kuidas on ülesehitus, kuidas algus, kuidas lõpp. Õpetada mind ei maksa ja iga vuugivahet ma kirjeldama ei hakka, sest minu sees on vaim, kes annab otse värki välja.

3. Semikoolon on võimas vahend, kasutan seda kõikjal, sest see näitab, et ma oskan. (Küll need tegelased tunduvad naljakad, kes kirjavahemärkide ette tühikuid jätavad.)

4. Kirjutan lühilausetega. Kõige parem on, kui lauseks on ainult üks sõna. Mõnus ja hakitud tekst. Näitab taset. Vinge. Suur oht kauaks-kauaks siia kinni jääda ja hakata seda oma stiiliks pidama.

5. Keegi võiks mulle kolme leheküljelise kokkuvõtte põhjal öelda, milline minu idee on väärt raamatuks kirjutamist. Ja kas üldse tasub raamatut kirjutada.

6. Keegi võiks ju üle vaadata – mõni rohkem oskav. Ma ei teagi kõike, aga ma ei hakka midagi oluliselt oma tekstis muutma. Võiks ehk mõne kirjutamisest rääkiva raamatu läbi lugeda. Tõde on kirjutamises, mida rohkem kirjutan seda rohkem oskan?

7. Mul on ihukriitikud ja proovilugejad. Mõned neist on toimetajad. Silun teksti nii ilusaks, et lausa pisar tuleb silma. Mis võiks olla parem, kui ilukõnelised dialoogid. Austus keele vastu. Elagu korrektne keel igas mõttes.

8. Mõtlen, et ehk peaks oma teose kuhugi saatma – mõnele võistlusele. Võib-olla polegi kõik keeles kinni. Kui keegi kellelegi midagi ütleb, siis ei saa ju eeldada, et ta räägib nagu presidendi vastuvõtul. Keelel on palju tahke ja ilukirjanduses on oma ülesehitus. Karakterid ei hooli keelest, nad räägivad just nimelt nii nagu heaks arvavad.

9. Teksti peab korduvalt läbi töötama ja tohutult vaeva nägema. Palju rohkem, kui ma arvasin, aga see meeldib mulle ikka. Ma ei saa mitte kunagi oma teksti erapooletult lugeda, arvustada või toimetada. Pean leppima toimetaja parandustega. Toimetajatelt on mida õppida. Kirjutamine on suur pingutus, ehk peaks loomingu eest tasu küsima?

10. Avaldatud.

Kui keegi teab veel mõne astme pakkuda, siis palun julgelt kommenteerida. :)