Uus raamat

Minu ajaveebi materjal on kolinud ka raamatukaante vahele. Ikka paremini esitatult, toimetatult ja mõned uued artiklidki lisatud.  Ise pean kõige suuremaks raamatu väärtuseks artiklite loogilisemat järjekorda ja keeletoimetust. Kultuurkapital toetas ja Fantaasia kirjastas.

Tagakaane jutt:

Miks saavad avalikuks minu mõtted kirjutamisest ja lugemisest? Umbes kaheksa aastat tagasi asusin uurima, kas on võimalik leida sirge tee kirjutamise juurde. Uurisin, mismoodi võib ühest inimesest kirjanik saada. Teele kerkis palju arusaamatusi ja esmapilgul lihtsana näivad asjad osutusid põhjatuteks uurimisobjektideks. Uues maailmas kobamisi ringi liikudes leidsin küsimustele vastuseid ja vastustele uusi küsimusi.

Kas kirjanikuks saab õppida? Küsimuse esitamine ja rõhuasetus ei jäta tavaliselt ühtegi kirjutamisega tegelevat isikut külmaks. Olen kohanud ja ilmselt kohtan veel inimesi, kes nähvavad mulle, et kirjutama peab nii, nagu otse tuleb, ja protsess ei allu õppimisele. On ainult ürgudu ja meedium (kirjanik), kes saab sealt kuskilt pilvest oma teksti kätte. Kindlasti on väitjatel tuua mõni näide otse elust. Ja kõigesse, mis räägib kirjutamise õppimisest, suhtuvad nad põlgusega, isegi täiesti mõistlikesse soovitustesse, et paremaks saamiseks on vaja harjutada. Olen palju lugenud kirjutamisest ja tõeliselt suured ja maailmakuulsad kirjanikud ütlevad keerutamata: harjutama peab aastaid, kümneid aastaid.

Pidage meeles, õppimises ei ole mitte midagi halba! Te soovite saada kirjanikuks, Teie sees helisevad sõnad, Te tahate osata neid õigesti välja lasta. Jah, on vastus, kirjanikuks saab õppida, kui sisemuses on tungiv soov kirjutada, ütleb Taavi Kangur

Kirjeldamine

Romaan on neljakümnest tuhandest sõnast koosnev pusle. Sõnad peavad sobituma ja üldpildi eesmärki teenima. Teie kirjanikuna näete suurt pilti ja püüate lugejale sõnahaaval loo ette mängida, et nähtu oleks mõjuv. Üks oluline osa romaanist on olustiku, kohtade ja isikute kirjeldused. Kas tegevus toimub 30’nendate suitsust hämaras baaris või polaaröö pimeduses Lapimaal. Kirjelduse ettemängimiseks on mitmeid viise. Vaadake teadliku pilguga, kuidas teevad seda Teie lemmikautorid ja ärge unustage, et kirjeldus teenib üldpilti, mitte üldpilt kirjeldust. Kui kirjutate kolm lehekülge kirjeldamaks tuba, kuhu peategelane astus, siis on risk, et lugeja keerab need leheküljed lugemata edasi. Peab arvestama, et pikad kirjeldused võtavad tempo maha. 

Osad kirjanikud oskavad märkamatult ette mängida olustiku, atmosfääri, pildid ja meeleolud, mis lugejat aina rohkem loetuga seob ja lugu rohkem nahavahele paneb pugema. Aeglase tempo ja pikkade kirjelduste puhul tuleb mõelda, kuidas lugeja huvi üleval hoida.

Allolev kirjeldus pärinev romaanist “Kõigile saab kurikaga virutada”. Kirjeldus võtab sekundiks tempo maha ja räägib, kuhu üks peategelastest sattus. Eesmärk on kirjeldada närust olukorda, milles teine tegelane elab ja loob head eeldused, et hea tööpakkumine vastu võetaks.

Hotell, kus turvamees elas, jättis mahajäetud kontori mulje. Kurvailmelise punase dermatiiniga kaetud diivan, kuhu keegi oli pastakaga kirjutanud oma nimetähed ja tükikese mälestuseks kaasa võtnud, kulunud rohekas põrandakate ja hall seinavärv. Ainuke rõõmsam asi oli portselanvaasist välja piiluv punaste õitega lill. Fuajees ei olnud kedagi. Peale kümnendat kellavajutust ilmus siiski riiaka ilmega ja koledalt kortsus puuvillases kleidis keskealine naisterahvas, kes ajas käed kuraasikalt puusa ja nähvas üle leti: „Mis vaja?”

Atmosfääri loomine kirjeldusega (pooleliolev töö pealkirjaga “Kordusõppus”):

Ahto tundis kergendust, et oli taibanud paari vilte auto pakiruumi pista. Üle lageda rühkides ulatus lumekiht põlvini, kuigi sama radapidi käisid vaid tund aega tagasi vähemalt neli inimest. Mereäärne keerutav tuul hoolitses lumekihi puutumatuse eest ja lihvis kõik tsivilisatsiooni tekitatud jäljed tasaseks. Kell tiksus seitsmendat hommikutundi ja õues valitses talvine pimedus. Ainukeseks orientiiriks paistsid võimsalt sähvivad valguskiired, mille heitlik valgus paljastas rannaäärse paadikuuri.

Kui Teie eesmärk on romaani kiire tempo, siis üheks võimaluseks on rõhuda tegevusele ja kirjeldused ette mängida läbi tegevuse (põnevik). Lugeja haarab kõike lennult ja puuduoleva osa mõtleb ise juurde. Näiteks kui Te lugesite sõnu “polaaröö Lapimaal”, siis olen veendunud, et mõtlesite kohe jupikese juurde ehk nägite pimedustki võibolla lund ja kujutasite ette külma.

Näiteks katkend “Häkkerijahist”:

Kalle jõudis kivi taha, arvestades, et kui tapja endiselt seal pikutas, siis oli ta nüüd tema selja taga. Ta hiilis lähemale, astudes sammaldunud mätastele. Metsaalune oli pisut niiske. Jõudnud kivi kõrval kasvava lähima puuni, nägi ta, et üks samblatutt rahnu küljel rippus lahtiselt, signaliseerides, et keegi otsis oma jalaga äsja sealt tuge.

Kirjelduse sobivus oleneb  alghäälestusest, ajastust, žanrist jne. Ei tohi lugejat rumalaks pidada ja süübida mõne üldtuntud asja tööpõhimõtte pikka kirjeldusse. Pigem tuleks proovida lugejale kaasamõtlemiseks ette anda avatud maailm.

Kuidas saada kirjanikuks?

Küsin alates 2008. aastast. Võibolla oleks õige lisada, et pole retsepti, mille koostisosad saab lihtsalt selgeks õppida, õiges vahekorras kokku segada ja ongi kirjanik valmis. 

Siinse ajaveebi nimes on tähed ABC, need viitavad aabitsatõdedele, mida võiks teada, aga mille teadmine ei korva inimese sisemist põlemist kirjutamisel või lugemuse puudumist. Mihkel Kunnus viitas oma ajaveebis tähtede olemasolule, pidas alfabeedi algust paljutähendavaks ja tõlgendas valesti.

Minu jaoks on küsimus kirjanikuks saamisest alati värske. Ma arvan, et kui keegi hakkab tundma, et ta on juba üsna hea, siis on see ohumärk. Õiget küsimust, tasub alati endalt küsida. Küsimuse kontekst ja iga sõna tähendus võib igaühe jaoks erineva kella käima panna.

Kes esimese kirjutamisega rügab küsib küsimuse seepärast, et mõista, kuidas oma lugu vormi valada, aga võibolla uudishimust, et teada kuidas saab üks inimene kirjanikuks saada.

Kes on kaugemale jõudnud võibolla mõtleb küsimuse all, kuidas avaldatuks saada. Edaspidi mõeldakse küsimusega ehk, kuidas kirjutamisega võiks teenida.  Kuidas oma kirjutamist parendada ja edasi liikuda. Kuidas kirjutada südamest ja kuidas kõige paremad mõtted valada parimasse proosasse. Ehk hiljem: mismoodi võõrkeeles avaldatuks saada, kuidas kriitikuid väärikalt taluda.

Minu jaoks pole seisu “ma olen valmis”. Küsimus “kuidas saada kirjanikuks” ei kao. Ikka ja jälle peab kirjutamisega rõõmu nägev inimene küsima eneselt: “Kuidas saada kirjanikuks?”

Eestis on juurdunud komme pidada inspiratsiooni ja nn “vaimu pealt” otse kirjutamist üllaks ja romaane, mida kirjutades kirjanik tunnistab, et õppis, nägi vaeva – need justkui oleks vääritumad. Saladus tundub olema selles, et kirjanik oma köögipoolelt katet kergitada ei tohi, muidu aura kustub ja termin “inspiratsioon” asendub terminiga “kutseoskus”. Muidu – nii vähemalt räägitakse – tavaline eestlane tööd ei karda. Romaani puhul aga korralik kirjanik justkui ei tohiks vaeva näha, vaid peab vaimust vaevatud olema.

“…”inspiratsioon” on halb sõna, mida kavalad autorid kasutavad selleks, et näida kunstiliselt auväärsed. Nagu ütles vanarahvas, geniaalsus on kümme protsenti inspiratsiooni ja üheksakümmend protsenti tööd” Umberto Eco “Noore romaanikirjaniku pihtimused” lk 18.