Kirjeldamine

Romaan on neljakümnest tuhandest sõnast koosnev pusle. Sõnad peavad sobituma ja üldpildi eesmärki teenima. Teie kirjanikuna näete suurt pilti ja püüate lugejale sõnahaaval loo ette mängida, et nähtu oleks mõjuv. Üks oluline osa romaanist on olustiku, kohtade ja isikute kirjeldused. Kas tegevus toimub 30’nendate suitsust hämaras baaris või polaaröö pimeduses Lapimaal. Kirjelduse ettemängimiseks on mitmeid viise. Vaadake teadliku pilguga, kuidas teevad seda Teie lemmikautorid ja ärge unustage, et kirjeldus teenib üldpilti, mitte üldpilt kirjeldust. Kui kirjutate kolm lehekülge kirjeldamaks tuba, kuhu peategelane astus, siis on risk, et lugeja keerab need leheküljed lugemata edasi. Peab arvestama, et pikad kirjeldused võtavad tempo maha. 

Osad kirjanikud oskavad märkamatult ette mängida olustiku, atmosfääri, pildid ja meeleolud, mis lugejat aina rohkem loetuga seob ja lugu rohkem nahavahele paneb pugema. Aeglase tempo ja pikkade kirjelduste puhul tuleb mõelda, kuidas lugeja huvi üleval hoida.

Allolev kirjeldus pärinev romaanist “Kõigile saab kurikaga virutada”. Kirjeldus võtab sekundiks tempo maha ja räägib, kuhu üks peategelastest sattus. Eesmärk on kirjeldada närust olukorda, milles teine tegelane elab ja loob head eeldused, et hea tööpakkumine vastu võetaks.

Hotell, kus turvamees elas, jättis mahajäetud kontori mulje. Kurvailmelise punase dermatiiniga kaetud diivan, kuhu keegi oli pastakaga kirjutanud oma nimetähed ja tükikese mälestuseks kaasa võtnud, kulunud rohekas põrandakate ja hall seinavärv. Ainuke rõõmsam asi oli portselanvaasist välja piiluv punaste õitega lill. Fuajees ei olnud kedagi. Peale kümnendat kellavajutust ilmus siiski riiaka ilmega ja koledalt kortsus puuvillases kleidis keskealine naisterahvas, kes ajas käed kuraasikalt puusa ja nähvas üle leti: „Mis vaja?”

Atmosfääri loomine kirjeldusega (pooleliolev töö pealkirjaga “Kordusõppus”):

Ahto tundis kergendust, et oli taibanud paari vilte auto pakiruumi pista. Üle lageda rühkides ulatus lumekiht põlvini, kuigi sama radapidi käisid vaid tund aega tagasi vähemalt neli inimest. Mereäärne keerutav tuul hoolitses lumekihi puutumatuse eest ja lihvis kõik tsivilisatsiooni tekitatud jäljed tasaseks. Kell tiksus seitsmendat hommikutundi ja õues valitses talvine pimedus. Ainukeseks orientiiriks paistsid võimsalt sähvivad valguskiired, mille heitlik valgus paljastas rannaäärse paadikuuri.

Kui Teie eesmärk on romaani kiire tempo, siis üheks võimaluseks on rõhuda tegevusele ja kirjeldused ette mängida läbi tegevuse (põnevik). Lugeja haarab kõike lennult ja puuduoleva osa mõtleb ise juurde. Näiteks kui Te lugesite sõnu “polaaröö Lapimaal”, siis olen veendunud, et mõtlesite kohe jupikese juurde ehk nägite pimedustki võibolla lund ja kujutasite ette külma.

Näiteks katkend “Häkkerijahist”:

Kalle jõudis kivi taha, arvestades, et kui tapja endiselt seal pikutas, siis oli ta nüüd tema selja taga. Ta hiilis lähemale, astudes sammaldunud mätastele. Metsaalune oli pisut niiske. Jõudnud kivi kõrval kasvava lähima puuni, nägi ta, et üks samblatutt rahnu küljel rippus lahtiselt, signaliseerides, et keegi otsis oma jalaga äsja sealt tuge.

Kirjelduse sobivus oleneb  alghäälestusest, ajastust, žanrist jne. Ei tohi lugejat rumalaks pidada ja süübida mõne üldtuntud asja tööpõhimõtte pikka kirjeldusse. Pigem tuleks proovida lugejale kaasamõtlemiseks ette anda avatud maailm.