Motivatsioon

Pealkirjas nimetatut peab olema igal kirjanikul. Salapärane sund, mis tagant piitsutab. Hoolimata laisast inimloomusest kehtestab see ennast ikkagi ja sunnib kirjutama. Ma olen ka eelnevalt rääkinud kirjutamislustist ja enda jaoks olen taandanud kõik väga lihtsaks: kirjanik on inimene, kelle sees elab loomistung, mis otsib väljapääsu.

Ma arvan, et paljudele inimestele on omane peale head teatritükki või suurepärase raamatu läbilugemist tunda kõrvetavat soovi midagi ise luua.

Kui me aga soovile lähemalt silma vaatame, siis ei pruugi see olla sugugi üllas ja kena, vaid hoopis triviaalne: soov tuntust koguda, oma raamatuid poeriiulitel näha, teiste ees tark välja paista; tõestada, et te suudate üllatada; sõnadega mängimise oskuse demonstreerimine jne.

Loomulikult on need tungid kenasti segatud meie üllaste arusaamadega: soovime kirja panna sees helisevat lugu, tunneme rõõmu oma karakteriteks kehastumisest, sündmuste läbielamisest ja puhtast loomise lustist.

Mul on raske uskuda, et keegi hakkab kirjutama ainult mõttega raha teenida. Kuigi, ega selles pole midagi halba. Hea töö eest palka saada tahta on täiesti mõistlik. See ongi minu meelest üks suurim paradoks – enamus inimesi näikse arvavat, et kirjanik ei tohi oma teoste eest raha tahta. Vastupidi – kirjanik peab elama vaesuses ja supiköögi arvelt. Samas ei arva inimesed seda enda kohta ja võtavad südametunnistuse piinadeta iga kuu palka oma tehtud töö eest.

Loomulikult on halb, kui rahateenimine ongi kirjaniku ainus eesmärk. See sunnib teda valetama ja leidma populaarset keskteed ja kirjutama oma tahte vastaselt. Ma ei saa uskuda, et sellise käitumisega võiks õnnelikuks saada. Või mõne hea raamatu kirjutada.

Ma ei heida ette ühelegi populaarse “naisteka” kirjutajale või kriminullide meisterdajale, et nende raamat on “odav” meelelahutus. Kui see on see, mida nemad hingest kirjutada/läbi elada tahavad ja sealjuures on neil oma lugejaskond, kes sellest rõõmu tunneb, siis on see igati õigustatud. Ja selles ei ole mitte midagi halba.

Ainult raha eest kirjutamine (pagan, ma ei usu, et neid kirjanikke palju saab olla, sest meil ei maksta raamatute eest suurt midagi ja romaani kirjutamine ei ole just kerge töö) meenutab mulle töötaja igipõlist vastuolu:

Töötaja tahab saada rohkem raha ja paremat ametit. Tal on oma hetke tööst täielikult kõrini. Iga hommik läheb ta ametisse suure vastikusega ja õhtul enne magamaminekut mõtleb pahurusega järgmisele päevale. Ta on lõksus – raha on vaja. Suure tõenäosusega jääb ta alatiseks vihatavale kohale või vallandatakse. Sest edutamise aluseks/võtmeks on tööga rahulolu. Kui te teete oma asja hästi, see meeldib teile, siis seda märgatakse. Üsna pea ja suure tõenäosusega saate te varsti paremale järjele.

Kirjanikuga on samamoodi – kui tal ei ole õiget sisemist jõudu, mis paneb teda looma ja õhinal kirjutama ning ausalt lugu jutustama, siis tõenäoliselt ei suuda ta kunagi midagi head valmis kirjutada.

Aga kui tema sees on lugu, mis otsib väljapääsu, tung kirjutada ja rõõm kirjutamisest ning julgus ausalt oma lugu vesta (hoolimata sellest, et see võib populaarse keskmisega vastuollu minna), siis ei jää see lugejal märkamata ning tasuks on näiteks 225 miljoni eksemplari müümine, mis oli eelmise artikli lõpetuses mainitud. :)

Võimalik, et minu nägemus on idealiseeritud, kuid ma usun sellesse.

Lõpp

Üks päev tuleb päev, kus peale suurt tööd ja vaeva on teie esimene, teine või kümnes romaan valmis saamas. Et jõuda päris viimase leheni on vaja veel teha otsustav sööst.

STOPP

Just siin peab tempo maha võtma ja veidi mõtlema. Suurepärane lõpp teeb keskpärase romaani heaks, aga kehv lõpp head romaani kindlasti ei kaunista. Viimased leheküljed on need, mis määravad, milline “maitse” loetust jääb.

Kokku tuleb sõlmida kõik ripakile jäänud otsad. Lugejal ei tohi tekkida küsimust: “Hei, aga mis sellest kutist sai?” Parim oleks, kui kirjanik saavutaks lõpuosaga resonantsi. Sõnumi võimenduse.

Lõppe on kolme tüüpi:

1.Positiivne – peategelane saavutab eesmärgi

2.Mitmetähenduslik, segane – ei ole üheselt selge, kas peategelane saavutas eesmärgi või mitte

3.Negatiivne – peategelane ei saavuta eesmärki.

Ma olin tõsiselt imestunud, kui seda esimest korda lugesin. Kõigest kolm võimalust ongi raamatu lõpetamiseks. Käkitegu! :)

Esimese ja kolmanda punkti võib peapeale keerata:

Peategelane saavutab oma eesmärgi, aga tuleb välja, et kokkuvõttes on see halb. (Jack London, Martin Eden)

N: Peategelane soovib läbida maratoni, hoolimata terviseprobleemidest ja teele kerkivatest raskustest. Tal õnnestub maraton läbida, aga finišis ta sureb.

Peategelane ei saavuta oma eesmärki, aga kokkuvõttes on see hea.

N: Alkohooliku eesmärk on saada viina, mida ta erinevatel põhjustel ei saa (puudub raha, satub vanglasse, üksikule saarele jne)

James Scott Bell soovitab välja mõelda kümme erinevat lõppu. (Mitte kulutada rohkem aega, kui paar tundi.) Ükspuha, kui imelikud need ka ei tunduks. Siis tuleb päev-paar vahet hoida ja lõpunimekirjast välja valida neli parimat ja need põhjalikumalt lahti kirjutada. Pärast veel paari päeva küpsemist, valida välja parim ja mõjuvaim.

Finaalis võib kasutada erinevaid mooduseid: dialoogi, kokkuvõtet, kirjeldust. Üks võimalus on eelnevalt teksti maetud dialoogi või tegevust kasutada. (Näitena tuleb meelde stseen Terminaator 2, kus noor John Connor õpetab robotile, et auto käivitamiseks ei ole ilmtingimata ukseklaasi lõhkuda – võib lihtsalt, ukse avada ja võtta võtmed päikesesirmi alt. Hilisemas stseenis robot kasutab õpitut. Tegevust küll ei kasutata lõpus, aga annab ülevaate, mismoodi seda teha.)

Dialoogi näide tuleb James Scott Belli raamatust “The Nephilim Seed” (lühendatud kujul): Röövitud tütre ema küsib kriitilisel hetkel, mida nad nüüd tegema peaks – teda aitav pearahakütt vastab: “Improviseeri.”

Lõpus on lembestseen, kus mees kurdab, et viimasest korrast on nõnda palju aega möödas, et ta ei teagi, mida tegema peaks ja naine vastab: “Improviseeri.”

Kindlasti tuleb silmas pidama, et iga sõna peab olema hoolega valitud ja kaalutud.

Lõpust rääkiva artikli lõpetuseks kasutaks Mickey Spillane sõnu:

Esimene peatükk müüb Teie raamatu. Viimane peatükk müüb Teie järgmise raamatu.

(Ta peaks teadma küll, millest räägib. Tema raamatuid on müüdud üle 225 miljoni koopia.)

Kümme kirjutamise käsku

Uurisin Oop’i kommentaaris olevaid linke:

Esimene osa

Teine osa

Paljud tuntud ja pärjatud kirjanikud paljastavad seal oma kirjutamise kümme käsku. Mida teha ja mida mitte.

Minu õppimise tehnika on midagi sellist: loen läbi ja mis hiljem meelde tuleb, ongi väärt nõuanne. Võib-olla on see vale, aga minu jaoks töötab. Kogemused näitavad, et vägisi meeldejätmine ei toimi.

Peale esimese nõuannete lehe läbilugemist, tuli hiljem meelde ainult Margaret Atwoodi soovitus alati lennukis pliiatsit kaasas kanda. Isegi kahte, sest kui süsi murdub, siis teritada ei ole võimalik (lennukis terariista omada ei tohi). Ja teine nõuanne oli, et mingi materjal võiks veel kaasas olla, millele kirjutada.

Teise osa nõuannetest meeldis mulle enim Ian Rankini antud lakoonilised kümme punkti:

1 Loe palju

2 Kirjuta palju

3 Õpi olema enesekriitiline

4 Õpi millist kriitikat aktsepteerida

5 Ole visa

6 Oma jutustamist väärt lugu

7 Ära anna alla

8 Tea turgu

9 Saa õnnelikuks (Mõtlesin tükk aega, kas see muhe šoti mees ei vihjanud mitte seksuaalse alatooniga õnnelikuks saamisele.)

10 Jää õnnelikuks

Meelde jäid veel:

Lülita internet välja

Lõpeta kõik, mida alustasid

Alusta juba

Ma arvan, et igaüks peab ise välja valima, mis tema jaoks enim töötab. Ja kelle jälgedes ta sammuda tahaks. Osaliselt on seal ka vasturääkivusi. Üks soovitab ühte ja teine risti vastupidist.

Teine mustand

Kui olete kirjatükiga edukalt lõpule jõudnud – kas ettekirjutatud süžee järgi liikudes või lihtsalt oma mõtteuidu jälitades – siis parim, mida nüüd saab ette võtta on käsikiri puhkama panna. Vähemalt paariks nädalaks. Soovitatakse isegi kahe-kolme kuulist pausi.

Ei ole mõtet kohe algusest peale lugema hakata. Nii võib juhtuda mitu halba asja: teile võib tunduda, et kirjutatu on päris kobe või siis näib see nii kehv olema, et plaanite kohest tagasipöördumatut kustutamist.

Vahehoidmine on vajalik, et te suudaksite oma teost objektiivsemalt hinnata.

Jõudeaega võib kasutada mõne lühijutu kirjutamiseks või uue romaani süžee ettevalmistamiseks. See aitab mõtted äsjalõpetatud töö juurest eemal hoida.

Kui aeg on möödunud, siis haarake oma käsikiri ja lugege ühe hooga läbi. Proovige ennast lugeja nahka sättida ja ärge mõelge sellele, kes kirjanik on. Mida kiiremini läbi loete seda parem.

Peale lugemist omate te ülevaatlikku pilti oma romaanist. Kuidas osad ja peatükid omavahel kokku sobivad. Kas karakterid töötavad. Kas läbiv teema ja vastasseisud on õigesti valitud. Võimalik, et avastate veel mingi kõrvalteema, mida võiks rõhutada.

Nüüd võiks veel kontrollida:

1. Kas peategelasel on ajend, miks ta ennast diivanilt peaks püsti ajama ja tegevusse astuma. Juhul kui talle jääb kõrvaleastumise võimalus, siis tekib küsimus, miks ta lihtsamat võimalust ei kasuta.

2. Kas peategelasele kaikaid kodarasse loopiv situatsioon või karakter on veenvad. Ära unusta, et peale musta ja valge on veel palju värve.

3. Mis on üleliigne – millised lõigud ja jupid on kirjutatud selleks, et nad ilusad oleks, aga loole endale midagi juurde ei anna.

4. Mis on puudu. Liigselt lühendatud kohad, kiired üleminekud ja ebaloogilised hüpped.

5. Tapa kallikesed. link

6. Võib-olla peaks esimese ja teise peatüki ümber vahetama. Esimeses peatükis kipume tavaliselt kirjeldama ja olustikuga lugejat kurssi viima. Teine peatükk keskendub tegevusele. Ümbervahetatuna seame lugeja keset tegevus ja liikumist ning hiljem seletame.

7. Kas peatükid algavad huvitavalt.

8. Kirjuta vähemalt kolm lõppu ja vali nendest sobivaim.

Nüüd tuleb algusest peale kõik uuesti üle kirjutada. Lauseid seada, kordused välja nokkida, sisselipsanud vead parandada. Kui see on tehtud – minul võtab see rohkem aega, kui esimese versiooni kirjutamine – siis võite oma käsikirja proovilugejatele ette sööta, et esimeste kõrvalseisjate arvamust teada saada.

Ärge kunagi loobuge teise mustandi tegemisest põhjusel, et see võtab liiga palju aega või tundub raske ülesandena.

Mina veetsin vahepealsed nädalad ulmejuttu kirjutades. Loo leiab siit: Ilmamees