1
Miljonivoldine sähvatus põrutas läbi minu õhulise olemi. Nägin kaarleeki, sädemeid ja tundsin põlenud isoleerpaela lõhna. Järgnes hirmus kõmakas. Enne, kui ma reageerida jõudsin, kuulsin ärritavat naeru.
“Hahahhaa, tundub, et sa ei uurinud juhendit.”
Lugesin!, tahtsin karjuda, unustades, et hääl mul puudus – suhtlemiseks olid telepaatilised kanalid. Kurat, kuidas oli võimalik – lisamäluta – kõike meeles pidada.
“Varsti oled üksi ja kui sulle ei meenu, et äikesepilvede vahele ei maksa parkida, siis oled hädas.”
Pidin ma kõikide tsiviilteenistuse võimalustest just Tureele atmosfääri ilmameheks sattuma. Oleks seda teadnud, võinuks kuhugi asteroidide vööndisse illegaalsete kaevuritega sõdima minna, siis oleks saanud vähemalt otsapidi I-Sfääris supelda.
“Hea küll, sa oled siin alles nädala olnud, aga vähemalt suhtlemine võiks nüüd küll selge olla.”
“Kuradi jobudembel.”
“Hei, ma kuulsin seda!”
Köhatasin – muidugi mõista mitte füüsiliselt, aga päris vaimseks turtsatuseks seda ka lugeda ei saanud. “Vabandust, ma ei osanud arvata, et keegi mu mõtetes sorteerib.”
“Päris tore on vaadata, kuidas rünkpilveks maskeerunud ilmur köhatab,” irvitas kaaslane, tõsines siis ja hoiatas, “sinu lolluse peale võivad kohalikud uue jumala poole kummardama hakata.”
Proovisin mingit vabandust välja mõelda, kuid kaaslane ignoreeris mind. “Head jäämist siis,” ütles ta.
Aga minaaaaaa, karjusin mõttes.
“Tutvu juhendiga!”
Need olid viimased sõnad, mida ma viie Tureele aasta vältel kuulma pidin.
Õppisin tuult tegema ja lasin ennast iilidel sihitult kanda. See oli peaaegu lõbus.
2
Raginaga palkmaja seina tunginud nool äratas Karani mõtetest.
Ta jõllitas tuimalt võõrkeha, mis tema silme ees oma sulist saba kiigutas. Pikali! Ma pean, ma jõuan, lipsas peast läbi; ja õnneks kuuletus keha instinktiivselt ning üritas lumme heita. Kuid mõni hetk enne Karani maandumist sähvatasid õhus veel kolm nõelteravat noolt. Üks nendest haaras ta lambanahkse mütsi, teine tabas pakku ja kolmas naelutas Karani õlgapidi tare seinale.
Ta röögatas, haaras terve käega ihu läbistanud võõrkehast ja murdis selle raevukalt pooleks. Pihku jäi pahmakas halliseguseid haukasulgi. Tare uks kriiksatas, Riime vaatas mehele ehmunult otsa.
“Kao tuppa, uks kinni!” karjus Karan, valust hambaid krigistades. Riime lõi ukse tagantkätt kinni – ja hea oli – sest sinna, kus ta äsja seisis, lendas vastiku vilinaga veel üks surmatooja.
Karan pigistas silmad kõvasti kinni ja liikus ettepoole, valu võttis hetkeks teadvuse, kuid raskusjõu mõjul liikus keha edasi ja langes lumme – ta ärkas peaaegu kohe, kui külmad helbed nägu puudutasid. Silmad jäid seinas turritavale noolepoolikule ja Karan mõistis, et oli napilt eluga pääsenud. Haav polnudki nii hull, valutas küll pööraselt, ent ta sai kätt liigutada.
Eemalt tarede vahelt kostus hädasignaal. Tuut-tuut-tuut-törts-töörts. Lõpuks oli ka valvur ohtu märganud.
Karan ajas end püsti, haaras räästa all rippuva sirbi ning jooksis tarekeste vahel asuva väljaku poole. Vaevalt maja nurga tagant välja liibanud, nägi ta lumes istuvat naabrimeest. “Aja ennast püsti, Mahni, kas sa pasunat ei kuulnud?” hüüdis Karan.
Naabrimees ei liigutanud. Lähemale jõudes sai Karan aru, miks – Mahni klaasistunud silmad olid pealuust välja tungimas, verekorbaga kaetud käed rinnus tolkneva noole sabal. Karan hüppas Mahni kõrvale lumme, kuid mõistis kohe, et ta ei saa kuidagi aidata.
Kõrvaltare uks põrkus ristseliti lahti ja Mahni naine tormas alussärgi väel kiljudes oma mehe poole. Karan tahtis teda tõkestada, aga naine põikles kõrvale, jooksis Mahni juurde, lõi käed ümber oma jahtuva mehe keha. Naine kõikus edasi tagasi ja ümises ainult talle teada viisi. Karan raputas naist õlast, püüdes teda transist äratada. Naine ei teinud Karanist välja, tema heledates silmades ei peegeldunud mõistuseraasu.
Raevunud Karan tormas edasi. Enam ei hoolinud ta millestki. Valugi läks meelest.
Viljatorni ja tööriistalao vahelt platsile jõudnud, jäi ta hämmeldunult seisma – kohale oli ilmunud ainult tosin meest. Ja needki lömitasid maakivist laotud kõrge aidaseina vastas.
“Mahni on surnud – nad tapsid ta,” kisendas Karan, lootes, et viha aitab meestel ennast koguda. Oli ju tema hetkega muutunud, uus jõud tõstis sisemuses pead. Võimsad tunded rebisid Karani seestpoolt. Viha ja raevu tuumaks oli külmus ja otsustavus. Kindel teadmine, kuidas edasi talitada.
Ta jooksis tööriistalao juurde ja rebis kahepoolsed uksed avali. “Kõik siia!” hüüdis ta. Kui kümne sekundi pärast talle keegi ei järgnenud, läks ta välja, tormas hullumeelsena esimese meheni ja lõi teda jalaga nii kõvasti, et tasakaalu kaotanult kukkus too kõrvalolevasse hange. Meeste hulgast kostis naeru. Karan pöördus ja lõi naerjale rusikaga näkku.
Pöördus siis järsult ja uratas: “Meil ei ole aega. Kõik haaravad endale midagi pihku: sepikojast, tööriistalaost.”
Sabur tõusis ja osutas käega üles: punane kuma. Tuli oli lahti. Tõenäoliselt põles Karani tare. Õhus sähvatasid vaigus leotatud põlevad nooled.
“Lähme kustutama,” hõikas nüüd keegi. Karan surus hammaste vahelt: “Kuhugi me ei lähe. Seda nad tahavadki. Sellepärast siia ükski nool ei lange. Praegu on talv – majade katused on lumised ja ei võta nii kergelt tuld. Nüüd haarab igaüks endale midagi pihku ja tuleb minu järel!”
Seekord kuuletusid kõik vastuvaidlemata.
Nad seadsid varitsuse sepikoja ja viljatorni vahele – sepikoja tugeva ukse sai noolte eest kaitseks lahti teha ja teiselt poolt pakkus varju maakivist viljatorni vundament. Muidugi sai platsile veel mitut teedpidi, kuid neid oli arvuliselt vähe ja see suund tundus Karanile kõige loogilisemana: just sedakaudu lookles nende asumit naaberküladega ühendav tee ja pealegi – selles ilmakaares ei põlenud ükski maja.
Ta oli õigesti arvestanud – peagi jalutasid nende poole talvevammustesse riietatud Põhjala külamehed, suured vibud risti seljal. Nad ajasid omavahel juttu ja naersid – olles kindlad, et on olukorra peremehed. Põhjala mehed käitusid nii, nagu oleks inimeste tapmine nende igapäevane töö. Kõik olid viimasel ajal hulluks läinud ja üksteise vastu pöördunud. Põllumees õgis põllumeest.
Karanil ei olnud plaani, kuid ta teadis, et ta pidi olema esimene, kes end varitsusest püsti ajab ja midagi teeb. Ta pigistas kahe käega viledaks kulunud sirpi, nii et sõrmenukid valgeks tõmbusid.
Võis juba kuulda meestevahelisi jutukatkeid: “Heeh, need on samasugused arad rotid nagu Eelia külas. Pugesid keldritesse ja jooksid metsa laiali.”
“Noh, seda parem – võtame, mis meile kuulub ja jätame nad kenasti uut saaki ette valmistama. Häähäähäää.”
Karan ilmus kahvatu kummitusena – justkui terasvedru poolt vaenlaste keskele paisatuna. Ühe raevuka pikaltkulgeva sekundiga oli ta irvitava vastase ees ja tema käes olev sirp sähvas suure kaarega paremalt vasakule.
Isa oleks uhke olnud – tema oli Karanile õpetanud, kuidas kõige hõlpsamini viljapäid vartest eraldada.
Sirp lõikus raginaga vastase õlga ja jäi rangluusse pidama. Mees karjus paaniliselt, püüdes terast haarata – Karan vajutas kogu kereraskusega sirbile. Veri pritsis kätele ja vibukütt kukkus. Pimedas raevus haaras Karan rusikasuuruse munakivi, tõstis kõrgele ning virutas – jälle ja jälle ja jälle, kuigi vihatav nägu oli ühtlaseks punaseks massiks sulanud. Läbi vereva udu tajus ta, et tema ümber oli tekkinud vaikiv meestemüür, kes sõnatu õudusega hullumeelse tooruse tunnistajateks olid.
Järsku haaras keegi õlast ja sikutas Karani püsti. Ta silmas Saburit, kes küsis midagi, ümberringi osutades. Õlg ja käsi valutasid pööraselt ja teadvus tahtis vägisi kaduda. Viimasel hetkel haaras Sabur tal kaenla alt ja aitas trepiastmele istuma. Ta nägi enda ümber vaenlaste surnukehi. Nad olid hästi hakkama saanud.
“Mis me edasi teeme?” küsis Sabur uuesti, kõik vaatasid Karanile suhu.
“Kustutame tulekahju ja matame oma surnud,” ütles Karan süngelt.
3
Sepahaamer lajatas alasile ja hõõguvaid sulametalli tükke pritsis igas suunas. Seppa kaitses paksust nahast mitmekordne põll. Keskendunud löögid kõlisesid rahulikus rütmis, kuni lõpuks haaras ta tangidega metallitüki ja pistis kõrvalasuvasse veetünni. Kostus vihane sisin, nagu oleks ta anumas pesakonda rästikuid hoidnud.
“Noh, kas nii sobib?” küsis sepp.
Karan keerutas mõõka peos. Katsus pöidlaga tera ja ütles: “Ma tahan, et see lõikaks mõlema küljega; ja ots peab olema nagu naaskel.”
“Hästi, ma panen sellid käiakivil nühkima,” nõustus sepp, “ainult, et mida ma nõukojale ütlen? Ma ei saa ju loata kogu rauavaru mõõkadeks taguda ja kõiki vikateid teravaks ihuda.”
“Kui küsivad, siis ütle neile, et mina käskisin. Kes sellidest on parim?”
“Minu poeg,” ütles sepp.
“Annan talle mehi abiks, las alustab oma töökoja ehitamist.”
Sepp keeras Karani poole selja, et mitte välja näidata, kui uhke ta oma poja üle oli. Nii noorelt oma sepikoda. See juba tähendas midagi.
Karan väljus, kissitas terava päikesevalguse käes silmi ja astus üle kõvaks trambitud mullaplatsi meeste juurde, kes vibulaskmist harjutasid. Nad olid Viljatorni seinale paarist palgijupist märklaua üles seadnud.
“Kuidas värsketel vibuküttidel läheb?” uuris Karan. Ta oli noored taludest kokku korjanud ja kogenud vibuküti, Saburi, käe alla treenima jätnud.
“Mahni nooremal pojal, Miratil, tuleb hästi välja. Viha kannustab tagant. Teised on veel kohmakad. Kõigiga veel jahile ei läheks.”
Karan noogutas ja ütles: “Mirat jääb vibusalga juhiks. Sina tule minuga kaasa,” pöördus siis Mirati poole, “kobakäpad saada muldvalli ehitusele. Pole vaja, et nad siin asjatult aega raiskavad.”
Kumbki meestest ei vaielnud temaga. Mirat vaatas talle jumaldavalt suhu ja noogutas innukalt. Sabur, kes oli Mirati määramise üle küll oma puhmas kulmu tõstnud – poiss oli alles kuusteist – vaikis kuulekalt.
Nad astusid külaserva poole. Lumi oli äsja sulanud ja tarede vahele poriojad jätnud. Kunagi varem ei olnud midagi sellist nähtud. Keldrid olid üle ujutatud. Hullematesse poriaukudesse olid tahutud palgid purreteks seatud.
“Kui vaenlane tuleb, siis võime palgid ära võtta ja neid ümbritsevate tarede katustelt vibudest lasta,” arvas Sabur.
“Sellepärast ma sind vibumeeste juurest ära võtsingi.”
“Pori pärast?”
“Sa oskad teistmoodi mõelda. Ma võin surma saada, siis peab keegi kohe ohjad haarama. Muidu jooksevad mehed metsa.”
Nad astusid parkali töökotta. Mõlemad krimpsutasid nina - lämmatav raipehais mattis hinge. Kõikjal vedelesid nahkade venitamiseks kasutatavad lauad ja jäänuste kraapimiseks mõeldud pikad noad. Parkal oli siseõues, peesitas kevadise päikese käes ja sõi. Karani nähes hüppas ta püsti ja viskas savikausi käest. Anum kukkus klirinal vastu kivi kolmeks tükiks. Kogeledes hakkas parkal vabandama.
Karan küsis meistrimehe katkendliku jutu vahele: “Kas sa saaksid mitmekordsest nahast veste teha. Samasugusest paksust nahast nagu sepapõll – või isegi paar-kolm põllepaksust kokku panna?”
Parkal vaatas teda, silmad imestusest pärani.
“Kaitseks noolte eest,” selgitas Karan.
Mõistes pealiku plaane noogutas parkal orjalikult ja lubas töö kohe ette võtta. Mehed väljusid koos ja hingasid täiel rinnal värsket õhku.
“Mehed kardavad sind,” ütles Sabur.
Nad mõlemad teadsid, et ainult Sabur võis midagi sellist öelda.
“Sabur, sa ajad segamini hirmu ja austuse.”
Vaikides astusid nad küla serva poole, oli vaja kontrollida, kuidas muldvalli ehitusel läks.
Nii kui talvine ilm oma kägistavad kombitsad lahti lasi ja lumi ereda päikese käes kiht-kihilt kaduma hakkas, jaotas Karan mehed kolmeks: üks osa põllutöid ette valmistama, teine osa muldvalli ehitama ja kolmas vibulaskmist harjutama. Kostus küll nurinat, et miks Karan käsklusi jagas, mitte nõukoda, aga otse ei julgenud talle keegi midagi öelda – pärast talvist verist päeva mitte.
Karan teadis selgemini, kui kõik ülejäänud külaelanikud kokku, et neid rünnatakse uuesti. Niipea, kui vesi taandub ja sulalumest üle kallaste ajavad ojad oma sängidesse tõmbuvad. Siis tuleb Põhjala meeste vägi. Seekord nad nii ettevaatamatud pole. Pika ja halastamatu talve jooksul oli külasse jooksnud palju perekondi, ümbritsevatest asulatest – nende elupaigad olid hävitatud, loomad ja viljavarud röövitud. Põhjala mehed ei andnud armu ja võtsid viimase. Eriti julmaks muutusid nad pärast Karani koduküla ründamist.
Võõrad koondusid Karani ümber ja kuulasid iga ta sõna – oli ju just tema nad külla lubanud ja paljudele oma tares peavarju pakkunud – see tähendas külma talve ja olematu moona juures elu kinkimist.
Vanemate külameeste hulgas oli tunda rahulolematust. Nad sosistasid omavahel, et mingit ohtu tegelikult pole ja Karan sülitab esivanemate kommetele; ja muidugi veel, et liiga vähe inimesi oli põllutöödele saadetud – selle asemel kuhjati porist mulda ning noored logelesid vibusid tinistades. Sadu aastaid olid kõik koos rahumeelselt maad kündnud ja nii läheb see edasi ka tulevikus, arvasid nad.
Karan teadis kindlalt, et nad eksisid – oli seda mõistnud hetkel, kui ta munakiviga vaenlast tampis – endistest aegadest ei jää enam mitte midagi järele. Maailm oli muutumas kiire tempoga ja nad pidid ruttu järele jõudma, enne kui nad jalgujäänutena hävitatakse.
Õige pea oli oodata otsustavat hetke. Pärast seda ei sea kaitserajatisi ja vikatite ümbertöötlemist enam keegi kahtluse alla.
4
“Lase tal minna, Karan, ta on inimene,” palus naine.
Karan hüppas püsti, tool paiskus ümber. Ta heitis kurjakuulutava pilgu Riime suunas, aga ei öelnud midagi.
“Mis sulle sisse on läinud? Kus on see mees, keda mina tundsin?” küsis naine.
Viimasel ajal olid nende suhted allamäge veerenud. Mõju, mida naine omas põllumees Karani üle, oli kahanenud olematuks.
“Välja!” ütles Karan. Riime taganes alistunult ja lasi uksel kinni langeda. Ta mõistis, et mehe meelt ei ole võimalik muuta.
Karanil oli raske – mitte keegi ei suutnud aru saada, et kõik, mida ta tegi, oli rahu nimel. Kuidas seletada naisele, et vaenlase piiluri piinamine kandis üllast eesmärki. Et see ongi osakene rahust. Verine küll, aga tõi lõppsihi sammukese lähemale. Eriti kui see raibe räägiks. Vastutuse suurus nööris hinge. Karan tõusis ja virutas kinnisoetud pambule jalaga. Ta ei oodanudki vastust, see oli südametäiega äsatud. Nüüd pidi ta veenev olema. Ütlema midagi nii mõjuvat, et nuhk murduks. Kuid arvestama pidi riskiga, et õhku paisatud ähvardus tuleb teoks teha.
Karan tõmbas vöölt mõõga, libistas näpuga üle tera ja ütles siis: “Ma tahan kõike teada. Sa räägid. Ma ei tapa sind, aga munad lõikan maha.”
Mehe jalad tõmbusid instinktiivselt kronksu. Ta oiatas ja esimest korda paljude tundide jooksul avas suu. Küll selleks, et vett küsida. Joonud ahnelt, langetas ta pea ja hakkas tõtlikult ette kandma: “Põhjala ja Laanetagused omad tegid omavahel kokkuleppe, et ründavad koos. Siinkandis on see küla ainukene, mis veel järele on jäänud. Neil on palju mehi. Osad tulevad paatidega jõge mööda ja teiselt poolt plaaniti viburünnakut.”
Karan noogutas mõtlikult. Umbes nii ta oli kõike ette kujutanud. Peab laskma endale uue tare ehitada, kus saab rahulikult tööd teha, mõtles Karan. Ta ei saanud vangi minema lasta ja teda kinni hoida oli samuti tülikas.
Ta pistis pea tareuksest välja ja nägi, et valves oli Mirat, kes pealikku silmates otsemaid püsti hüppas ja kivistus. Kännul istumine ei olnud otseselt keelatud, aga oli see ju ülemuse tavaline istease, kes oli tema, et pakk hõivata.
“Istu!” käsutas Karan, “mul on sulle ülesanne. See on vaja vaikselt ära teha. Mine küla serva ja peida oma vibu, siis tule jooksuga tagasi. Võtad vangi kaasa, toimetad ta küla piirini, kui ta on piisavalt kaugel lased ta maha.”
Mirati nägu oli mõtlik, ta vaatas oma heledate silmadega Karanile otsa. Ta oli väga oma isa nägu. Karan kartis, et poiss hakkab vaidlema.
“Ma peaksin enne laskmist hõikama, et ta minu poole pöörduks, siis tabab nool rindu ja võime hiljem teistele rääkida, et ta tuli siia uuesti nuhkima.”
Karan patsutas poisile õlale – Mirat tabas mõtteid lennult, teda ootas ees suur tulevik. Taresse astudes nägi ta oma naist, kes seisis risti tagakambri uksel.
“Sa ei tapa teda!”
“Ma lasen tal minna.”
“Ma kuulsin, mida sa Miratiga rääkisid. Kas sul sellest vähe ei ole, et ise inimesi tapad, nüüd peab noor mees ka oma elu ära rikkuma.”
“Ma püüan meid kaitsta. Ellu jääda. Kas sa ei mäleta, kuidas Mahni suri. Või kõik ülejäänud, keda me siiani leiname.”
“Ma lähen nõukoja ette ja räägin kõik ära,” ütles Riime.
“Mine,” lubas Karan, lükkas naise eest ja astus tuppa.
5
“Kas sul on midagi oma õigustuseks öelda, Karan,” küsis nõukoja üks vanematest, osutades laibale.
Nad on vaeva näinud, mõtles Karan tunnustavalt. Esimest korda olid nad ennast kokku võtnud ja ühiselt midagi ära teinud, midagi rohkemat, kui otsustada, millal oli õige aeg vilja külvata.
“Lasin tappa vaenlase nuhi.”
“Lasid tappa? Sa oled võtnud endale õiguse otsustada inimeste elu üle? Millest taoline ülbus? Pealegi uue sepikoja ehitus. Selliseid asju otsustab ainult nõukoda. Sa oled lasknud kogu metalli raisata ning vikatid rikkuda. Millega me niitma hakkame? Saadad kukkede sõjasalga mõõkade ja nahkpõlledega aasale?”
Kostus summutatud naeruturtsatusi. Karan vaikis.
Nõukoja esimees sai sellest hoogu juurde: “Terve talv möödus rahulikult, kevad ka. On selge, et meid jäeti rahule. Kõik on nii nagu vanasti. Homsest lähevad mehed põllule. Vibud ja mõõgad jäetakse relvaruumi. Sina istud oma tares, kuni oleme lõplikult otsustanud, mis edasi saab.”
“Nii ei saa. Meid rünnatakse varsti. Seesama mees siin ütles seda.” Karan osutas nuhi laibale.
“Kui sa teda tapnud poleks, siis võib-olla oleksid sa meid veennud.”
“Ma arvan, et ma suudan teid nõusse rääkida,” ütles Karan. Ta astus nõukoja esimehe juurde, sasis hallist habemest kinni – teise kätte ilmus lühike mõõk, mis sähvatas kurja suminaga mehe kaela manu. Hetke pärast oli Karanil pea habetpidi pihus. Ülejäänud nõukoda oli hiirvaikne, proovides mitte vaadata Karani käes kõlkuvat verist pead.
“Mul on väga kahju, et ma pidin seda tegema, aga ma ei kohku tagasi millegi ees. Ma kaitsen teid kasvõi vastu tahtmist.”
Ruumi sigines vaikus. Lõpuks ometi olid nad üksmeele saavutanud.
6
Nad tulid mitmest suunast korraga. Öösel, vastu sügist. Õnneks olid mehed valvel. Hoiatavad pasunahelid kutsusid relvile. Selleks ajaks, kui Karan oma uuest majast välja jooksis, olid mehed kokkulepitud positsioonidel.
Kolmene ihukaitsemeeskond sörkis Karani jälgedes – kõigil oli särkide peal paksust nahast vest. Kõver mõõk ja vibu olid relvadeks.
Karan jooksis küla ümbritsevale muldvallile. Nooled vihisesid kahjutult, supsates müüri. Põlevad nooled kustusid mätastega kaetud katustel.
Varsti mõistsid Põhjala mehed, et nad raiskavad asjatult nooli. Nad tõusid põlluveerelt ja jooksid korratu karjana küla poole. Nende sammus oli näha nõrkust, lootusetust, kuid ikkagi liikusid nad edasi. Nad komistasid ja kukkusid– külaesine oli üles küntud ja joosta tuli pehmel mullal. Lähemale jõudes tekkis Põhjalastel usk – ükski nende mees ei olnud surnuna langenud. Ükski nool ei olnud neid tabanud. Metsikult karjudes tunglesid nad tirtsuparvena vallide vahele, kuhu olid jäetud ahvatlevad läbikäigud. Julgemad ja kiiremad, kes kohale jõudsid, kukkusid surnuks varjatud lõksudesse. Kõik läbikäigud olid tühjaks kaevatud, okstega kaetud, ja all ootasid teravaks ihutud puuvaiad. Kui keegi olekski siiski tõketest läbi murdnud, ootasid neid teisel pool pikavarreliste kirvestega talumehed, kes olid harjunud päevatööna puid lõhkuma. Õhk oli valuhüüetest tiine. Üks kaitsjatest lasi halastava noole.
“Ei raiska nooli! Järgmine mees, kes seda teeb läheb ise alla auku,” karjus Karan.
“Sabur, sa võta siin üle,” hõikas Karan.
Ta jooksis teise küla otsa, kust kostis karjumist ja võidukaid hõikeid. Laanetaguse mehed olid paatidega jõekaldal pidama jäänud, jõud kokku kogunud ja siis korraga küla poole tormanud, lootes ilmselt, et vähemalt osa nendest jõuab sihile. Mirati meeskonna vibunöörid tinistasid surmaviisi.
Äkkrünnak oli katkenud ja vaenlased roomasid surnud kaaslaste kehade varjus edasi. Tasapisi.
Karan mühatas tunnustavalt. Veel oli vaja üle kontrollida varitsus keskplatsil, mis oli paigutatud juhuks, kui vaenlane läbi murrab. Vaevalt oli ta platsile astunud, kui üks ihukaitsjatest põlvili langes. Karan kummardus tema kohale vaatama – õnneks – sest kohe vingatas nool üle tema pea. Ta haaras kukkunud mehel turjast ja tõmbas ta ühe ropsuga maja nurga taha peitu. Kas varitsuses olnud olid teda vaenlaseks pidanud?
“Mehed, siin olen mina, Karan,” hüüdis ta.
“Me teame täpselt, kes sa oled,” kostus vastuseks.
Viha tumestas Karani mõtlemist – ta tormas maja nurga tagant välja ja nägi, et varitsuspunkt – keset platsi ümberlükatud vankrid – oli mehitatud nõukoja meestega. Üks nool tabas teda kintsu ja teine rindu. Vest pidas noole kinni, Karan kukkus põlvili. Ihukaitsjad jooksid, nooli trotsides, kohale ja lohistasid ta minema.
Karan vaatas neid ja puhkes naerma: “Me oleme kolmekesi nagu siilid okkad püsti.”
Kaine mõtlemine tuli tagasi. Ta lõikas jalas tolkneval noolel saba maha ja sikutas teise vestist välja. Õnneks ei olnud jalahaav kuigi hull. Võttis siis kaelas rippuva vile ja puhus seda kogu jõuga. Läbilõikava pinina teele saatnud, jäi ainult oodata, millal Mirat oma meestega saabub – see oli keskplatsile taganemiskäsk. Karan saatis ühe ihukaitsjatest Saburi juurde, käsuga positsioone hoida.
Peagi lendas kohale lõõtsutav vibuküttide salk.
“Teie salga liikmed on tapetud, nõukoja mehed on nende positsioonid üle võtnud. Hävitage nad!”
Mirat vinnas ennast mööda lahtist ust üles katuse servale, võttis alt ulatatud vibu ning andis käe järgmisele. Peagi olid kõik katusel. Kummargile hoides jooksid nad positsioonidele, kust mässajad kenasti kätte paistsid.
Eemalt kostus kiljumist. Kaitseta jäänud külatiivast tormasid Laanetaguse mehed võiduhüüete saatel taredesse.
Karan hõikas: “Teie tared põlevad, teie naisi vägistatakse. Nii juhtub alati, kui mind reedate!” Karan ei teadnud, kas nad kuulsid teda enne oma hukku, ta lootis, et kuulsid.
“Tagasi positsioonidele,” hõikas Karan.
Mirati mehed hüppasid nõtkelt katuselt alla ja sööstsid lahingusse. Ükski vaenlase sõdur ei olnud nii treenitud ja valmis, kui nemad. Vange võeti vähe. Armu ei antud. Ainuke, mis Karani imestama pani oli see, kui kõhnad olid vaenlased ja kui algeline nende relvastus. Riided räbalates, küüned tagurpidi, silmad kõhnas näos hiilgamas. Osadel oli relvadeks nuiad, sepistatud naelad läbi taotud – paljudel lihtsalt metsast murtud kaigas. Nii kui nad taredesse jõudsid, haarasid nad vilja järele ja õgisid seda toorelt, unustades, et nende selja taha võis vastane ilmuda.
Järgmisel päeval kuhjati palkidest, okstest ja kuivast samblast tohutu lõkkease. Surnukehad seati viimasele teekonnale. Kogu küla kogunes. Osad olid sünged ja teised rõõmsad. Ometigi kord sai jälle rahulikku elu hakata elama. Vaenlased olid hävitatud, nende külad võetakse üle ja asustatakse rahumeelsete elanikega.
Kui tulekeeled palke nilpsasid, mõtles Karan, et nüüd oli tema võimulpüsimisele ainult üks oht, Sabur. Esialgu võis ta Saburi saata kaugelolevaid külasid oma võimu alla tooma, kuid hiljem…hiljem näeb.
7
Lõpuks saan ma I-Sfääri. Saan tagasi kõikide külmutatud arengumängude kontod. Viis aastat Tureelel olid läinud uskumatult kiiresti – nii kui olin avastanud, et minust võis siiski kasu olla.
Soodsa kliimaga poputatud maajussid jäävad tuhandeaastase arenguhüppe eest alatiseks minu tänuvõlglasteks – olin nad ju mitu taset edasi mänginud. Uskumatu, mida oli võimalik rahumeelse inimloomusega korda saata, kui abiks olid: arktiline tuul, rahe ja ikalduseaastad! Põllumajanduslik primitiivne maailm oli feodalismi algusaegade suunas edutatud. Neil vedas, et mina sattusin ilma tegema – olin ma ju arengumänge mänginud niikaua, kui ma ennast mäletasin.
Nüüd suutsid nad ise otsuseid vastu võtta, riskida, areneda ja ehitada. Neil olid väärt juhid, keda järgida. Pool populatsiooni hävis sõdades, näljas ja külmas, kuid need, kes jäid, olid kordi tugevamad.
Hea ilm ei saa kesta igavesti.
