Silver Sära
Raua raamatuga samasse kategooriasse läheb Taavi Kanguri esikromaan „Kõigile saab kurikaga virutada“. Kirjastuse Tänapäev romaanivõistlusel teise koha saanud teos hakkab aeglasevõitu alguse järel kulgema kiires tempos ja põnevas võtmes. Tapa depoos lihttöölisena töötanud nooremas keskeas mees kaotab töökoha ja kodutülis jätab naine ta maha. Kõhna rahakotiga otsustab mees Tallinnasse sõita ning millegi uuega alustada. Tööd leiab ta lõpuks klubi turvamehena ja tasapisi ilmnevad tema juures algul täiesti uskumatuna tunduvad oskused: hea kakleja, tugev tahtejõud, külm kaalutlemine, vilunud relvakäsitlemisoskus jne. Mehe pöördumine kuritegelikule teele kulgeb nii sujuvalt ja kiiresti, et tahaks autorilt küsida, kas usutavus ei ole nagu omaette väärtus? Siis saame aga teada, et küsimus oleks lihtsalt kohatu – lihttöölise periood oli peategelase elus vaid üks ebaharilik periood ja mõned juhtumid pealinnas äratasid kirju minevikuga mehe teadvuses taas kiskja. Sündmusi vaadeldakse peategelase, ühe politseiniku ja paari allilmategelase silme läbi. Ehkki Taavi Kangur pole ise ilmselt korrakaitses tegev olnud ega ka organiseeritud kuritegevuse köögipoolega tuttav (olgu, mina ka ei ole) ja mõned nüansid panevad toimuva ehtsus kahtlema, on tegu ikkagi aasta parima (või paremuselt teise, Tarlapi raamat oli ka suurepärane) põnevusromaaniga, mis Raua müügihitile kenasti ära teeb.
