Monday, June 29, 2009

Palju on?

Mind on alati huvitanud palju tähti, sõnu või lehekülgi A4'jas wordis kirjutatuna, võrdub raamatu lehekülgedena. Põhjus on lihtne – tahan kirjutada parajalt paksu raamatu, mida lugeja mõnuga saaks kätte võtta. Ise ma lugejana õhukesi raamatuid poes ei puutu. Isegi kui on hea raamat, aga kõigest sada lehekülge. See on ju õnnetus. Saab ühe pärastlõunaga läbi ja õhtul polegi midagi teha. Ajab nii öelda “hamba verele” ja kõik. :)

Üks-ühest vastust siin ei ole. Oleneb raamatu formaadist, ridade arvust ja fondist, ridade vahede suurusest, taandridadest, peatükkide vahedest jne.

Mõned numbrid, millega võib arvutada:

1. Trükifirmade tavaline taks pidi olema 250 sõna leheküljel. Ma ei tea täpselt, kas see on ka Eesti mõistes kehtiv, aga olen oma näpuga mitmetel raamatutel sõnad suvaliselt leheküljelt üle lugenud ja numbrid kõiguvad 200-280 vahel. Kahtsadat viitekümmet võib keskmiseks väärtuseks pidada küll.

2. Tähemärkide arv koos tühikutega lehekülje kohta 1750. Ma ei mäleta enam, kuidas ma selle numbri välja arvutasin. Näiteks Tänapäeva romaanivõistlusel nõutud miinimum 240000 sümbolit koos tühikutega ~ 137lk raamatut.

3. Ridade arv pluss 25%. Wordi sõnadelugeja annab ka ridade arvu. Raamatulehel on tavaliselt 30-35 rida. Ehk siis näiteks ridade koguarv/33 + 25%.

Pean ütlema, et kõik ülaltoodud tehted annavad enam-vähem sama tulemuse. Viimasel ajal tundub mulle kõige usaldusväärsemana esimene arvutus.

Minu esimeses raamatus "Kõigile saab kurikaga virutada" on umbkaudu 60000 sõna ja kuskil 420000 tuhat tähemärki koos tühikutega ja see teeb 264lk.


Kõva häälega

Kui olete oma teksti valmis saanud ja toimetanud ning tegemisel on juba vähemalt kolmas versioon, siis tasub kogu jutt endale kõva häälega ette lugeda. Ei maksa auditooriumi puudumisest ennast häirida lasta. Kuigi kindlasti oleks kasuks, kui teil on keegi, kes viitsib ja jaksab kuulata. Sellised inimesed on kuldaväärt. Hoidke neid!

Asja mõte on selles, et kui silm muidu vigu ei märka ja speller ei tuvasta, siis kõvasti ette lugedes sunnime ennast iga tähte haarama. Rakendub kuulmismeel ja nii märkame kohe, kui kuskil on viga või keeleline komistus.

Mõttes teksti korduvalt üle lugedes, libistame tegelikult pilguga paljudest sõnadest üle. Me ju teame, mida me mingi lausega öelda tahame ning kõiki sõnu ei ole vaja lugeda. Tänu sellele jääb nii mõnigi konarus teksti alles.

Ka sõnastusvead tulevad välja. Kui lauset lugedes keel värahtab ja peab mitu korda otsast alustama, siis on konstruktsioonil kindlasti midagi viga. Saab veel teada, kas tekstis olevad pausid ja mõttekriipsud õigesti töötavad.

Peale kõige muu aitab selline lugemine kaasa näitlejameisterlikkuse arendamisele ja treenib häälepaelu. :)

Tuesday, June 9, 2009

KKK

Korduma kippuvad küsimused: “Mis te arvate, kas ma peaksin kirjutama?”

Seda küsimust esitatakse ikka ja jälle. Iga Poognasse sisenev kirjapõlvkond väljutab jupikese seosetut juttu ja laseb, siis täiesti võõrastel inimestel otsustada oma edasise saatuse. Loodetakse ilmselt arvustajate heatahtlikkusele. Ollakse sisimas pisut uhkegi oma raasukese üle.

Olen ise ka seda küsimust küsinud. Ja arvan, et tänaseks on mul olemas universaalne vastus.

Minu arust ajendab küsimust küsima (vähemalt minu puhul oli see nii) kaudne teadmine või aimamine, mis tähendab ühe pika jutu kirjutamine. Suur vaev ja töö kuskil silmapiiril ja teisest küljest kartus põrumise ees – mis siis kui teen suure töö ära ja kellelegi ei meeldigi. Tahame eelaktsepteerivat otsust (avanssi) oma oletuslikule tulevikutööle.

Kui olla kriitiliselt aus, siis enamus lood või jutud, kus taoline küsimus autori kommentaaris figureerib on viletsad, läbimõtlemata, ühekordselt kiiruga kokku visandatud lausepuntrad.

Ärge kartke kirjutada. Tehke seda enda jaoks, mitte auditooriumile. Andke oma hetke parim – kirjutage jutt valmis. Nautige protsessi, sest loomine on lahe! Parandage lugu oma sõprade/sõbrannade abil – kirjutage veel kolm korda läbi ja siis pange üles. Nüüd on võimalik saada asjalikke vastuseid ja abi/nõu. Kirjutamise tehnilise külje pealt või loo klappivuse osas.

Tähtis ei ole, et kellelegi teisele meeldiks – oluline on, et sinu sees on väljapääsu otsiv lugu ja et sulle meeldib kirjutada.

Vastus on: “Enne töö, siis palk!”