Täna on tore tuuline päev, mil ma saan ajaveebis maha hõigata oma esimese romaani. Minu jaoks lõppes töö raamatu kallal aastajagu tagasi. Peale seda tuli romaanivõistluse tulemusi oodata ja siis kõiki muid tootmisprotsessi juurde kuuluvaid etappe.
Selline on tagakaane jutt:
„Kõigile saab kurikaga virutada,” paljastasin oma elufilosoofia, võtsin
lonksu kirbet kohvi ja jätkasin. „Tagajärjed võivad erinevad olla,
seepärast peabki virutama õigele inimesele õige litaka.”
„Oleks ma rohkem sinu moodi, aga ausalt öeldes on nad mind nurka
surunud, kuigi ma tean täpselt, mismoodi nad mõtlevad ja tegutseda
plaanivad,” ohkas Vask.
„Vähemalt ei pea me seekord relvadeta peale lendama,” ütles ta ja võttis
sõnade kinnituseks ajalehtede virna alt püstoli ning asetas selle veidi
kahtlevalt minu ette.
Kalle Marve leiab ennast keset vihast peretüli. Kõik, mis tundus olema
terasesse valatud, laguneb üleöö. Uut elu luua püüdes sõidab ta
Tallinna. Hoolimata algsetest ebameeldivustest, näib kõik laabuvat. Kuid
siis satub Kalle pooljuhuslikult kuritegelikku seltskonda ning sündmused
väljuvad kontrolli alt.
Taavi Kangur (snd 1974) on varem kirjutanud peamiselt lühijutte ja
novelle, millest mõned on avaldatud kvartaliajakirjas Algernon. Pärast
lühijutuvõistlusel nii teise kui ka kolmanda koha võitmist otsustas ta,
et aeg on küps raamat kirjutada.
“Kõigile saab kurikaga virutada” saavutas 2010. aasta Tänapäeva
romaanivõistlusel II koha.
NB: Valitud katkendeid on võimalik kuulata KUKU raadio arhiivist: "Kõigile saab kurikaga virutada"
