Olen varemgi osutanud, et aeg-ajalt paneb keegi üles jupikese juttu ja küsib, kas on mõtet loo alusel romaan kirjutada. Ega seda keegi peale kirjutaja tea. Kuidas aga oma pea sees vastusele lähemale saada. Et kas ikka on väärt idee või mitte. Kindlasti on iga kirjaniku eripärast ja harjumustest ja haridusest ja kasvatusest jne tulenevalt teose sünnilugu erinev.
Üks moodus, mida tasuks proovida on vabakirjutamine. Lükkate pea tühjaks ja kirjutate esimesi mõtteid ennast tsenseerimata. Olgu ideed millised tahes. Vahel on peas olemas visuaalne pilt ja kuna te seda vaimusilmas “näete”, siis on seda üsna hea ka detailselt lahti kirjutada.
Romaan võib alguse saada väikesest detailist, mõttevälgatusest, esmapilgul arutust meeleolupildist. Näiteks mulle hüppas hetkel silme ette mõte: “Mõranenud klaasidega prillid laual.”
Nii kui sähvatus on toimunud peaks hakkama püüdma peas olevat mõtet laiendama, asuma küsimusi esitama. Miks nii on, et prilliklaasid on mõranenud, kelle prillid, kus need täpselt asuvad (milline olustik). Võibolla on seal väsinud olekuga mees, kes paneb prillid kohe ette (ahaaa! me teame midagi oma peategelasest võime oletama hakata, kes ta on (kui vana?)). Prillid võiksid lebada niiskusest punsunud saepuruplaadist laual ja laud ise asub lagunenud majas. Elektrit ei ole. Prillisang on teibitud. Mehel on habe ajamata. Ta paneb prillid ette selleks, et lugeda eilset ajalehte. Ta ei ole kodutu – selleks on ta liiga hästi riides. Tal on külm. Krabinat kuuldes haarab ta maas vedeleva raudvarva. Järelikult on tal midagi karta! Keegi helistab järjepidevalt mehe moblale. Ta vaata numbrit, kiristab hambaid ja ei vasta. Vilkuv number kuulub ühele naisele (jippijee tegelane nr2). Lehes on artikkel, mis mehele ei meeldi.
Vahekokkuvõte: Välja on ilmunud kaks tegelast, jupike olustikku ja hulk lahendamist vajavaid küsimusi. Meil on mees, kes on enda jaoks ebaharilikus kohas, prillid on tal puruks, ta peidab ennast kellegi eest ja väldib kõnesid.
Uued küsimused: mida ta kardab, kelle eest end peidab, kuidas ta sinna sattus, kes talle helistas, mis on selles artiklis kirjas. Vastates eeltoodud küsimustele tekib tegelasi, kohti, nüansse, detaile rohkem ja rohkem ja rohkem.
Jne – vahekokkuvõte – küsimused – vahekokkuvõte
Mingi hetk jõuate nii kaugele (kas nädala, kuu või aasta pärast), et enam edasi ei oska mõelda, sest lugu on liiga keeruliseks läinud ja vajab täpsemat uurimist. See ongi koht, kus saab üsna kindel olla, et idee sobib romaani kirjutamiseks. Ja teil on pea sees olemas juba esimene süžeetõmmis.
Võib juhtuda, et lugu saab otsa, küsimustele on vastatud ja vastused panevad õlgu kehitama – siis tuleb järgmine mõte töötlusele võtta. Muidugi võib kõiki neid küsimusi-vastusi-kokkuvõtteid teha ka paberil, arvutis või ükspuha mil viisil see mugav tundub. Siinkohal võiks küsida, mismoodi see “mõte” sinna raamatusse saab. Mina arvan, et see on Teie sees olemas ja pääseb jupikaupa salaja iseenesest loo sisse peitu.
