Tuesday, April 17, 2012

Püüdluse eest ei pooda!


Pilt on pärit siit
Miks inimesed häbenevad kirjanikuks saada tahtmist? Tegelikult võiks küsida, miks osadel inimestel on kalduvus halvustada neid, kes tahavad saada kirjanikeks. Kelledel on kirjameheks saamise unistus sügaval sisemuses alati olemas olnud, kes ehk ongi suurepärased kirjutajad salaja, aga … kardavad kapist välja tulla ja ennast kirjanikena esitleda. Võib-olla on see seotud müüdiga, mis ütleb, et kirjanikeks sünnitakse ning läbi arenemise edenemine on igal juhul kunstlik ja hukule määratud. Järelikult iga viiuldaja peab kohe mängida oskama, kui viiuli järele haarab ja iga maalikunstnik peab esmakordselt pintslit käsitsedes šedöövreid sünnitama.

Miks peaks üks inimene häbenema kirjutamist? Miks peaks teine inimene esimesele püüdma jalga taha panna? Kuulge, kirjutamine pole ju ometi häbiasi. Isegi kõige algelisemal tasemel alustamine mitte. Kirjutamine pole poest varastamine või kellelegi kurja tegemine.  Kirjutamine on püüdlus pisut maailma paremaks teha, unistada, lisada ühisesse katlasse veidi meelelahutust või visata mõni pähkel katki hammustada. Hüva algatuse eest ju ei pooda! Ometigi suhtutakse kirjutamispüüdlusesse vahel justkui isiklikku solvangusse.

Tahan teada mitu kirjanikku oleme juba eos tapnud. Mitu kirjanikku on sahtlisse kirjutajad ja mitu nendest omakorda on tegelikult kolmekordselt avaldamisküpsed, ent kardavad kaaskodanike suhtumist. Mitu head käsikirja on ahju visatud või arvuti prügikasti lohistatud? Kas kirjanikuks olemise juurde peab tingimata kuuluma julgus jalaga uks lahti lüüa ning endast teada anda. Või on kirjaniku tunnuseks hoopis loo jutustamine ja hästi kirjutamine.

Kui me suhtume hooletult pealekasvava kirjanike põlvkonda võib juhtuda nii, et peale ujuvad just nimelt ainult need, kes julgevad jalaga ukse lahti lüüa. Mina viimatimainitut kirjaniku oskuste kvaliteedinäitajaks ei pea.

Friday, April 13, 2012

Arvustamise väljakannatamine


Mulle tundub, et pealkirjas mainitu on värskele autorile/avaldajale kõige raskem pähkel katki hammustada. Teie suur töö ja vaev ühel pool ja spetsialist või keegi keeleinimene, kes jätab Teie raamatu tiitellehele kuhja auravaid pabulaid, teisel pool.

Ohh, kus näpp hakkab sügelema ja tahaks suupruukijat nüpeldada (verbaalselt). Mina olen teadlikult algusest peale püüdnud olla (enamjaolt õnnestunult) rahulik, ärakannataja ja vigadest/arvustustest õppida püüdev. Ega mullegi meeldi, kui keegi lahmivas stiilis ebaolulisele fokuseerides kiledalt viriseb või teeb hüplevas stiilis groteskse ümberjutustuse.

Samas olen tähele pannud, et isegi kõige suuremal ärapanemisemaigulisel arvustusel on mingi huvitav detail või mõte, mida saab ära kasutada oma kirjutamise parendamiseks. Kõik teevad oma kirjutistes palju vigu. Veatuid pole, rääkigu nad mida tahes (ja püüdku nad nii palju, kui jaksavad).Osad vead hakkavad omamoodi elama ja loovadki õige raamatu sisu ja mõtte. Kui kirjutada puhtalt igas mõttes järgides ainult teooriaid, siis jääb raamat alati kuhugi keskele ja ei liigitu kunagi suurepäraseks.

On üks väga oluline arvustajate grupp, keda tasub ise rääkima õhutada. Kes võib-olla ei tahagi midagi öelda – eelkõige seepärast, et neile tundub, et nad ei ole pädevad. Need on Teie lugejad. Õhutage neid tagasidele (õhka-õhka). Tapke nende jutt: “Ma ei ole mingi spetsialist” väitega, et just tema jaoks te raamatu kirjutasite ja et järgmine tuleks parem, vajate tagasisidet. Iga inimene, kes loeb raamatuid on Teie jaoks supervõimetega arvustaja.

Tähtis on tervik, tunne ja mulje, mis peale lugemist jäävad. Millised kohad enim häirisid ja miks. Mitme lugeja kokkulangeval arvamisel on suur kaal. Tekib põhjus mõtisklemiseks. Järelduste tegemiseks ja ehk mingi uue stiili või võtte sissetoomiseks. Proovige endale ise arvustajaid otsida, kelle arvamus Teile korda läheb ja püüdke isehakanuid mõistlikult ignoreerida (leiate ehk tera, aga hoiate suu kinni ja käed taskus (verbaalselt)). Nii peaksid kõik osapooled õnnelikuks saama/jääma.

Hoiatan: ei tasu minna spetsialistist (olgu ta siis, mis liiki tahes) arvustajale kallale (verbaalselt) enda raamatut õigustama või arvustajat maha tegema. Ei tasu viriseda ja õiglust otsida. Võiduvõimalus on null ja keeleosav inimene teeb Teid rõõmuga veelkord lolliks. Kui kellelgi on mingi kiiks, las tal olla, tema jaoks võib see olla oluline. Ja pidage silmas, et eksisteerib alati võimalus, et tal on õigus. Olen korduvalt näinud, kuidas autori eneseõigustamine asja palju koledamaks teeb. Kokkuvõttes jääb alati mulje, et autor on loll ja arvustaja on mitteloll. Lugeda arvustusi ja vait olla!

Üks nipp veel varuks – vaadake minu ajaveebi kirje alla. Seal on kastike tähistusega "vajab toimetamist". See on “spetsialisti ventiil”, mille panin sinna teadlikult. Sellise võiks raamatukaanele sokutada, et kellele ei meeldi teeb punase vildikaga kasti sisse risti. :) Peale lahtrikese ilmumist ei kahtlustata mind enam pahatahtlikkuses ja ei rünnata mind avalikult kommentaariumis ega süüdisdata keele mõrvamises, lihtsalt vajutatakse nuppu. Oma edevusega rikun tõenäoliselt selle projekti nüüd ära ja pean jälle aeg-ajalt kommentaariumis riielda saama, aga olgu pealegi – see on hea asja nimel. :)

(Ja ma tõesti püüan iga kord oma kirjutise kriitiliselt üle vaadata, kui seal kastikeses täppi näen. Vahel olen leidnud mõne nõmeda vea.)

Kokkuvõtlikult:

Ärge arvustage arvustajat!
Ärge arvustage toimetajat! (Puhta kullana ka kõike ei tasu võtta, kui toimetaja jutt ei meeldi, siis lihtsalt mõmisege ähvardavalt.)
Ärge süüdistage võistluse korraldajat ebakompetentsuses!
Ärge arvustage žüriid!
Ärge arvustage teisi ebaõiglaselt! (Ei mingeid sõnalisi kalambuure ega isiklikke maksakaid)
Ärge arvustage inimest, kes ei taha, et Teie teda arvustate!
Ärge, ahh, lihtsalt võiks rohkem raamatuid kirjutada ja vähem arvustada ja kirjutamisest kirjutada :) (see käis minu pihta – pihh-pahh-põhjas).

Tuesday, April 3, 2012

Avaldamise eelastmed


Minu jaoks oli kunagi tähtis mõista, millisel tasemel ma kirjutada oskan. Mind ei rahuldanud arutud kiitused. Tahtsin teada võimalikult toorest tõde. Mäletan, et esitasin ühele päris teravale ja kogenud arvustajale küsimuse: “Kui võtta aluseks kümne palli skaala, kus null tähendab täielikku kirjaoskamatust ja kümme tähendab avaldamist, siis kus mina selles vahemikus oma kirjutistega asun.” See küsimus on kindlasti mingis vormis iga kirjutaja meeltes tiirelnud. (Pärast avaldamist kaob see probleem nagu niuhti mutiauku.)

Pakun Teile skaalat, mille astmetesse ennast sobitada. Inimesed on erinevad ja liiguvad eesmärkidele erinevaid radu pidi. Samas olen märganud, et päris paljudel juhtudel näikse suundumus sarnanevat. Või vähemasti on selgelt eristuvaid ühiseid jooni.

Soovitan seda tabelit huumoriga võtta. :)

1. Tühikute jätmine kirjavahemärkide ette näiteks niimoodi . Tavaliselt käib siia juurde vihane õigustamine oma tegevuse kaitseks. Võib juhtuda, et karjäär jääb siin pooleli, sest kirjutajale tundub, et inimesed takerduvad pisiasjadesse ja on äärmiselt õelad. Mulle tundub, et see on enim levinud viis teada anda, et kirjutamise kogemus/pagas on väga õhuke.

2. Mina ISE olen piisavalt tark, et teada, kuidas kirjutada ja toimetada tekste. Esimese korraga tuleb juba üsna hästi välja. Arvustajad tahavad minu omapära ja erilisust lämmatada, isegi tappa! Ise tean, kuidas on ülesehitus, kuidas algus, kuidas lõpp. Õpetada mind ei maksa ja iga vuugivahet ma kirjeldama ei hakka, sest minu sees on vaim, kes annab otse värki välja.

3. Semikoolon on võimas vahend, kasutan seda kõikjal, sest see näitab, et ma oskan. (Küll need tegelased tunduvad naljakad, kes kirjavahemärkide ette tühikuid jätavad.)

4. Kirjutan lühilausetega. Kõige parem on, kui lauseks on ainult üks sõna. Mõnus ja hakitud tekst. Näitab taset. Vinge. Suur oht kauaks-kauaks siia kinni jääda ja hakata seda oma stiiliks pidama.

5. Keegi võiks mulle kolme leheküljelise kokkuvõtte põhjal öelda, milline minu idee on väärt raamatuks kirjutamist. Ja kas üldse tasub raamatut kirjutada.

6. Keegi võiks ju üle vaadata – mõni rohkem oskav. Ma ei teagi kõike, aga ma ei hakka midagi oluliselt oma tekstis muutma. Võiks ehk mõne kirjutamisest rääkiva raamatu läbi lugeda. Tõde on kirjutamises, mida rohkem kirjutan seda rohkem oskan?

7. Mul on ihukriitikud ja proovilugejad. Mõned neist on toimetajad. Silun teksti nii ilusaks, et lausa pisar tuleb silma. Mis võiks olla parem, kui ilukõnelised dialoogid. Austus keele vastu. Elagu korrektne keel igas mõttes.

8. Mõtlen, et ehk peaks oma teose kuhugi saatma – mõnele võistlusele. Võib-olla polegi kõik keeles kinni. Kui keegi kellelegi midagi ütleb, siis ei saa ju eeldada, et ta räägib nagu presidendi vastuvõtul. Keelel on palju tahke ja ilukirjanduses on oma ülesehitus. Karakterid ei hooli keelest, nad räägivad just nimelt nii nagu heaks arvavad.

9. Teksti peab korduvalt läbi töötama ja tohutult vaeva nägema. Palju rohkem, kui ma arvasin, aga see meeldib mulle ikka. Ma ei saa mitte kunagi oma teksti erapooletult lugeda, arvustada või toimetada. Pean leppima toimetaja parandustega. Toimetajatelt on mida õppida. Kirjutamine on suur pingutus, ehk peaks loomingu eest tasu küsima?

10. Avaldatud.

Kui keegi teab veel mõne astme pakkuda, siis palun julgelt kommenteerida. :)