Wednesday, October 28, 2009

Kuidas Sofi Oksanen kirjutab

Käisin Apollo raamatupoes Sofi Oksaneni kuulamas. Olen lugenud tema raamatut “Puhastus”. Jõud ja siirus, mis eeltoodud romaani sõnades peitub, avaldab tõeliselt muljet.

Sofi rääkis ülevaatlikult pisut sellest, kuidas tema oma raamatuid kirjutab.

Sel teemal oli paar-kolm küsimust ja kokkuvõtlikult sain mina aru nii: kõigepealt tekib tal mingi okas hinge, mis seal kriibib. Hakkab häirima ja nõuab lahtikirjutamist ja osutamist. Kui peas kuju võtnud lool on piirjooned valmis, siis otsib ta kokku materjalid tausta ja detailide jaoks. Näiteks “Puhastuse” tarbeks luges ta vanu ajakirju ja ajalehti. Oli vaja teada saada näiteks, kuidas talus seepi keedeti ja kas püksid olid mugavad või mitte ja sada muud pisiasja. Ta ütles ka, et konkreetset süžeed ta eelnevalt ei kirjuta.

Siis kirjutab ta raamatu valmis. Maht umbes 200-300lk vahel (ma ei tea nüüd täpselt, kas ta mõtleb A4 või raamatulehekülge, aga tema teoste pikkust arvestades pigem viimast).

Toorik valmis, asub ta paigutamise lihvimise ja täpsustamise kallale. Lihtne eks? :)

Arvestades, et temast on saamas maailmakirjanik – teos “Puhastus” saab tõlgitud ja avaldatud üsna pea kahekümne viies keeles – siis tasub seda kindlasti lugeda. Seda enam, et raamat räägib meist, eestlastest.

Monday, October 26, 2009

Esimene versioon

Mõtlesin veel kord järele, kuidas ma selle romaani, siis ikkagi valmis kirjutasin. Eelnevate kinnikiilumiste ja ebaõnnestumiste kiuste. Eelmises artiklis tulid välja minu kaks peamist probleemi: vähesed oskused ja süžee puudumine.

Oskused arenesid läbi kirjutamise ja tagasiside, korralik süžee sai ka paberile, aga tegelikult jäi veel paar olulist momenti puudu. Igapäevane kirjutamine ja ülesande püstitus.

Ma kirjutasin iga õhtu. Tekitasin jõuga sellise rutiini. Üheksast kuni üheteistkümneni. Ülesandeks oli: vähemalt ühe A4’ja suuruse lehe täiskirjutamine (Times New Roman, kirjasuurus 12, reavahe 1). Paljudel õhtutel ma ei tahtnud kirjutada, aga sundisin ennast ikkagi. Nii mahuka projekti puhul on järjepidevus võtmesõna. Ilma selleta ei tule midagi välja!

Jah, kujutan nüüd ette kedagi ütlemas: “Aga nii sa ju tapad loovuse ja kirjutad jama.” Jah, esimene versioon on tõenäoliselt küündimatu soperdis. Kuid alguses tehtud süžee tagab, et jutt jookseb õiges suunas ja räägitakse vajalikest asjadest. Pealegi ei teki ilma tagantsundimiseta üleüldse mingit versiooni.

Loovuse, läbimõtlemise, detailide kallal pusimise ja tehnikad võib jätta versioon kahe jaoks. (Tegelikult on vähemalt osa sellest tööst tehtud süžeed kirjutades.) Sadu kordi lihtsam on valmiskujul versiooni parandada ja sinna juurde kirjutada (vahest ka lehekülgede või peatükkide kaupa. Minu esimene draft oli kolmkümmend kuus tuhat sõna ja viimane kuuskümmend üks tuhat sõna).

Ma arvan, et esimest versiooni kirjutades tuleb ennast sundida ja lahti lasta kontrollmehhanism. Ei ole vajalik, et esimene draft oleks õigekirjalikult briljantne ja kirjeldustest ja vaimukatest märkustest punnis – oluline on hoopis maht ja järjepidev kirjutamine. See on teie enda jaoks kirjutatud toorik, mida te hiljem veel korduvalt lihvite. Las olla kasvõi pudikeeles, peaasi, et ta sünnitatud saab. Mis temast kasvab, selgub edaspidise töötluse käigus.

Teise ja kolmanda versiooni kallal nokitsemine oli see-eest juba puhas lust. :)