Monday, September 9, 2013

Õigesti seatud

Vaatasin äsja linateost “Hitchcock” (soovitan). Teos tõi esile kitsaskoha, mida olen mõnda aega mõtlemiseks võtnud. Filmis võtab AH üles oma parimaks filmiks peetava “Psycho”. Idee on AH’l lihtsamast lihtsaim: mis oleks, kui hea filmitegija teeks õudusfilmi. AH on suurepärane stseenide nikerdaja ja ta tunnetab üsna hästi, kuidas publikule midagi mõjuda võiks. Hiljem, kui materjal on valmis ja seda näidatakse stuudiobossidele paneb teos kõiki õlgu kehitama. AH mõistab, et film ei kõla kokku nii, nagu ta seda igas üksikus stseenis vaimusilmas nägi.

Siis palub ta maailma parimalt kokkulõikajalt (oma naiselt) abi, tehakse tööd stseenide paigutamisega, efektidega ja valitakse parimatest välja suurepärased. Pannakse kõik õige ajastusega tööle, lisatakse kuulus kiuks-kiuks-kiuks ja keskärasest sünnib Alfredi suurim ja enim sissetoov teos.

Kas pole nii, et me kirjutama hakates näeme oma peas suurteost, aga välja kirjutades ei vasta see sugugi mälupildile. Me kirjutame stseeni-stseeni järel. Vahel süžee järgi, vahel otse sündmustest kantult. Sünnivad uued karakterid ja tegevused. Lugu areneb iseenesest. Kirjutame, toimetame ja silume – alati jääb sisse tunne, et veel võinuks kõrgemale hüpata, et see viimane aste jäi ületamata. Stseenid on head ühekaupa, aga üldpilt ei kõla kokku.

Ehk peaks püüdma otsida abi ja leidma oma eripärase kiuks-kiuks-kiuksu. Hetkel nokin kolme ajaliselt nihkes oleva tegevusliini kallal. Sain juba üsna alguses aru, et mul on valida kolme peatüki vahel, millega alustada. Tunnen, et on ülimalt tähtis, kuidas mingi liin välja  mängida, et see teisi õigesti toetaks. Oluline on mitte anda infot välja varem, aga mitte ka hiljem. Ma ei tea täpselt, millises järjekorras ma kaardid pean lauale laduma, et tulemus oleks mõjuvaim. 

Varem pole ma nii palju kahelnud. Võimalik, et varasemate raamatute juures ei mänginud stseenide ja peatükkide paigutus nii suurt rolli (kuigi esimeses raamatus “Kõigile saab kurikaga virutada” venitasin naba paigast ära, et hoida Kalle õige taust viimase hetkeni salajas). Olen mõttes stseene uuesti ja teistmoodi järjekorda ladunud. Vahepeal kirjutasin jupi juurde. Siis tuli hulganisti uusi ideid, mis kaardipaki uuesti segamini paiskasid.

Võimalik lahendus oleks kirjutada stseenide lühikirjeldused kaardipakile ja neid siis ümber jaotada ja ümber mõtelda. Ehk arvamusi küsida. Õige seadmine on õige oluline.

Wednesday, April 24, 2013

Parim avalause maailma halvimale raamatule



Avastasin Bulwer-Lyttoni nimelise kirjutamise võistluse. Mõõduvõtu sisuks on parima avalause kirjutamine maailma halvimale raamatule. Piiranguid teemadele pole. Lauset soovitatakse rangelt taltsutada 50-60 sõnaga ja kirjatükk ei tohi olla varem ilmunud. Võistlus on iga-aastane, sai alguse 1982.a. professor Scott E. Rice õhutamisel ja seda korraldab “San Jose State University”. Auhind on kas näljapajuk või 250$.

Nime sai võistlus  Edward George Bulwer-Lytton’i järgi, kelle teose esimest lauset on tohutul hulgal tsiteeritud: "It was a dark and stormy night" (Oli pime ja tormine öö) muidugi läheb see lause edasi:

“It was a dark and stormy night; the rain fell in torrents, except at occasional intervals, when it was checked by a violent gust of wind which swept up the streets (for it is in London that our scene lies), rattling along the housetops, and fiercely agitating the scanty flame of the lamps that struggled against the darkness”).

/Ma ei mõtlegi seda tõlkida. :)/

Võitjad ja parimad laused on koondatud kaante vahele ja muidugi langeb neile osaks igavene au ja kuulsus. :)

Ootan sissekande kommentaariumisse õõvastavalt kummalisi avalauseid. (Raha ei saa!)

Teen avangu. Pakkuge üle, kui suudate. :)

“Jah, see on veri, mõtles Mart ja tõmbas keelega üle krobeliste soolasemaitseliste pragunevate huulte, millede kahetsusväärne seisukord oli taoline eelkõige seetõttu, et ta unustas nädal tagasi öövalvesse minnes hügieenilise huulepulga koju kapi peale ja endale teadmata limpsis öö läbi huuli sedaviisi, et suunurgad vahutasid, justkui oleks ta kuuma päikese käes lõõtsutav taksikoer, mitte inimene.”



Wednesday, April 17, 2013

Jõu(rahu) raamatud

Algatuseks püüan seletada, mida pealkirja all mõtlen. Lugesin hiljuti üsna kentsakat romaani “Raamatuhoidja” Mihhail Jelisarovi sulest, sisuks vanade nõukogudeaegsete raamatute ettelugemisest kaasnev eriline jõupuhang, erksad mälestused jne. Raamat mulle meeldis. See ei anna küll täpselt edasi, mida mina “jõuraamatu” all mõtlen, aga siht on sinnapoole. Kindel on, et minu jaoks liitis Jelisarovi “Raamatuhoidja” üsna palju vabalt ekslevaid sünapseid omavahel ja tekitas uutmoodi lülituse.

Mõistsin, et mul on olemas oma jõuraamatud. Ja kui minul on need olemas, siis pole mõistlik arvata, et teistel lugejatel need puuduvad. Muidugi võib olla, et jõuraamatute eksistents on kuidagi seotud korduslugemise põlvkonnaga (ühte ning sama raamatut tuli korduvalt uuesti lugeda; uut ja huvitavat ilmus harva ja seda sai osta ainult siis, kui mõnes raamatupoes “käsi sees”). Fenomen ei ilmunud tavaliselt peale esimest lugemist, vaid peale teist-kolmandat.

Teatud raamatuid korduvalt lugedes tekkis sisemine rahu ning seejärel jõu tunnetus. Veendumus, et igast jamast saab üle ja muredki on tegelikult tühised. Esialgu valisin raamatuid riiulist juhuslikult, kuid igas vanuses eelistasin siiski kindlat teost. Lapsena olid nendeks: “Väike nõid” Otfried Preußler, “Rohelise päikese maa” Irma Truupõld. Pisut hiljem “Krabat” ja siis Jaak Sarapuu “Taevalindlased ja Kirvelased”. “Lugusid Loomadest” Ernest Seton-Thompson Muidugi on neid veel ja veel. Panin kirja, mida eredamalt mäletan.

Puberteediaastatel leidsin ennast lugematul arvul kordadel ninapidi raamatus “Kolmekesi Kõnnumaal” Eric Collieri sulest. Veel hilisem rahuraamat oli Jack Londoni “Martin Eden”. Imelik on, et kui keegi küsis tollal minu käest lemmikraamatu nime, siis eeltooduid ma kunagi ei reetnud – justkui kartes, et siis kaob nende mõju. Mingis mõttes polnudki nad lemmikud.

Vahepeal jõuraamatud kadusid. Võibolla peitus asi selles, et uusi raamatuid tuli palju peale. Vanade korduvlugemine tundus ajaraisuna (ma tegelikult ei teadvustanud endale otseselt, et tegemist on jõuraamatutega – efekt ja sinnapoole püüdlemine olid vaistlikud). Eks arenes meelgi ja kõik saavad lõpuks täiskasvanuks (võibolla) ja täiskasvanud on endas kasvatanud läbi jõuraamatute lugemise platvormi, millele toetudes iseennast murevabaks mõtelda.

Endale üllatuseks leidsin äsja raamatu, mille lugemine mulle sarnaselt mõjub kui lapsena loetud “Väike nõid.” Selleks on Marcus Aureliuse “Iseendale”. Tundub, et mingis vanuses suudab “Väike nõid” pakkuda sarnast tuge kui parim lohutusfilosoofia.

Alati on kasvuruumi, alati on jõuraamatuid, mida me veel pole avastanud. Need ootavad seal kuskil. Juba sellepärast tasub ahnelt uusi raamatuid lugeda, et neile komistada. (Kui Teil on mõni jõuraamat, siis öelge mulle ka.)

Kirjaniku eesmärgiks ehk peakski olema vähemalt ühele lugejale mõjuv jõuraamat kirjutada.

Tuesday, February 26, 2013

E Seletuskiri

Pilt pärit siit

Kui kõik ausalt südamelt ära rääkida, siis pean tunnistama, et olen sari  E-lugeja. Alates jõuludest 2012.a, kui E-seadme kuuse alt leidsin olen ohjeldamatult E-lugenud ilukirjandust. Miks ma nii teen hoolimata faktist, et E käibed on kehvad (tavaliselt 0,5-1% kogumüügist) ja üldiselt inimestele ei meeldi elektrooniline paber ega e-tint ega miski, mis selle saatanliku aparaadiga koos käib.

Alustan algusest. Olen arvutite taga istunud alates 1996.a. ja lugenud erinevaid tekste kineskoop-tüüpi kuvaritest, mis pommitasid kasutajaid kehva värskendussageduse ja napi värvipaletiga. Arvestamata seda, et nad teoorias kiiritasid inimesi “värgiga”, millest lahtisaamiseks ei piisanud ekraanikaitsest, vaid ühe teadlase sõnul oleks aidanud ehk vaid sõrmejämeduse tinaplaadi ekraani ette riputamine. Lugesin ja lugesin – tilgutasin aeg-ajalt kunstpisaraid (need olid ühel arvutiinimesel alati vöökotikeses käepärast). Enamjaolt lugesin tööga seonduvat materjali. Kuid ilukirjandust ostsin siiski paberil.

Kuvarid arenesid. Tulid pehmemad värvid ja õhukese korpused. Miskit värki enam vastu vahtimist ei pritsitud (vedelkristall). Esialgu olid küll värskendussagedused kehvavõitu ja teksti ääred pisut hägused. Kuid värvid olid juba üsna lubavad. Mõne kuvariga võis juhendi lugemine siiski südame pahaks ajada. Kuid ilukirjandust ostsin siiski paberil.

Aeg läks edasi. Paljud inimesed lugesid juba ammu ajalehti arvutikuvarilt. Uudisteportaalide sirvimine oli igapäevane teema. Enamjaolt olid suured “tornarvutid” juba läbitud minevik ja kaasaskantav läpakas igapäevane. Ekraanid olid justkui päris, kuigi osad läikisid vastikult (tänapäevalgi läigivad - ma ei tea miks). Kuid ilukirjandust ostsin siiski paberil.

Aeg läks edasi ja maailmas hakati E-lugeritega jändama. Pikkamisi imbusid nad meiegi turule. Eestis hakkasid E-ilmuma esimesed raamatud. Kuid ilukirjandust ostsin siiski paberil.

Tahvlid, tahvlid, tahvlid. Kuid ilukirjandust ostsin siiski paberil.

Ja siis 2012.a. detsembris komistasin Kobo Mini otsa. Komistasin ja jäin vaatama. Aeg jäi seisma, kuskil käis kõll, kui see oleks olnud koomiks oleks minu pea kohale tõusnud jutumull tekstiga ÄGE!! Ma ei ole ostnud ühtegi paberraamatut jooksval aastal ja kardan, et see on süvenev trend.

Ma püüan mõne sõnaga võtta kokku E-lugemise plussid. Minu e-luger on piisavalt väike ja mugav. Sinna mahub umbes tuhat raamatut. Aku peab vastu wifiga paar nädalat - wifita kuu aega. Ma saan mobiili tõmmata sama lugeriga sünkiva aplikatsiooni, mis kannab loetud raamatu järje üle – saab näiteks lõuna ajal söögi kõrvale mõned leheküljed raamatut lugeda kohast, kus õhtul pooleli jäi. Samuti saab arvutiga sünkima panna ja tahvliga. Raamatud on odavamad ja neid on juba üsna palju eesti keeles rääkimata muudest keeltest. Raamatuid saab e-laenutada. Ostetud e-raamatut saab lugeda oma arvutis, tahvlis, mobiilis, E-lugeris jne. Enne ostmist saab raamatut hinnanguliselt 30-60lk'd tasuta lugeda, et veenduda, kas teos meeldib. 
---
Näiteks lugege minu E-raamatu "Häkkerijaht" esimesed peatükid tasuta: Kui Teil arvutis e-lugemise tarkvara puudub, siis tõmmake näiteks see: Calibre ja seejärel sikutage raamatu näidis E-pub Delfi digiraamatute lk'lt (paremat kätt kollase "osta kohe" sildi all on kiri "tasuta näidis").
---
E lugemine vajab E harjumist. Ma ei poolda kampaaniaid ja E asja inimestele peale surumist. Olen üsna veendunud, et paberraamatud jäävad. Kas või sellepärast, et tegelikkuses toovad just paberraamatud kirjastustele ja autoritele mõned sendid sisse.  Minu viimase teose  "Häkkerijaht" paberi- ja E-väljaande suhe on umbes 30:1. Mõned üksikud säravad erandid müüvad oma E-raamatuid - ütleme aasta jooksul 50tk.

Monday, February 18, 2013

Meelistegevus ja töö

Pilt pärit siit

Võimalik, et ma teen kellelegi liiga, aga mulle tundub, et maailmas on valikud. Mulle tundub, et inimesed on liialt uskuma jäänud filmides, raamatutes ja loengutes kõlanud loosungeid: tegelege ainult meeldivaga. Ma olen loosungiga nõus tingimusel, et tagajärgedest tulenev vastutus jääb oma meelistegevuses toimiva inimese kanda, sest paratamatult ei tasustata kõiki alasid/tegevusi võrdselt. 

Viimasel ajal ilmuvates artiklites – noored ja haritud ei ole rahul - peegeldub… utoopia. Kõik justkui peaksid tegelema meeldivaga ja keegi peab vastutama, kui asjad ei kulge mugavalt. Ilmselt peaks vastutama riik. Riik aga võrdub rahvaga. Kõlanud ettepanekute järgi peaks reeglid ümber tegema nii, et need, kes tegelevad meelistegevusega ja ei saa majanduslikult rahuldavalt hakkama, saaksid rohkem raha/muudmoodi toetust. Raha peab kuskilt tulema. Ilmselt nende inimeste taskust, kes majanduslikult paremini hakkama saavad (võibolla tehes tööks seda, mis neile ei pruugi meeldida). 

Kui mina peenras kapsalehe all kasvasin korrutati mulle: pead valima eriala/oskuse ja proovima valitud alal olla parem, kui teised, siis on hästi. Järgmisele põlvkonnale korrutatakse justkui, et hariduse omandamisega saab kõik korda. Võimalik, et pisut veneaegset värki näinutel on lihtsam reaalsusega kohaneda. Kindlasti on asi selleski, et meie põlvkondadel vedas pisut rohkem – olime algusest peale kohal. Kuid jaguneb meiegi generatsioon erinevate ametikohtade, sissetulekute ja suhtumisega inimesteks. 

Kuidas see kõik kirjutamisega seondub? Kirjanikud ei teeni Eestis (ega ka mujal) palju raha. Ärge laske ennast eksitada 1-3% tippudest, kelle tiraažid on suured ja kes teenivad hästi (samas keegi ei ütle, et toppi ronimine on võimatu!).

Suuresti võib kirjutamist võtta meelistegevusena põhitegevuse kõrvalt. Kui te soovite ennast kirjutamisega katta, siis peate romaanide kirjutamisele lisaks veel seitsmesse kohta artikleid vorpima ja raamatuidki vähemalt 3tk aastas kirjutama (seegi on optimistlik prognoos). Siis saab enam-vähem moosi leiva peale, aga ilmselt kaob punnimise tagajärjel kirjutamisest võlu ja varem emotsioone tekitanud tegevus muutub masinlikuks. Eestis on mitmeid kibestunud vabakutselisi, kes igal juhul tahaks kõiki kirjutamisest rõõmu tundvaid kodanikke nüpeldada. (Selles on neil siiski õigus, et töö eest on mõistlik raha küsida ja kui ei anta, siis tuleb parem töö teha!)

Kokkuvõtteks tahan öelda, et ehk ongi parem, kui tegevust, mis kõige-kõige rohkem sütitab ei pea tööna võtma. Las olla meelistegevus ja las olla lahe töö. Töö on tõsine asi. Töö annab leiva, tööd peab oskama armastada. Meelistegevus toetab töötegemist on helge laik on midagi muud kui töö. 

(Mul on muidugi hea rääkida, sest töö on mul hobiks ja kirjutamine teiseks.) :)

Monday, February 4, 2013

Mida mitte teha


Pilt pärit siit


Tahan südamelt ära kirjutada, mida mitte teha. Kui te siiski lähete vastupidist teed, siis ärge mind süüdistage, mina paranen ammu (väikeste tagasilöökidega). On mõned head võimalused, kuidas ennast pikkamisi hulluks ajada (muuseas, ehk tasub siiski kaaluda, sest hullud kirjutavad veidraid raamatuid ja need võivad inimestele meeldida). Oletame, et Teie raamat on äsja avaldatud. Oletame, et tegemist on Teie esikteosega. Kirjastaja olete juba nagunii ammu ära tüüdanud, kuigi ta püsib sõbralikult kannatlik. Just nüüd jõudis Teie romaan Apollo ketti ja Rahvaraamatutesse. Ilutulestik, pauk, põmm, kõmm, jõmm pihh-pahh-juraki? Tõotatud hetk, mida Te olete oma peas ammu ette kujutanud on käes. Kahjuks on saavutusrõõm mõõdetav ja kestab kuni oodatud sündmuse saabumiseni. Kuidagi pool-kunstlikult saab veel kolm päeva rahul olla, aga siis on küll kõik otsas. Mingit pauku ei tule!

Mitte teha soovitus nr: 1. (ärge tehke, ärge tehke)


Uudiskirjanduse leiab tavaliselt esiletõstetult raamatupoodide ukseesistelt lettidelt (meie kliimat arvestades ikka poe sisemistelt lettidelt (aga ukse juures käidavas kohas)). Esiletõstmine kestab vähemalt ühe kalendrikuu (ilmselt oleneb raamatu hea koht letil kirjastajast). Nüüd Te saaksite minna ja raamatute kuhja esimesel päeval üle lugeda, et tulla päev number 2. ja uuesti üle lugeda (ja samamoodi päev kolm kuni sada). Nii saate ju teada, kui kiiresti kuhi väheneb. (Ma olen näinud nii mõndagi tuttavat nägu oma tekitatud kuhja hindavalt takseerimas – võib tekkida küsimus: miks mina seal olin? Aga provokatsioonilistele küsimustele ma ei vasta!). :)

Tõenäoliselt jäävad suures linnas elades-töötades raamatupoed kõigest ühe mõnusa jalutuskäigu kaugusele. Mõelge, puhas tervis: 1,5 km jalutuskäik pluss teadmine, mitu ühikut on ostetud. Võite aega võtta, kui kaua läheb 1,5 km läbimiseks, et teada saada, kas mingi areng toimub või mitte. Lohutuseks ütlen, et kui müüakse üks raamat nädalas/ühes poes on juba väga hästi, sest aastas on nädalaid 52. ja poode, mis üle Eesti raamatuid müüvad on palju. 

Mitte teha soovitus nr: 2 (ei iial!)


Oletame, et Te olete kuskil väiksemas kohas ja raamatupoed on kaugel. Pole midagi – Eesti on E-riik ja te saate arvuti tagant tõusmata ikka miskit teada (igapäevast 1,5 km jalutusringi vabas õhus soovitan siiski). Toksige sisse aadress "lugeja" sisestage otsingusse oma nimi ja saate kohe teada, kuidas üle Eesti raamatukogud Teie teost sisse võtavad ja kui paljud inimesed Teie teoseid loevad/laenutavad. Tallinna ja Tartu kohta saab sama info kätte tallinn.ester.ee ja tartu.ester.ee

Muuseas eelnimetatud portaale on väga mugav kasutada, kui tahate teada, kas mõni teavik on Teile lähedalolevas raamatukogus olemas ja laenutatav. Kahjuks ei ole ülaltoodud aadressidel kõiki raamatukogusid Eestis vaid umbes ehk kolmandik. Kokku on Eestis ehk umbes 900. raamatukogu.

Mitte teha nr: 3 (eriti hirmus)


Te kirjutasite midagi, järelikult internet kajab vastu. Guugeldage oma teose pealkirja (pealkiri valige juba eos unikaalne, et otsing oleks täpsem). :) Vähemalt kümme korda päevas on võimalik läbi käia kõik temaatilised blogid (nt loterii, õhtulehe raamatublogi, BAAS jne), et teada saada, KAS NAD on juba lugenud (ja kui nad on lugenud ja midagi kirjutanud, siis arvestage, et võite teraapiat vajada). Veel saaks üles loetleda vähemalt 100. kohta, mida saab läbi kammida, aga ma säästan teid.

Mitte tehke neid asju! Ja kui ikkagi kõike tegite ja närvid on läbi, siis lugege keeleapse ja tuju läheb mõneks ajaks paremaks: http://telfitoimetaja.blogspot.com

Friday, January 11, 2013

See-ei-ole-võimalik

Pilt on pärit siit

Mulle (ja ilmselt veel paljudele autoritele) teeb meelehärmi arvustajate/lugejate: see-ei-ole-võimalik arvamus romaanis sisalduvate päriselule tuginevate tegevusliinide või karakterite suhtes. Arvamuste paljusus on muidugi hea (kui eriarvamused kokku sulades lõppeks terviku loovad).

Teatud žanrites on lugejaid raskem veenda kui teistes. Loomulikult on raske kedagi uskuma panna, et keegi päriselt ajas rändab, kuid siiski peab teadusulmegi usutavusega rinda pistma. 

Olen põnevusromaanide autori Dean Koontzi mõttes nuhelnud sellepärast, et ta kirjutas raamatu: “Surmani on aega” ebaveenvalt. Kommenteerisin raamatut oma blogis: “Mulle ei meeldinud. Liiga palju veiderdamist ja originaalitsemist.” 

Probleeme tekitanud koht sisaldas mälu järgi tormist ööd maahaiglas ja klouniriideis tegelast püssiga vehkimas. Mäletan ennast mõtlemas, et noo see küll usutav ei ole ja miks ta nii üliveidraks läks fantaasiaga. Aasta hiljem juhtusin nägema criminal investigationi kanalilt klouniriides meest sünnitushaiglas tormisel ööl püssiga vehkimas.

Päriselu ongi kordi veidram, kui ilukirjandus. Ilmselt tuleb proovida päriselu keskmisest kõrvalekalduvaid sündmusi ilukirjanduslikumalt kujutada ja klounikostüüm nagisse rippuma jätta.