Enne romaani kirjutamist peab langetama nii mõnegi otsuse. Üks vastust nõudvatest küsimustest on vaatenurk. Kas kirjutada esimeses isikus (mina) või kolmandas isikus (tema) vormis. Ja kumba valida kolmandas isikus kirjutamisel: kas kõiketeadja või ainult karakteri silmade läbi nägija.
Igal ülalmainitud kirjaviisil on omad plussid ja miinused. Meenutab natuke bridži mängimist – koguaeg peab arvestama, kas on vaja lauast kaart välja käia või kätte tulla.
Esimeses isikus
Hea valik, kui on vaja põhjalikult näidata, mis karakteri peas toimub. Lugu räägitakse ühe karakteri vaatenurgast. See on ühekorraga suurim pluss ja miinus. Ühest küljest me saame teada, kuidas üks karakter kõiki sündmusi näeb. Samas ei saa me teada teist vaatenurka või üldisemat pilti – näeme kõike ainult läbi ühe karakteri silmade, kes on ka jutuvestja.
Olen lugenud soovitust, et mina vormi tasub kasutada siis, kui raamatu peategelasega on isiklikumat laadi suhe – ta räägib Teiega ja nõuab väljapääsu.
Näide:
“Hämardus, aga ma ei süüdanud tulesid, vaid pöörasin pilgu vastasmaja tegemistele. Niiviisi ei näinud keegi, et ma neid jälgisin. See oli lapsepõlves juurdunud komme, vaadata ja kaasa elada võõraste inimeste tegemistele ning tunda seejuures, nagu ma oleksin ise sündmuste keskel. Minu võimalus kõigest osa saada: viisin lapse magama, ruttasin köögikapi kallale viimast võileiba näppama, pesin hambad ja panin selga ööriided, vaatasin telekast hilisõhtust filmi, tõmbasin kardinad ette, suudlesin naist, läksin koeraga jalutama, kustutasin tule. Sooritasin tuhandet tavapärast argiliigutust, mida tegid tavalised inimesed iga päev.”
Kolmandas isikus limiteeritud
Kolmandas isikus kirjutamine on kõige tavapärasem. Võimalik kasutada limiteeritud moodust – see on kombinatsioon esimesest ja kolmandast. Jutt räägitakse (tema) vormis, aga piiranguks on see, mida konkreetne karakter näeb, tunneb ja üle elab.
Näide
“Vaikselt sulges ta magamistoa ukse. Hiilis kabinetti ja istus kirsipuust kirjutuslaua taha, kõrge seljatoega kontoritooli. Haaras laualt piinlikult teravaks ihutud punase pliiatsi, keerutas seda mõne minuti näppude vahel ja murdis raksuga pooleks. Vandalismiakt lohutas teda üllatavalt palju. Täielikult tema kontrollile alluv olukord oli niivõrd kaootilisel eluetapil teretulnud.”
Kolmandas isikus kõiketeadja
Kõiketeadja – nagu nimigi ütleb – teab kõike. :) Võib hüpata mööda karakterite päid ja tundeid ning jutustada lugu erinevatest vaatenurkadest (tema vormis). Ta teab koguaeg kõike, mis ümberringi toimub. Seda on nimetatud ka jumala vaatenurgaks. :)
Näide
““Õde on üks paras laiskvorst, et ta voodit üles ei pane. Mugavaks läinud, ei taha enam siin palatis käia,” torises Marek. Tegelikult teadis ta täpselt, miks õde neid vältis.
Janar oleks tahtnud vastu vaielda, aga ei vaevunud. Tal polnud aimugi, et samariitlast mängiv voodinaaber, tegelikult teda oma huvides ära kasutas.”
Muidugi võib romaanis kasutada kõiki vaatenurki. Erinevad liinid võib panna jooksma erinevate vaatenurkade all. Armastus- ja detektiivilood on parem rääkida “mina” vormis. Vahest on hea lihtsalt kirjutama hakata – mõtlemata vaatenurkadele – ja vaadata, kuidas välja tuleb.
Vaatenurga vahetamiseks, teose keskel, võib vajadusel kasutada erinevaid trikke – näiteks lugu on kolmandas isikus, karakter võtab kätte päeviku, diktofoni või kirja ja hops võibki vahelduseks kirjutada peatüki esimeses isikus.
*Kõik näiteid on pärit minu sulest.
