Esimene lause

Kindlasti olete kuulnud esimese lause olulisusest lugeja püüdmisel. Olen sellest tehnikast mööda vaadanud, sest ma valin oma raamatuid teistmoodi. Loen kokkuvõtet raamatu tagakaanel ja siis sirvin siit-sealt. Pole siiani esimesi sõnu tähtsaks pidanud.

Loen James Scott Belli raamatut: “Plot and Structure”. Seal on väga palju lihtsaid ja huvitavaid nippe, mida kirjutamisel kasutada tasub. Esimene lause nende seas. Seda tehnikat võib kohaldada ka stseenide alustamiseks.

Maailmas pidavat palju lugejaid olema, kes alustavad lugemist esimeselt leheküljelt. :)

Esimene lause peaks olema konks, isuärataja, mis kutsub edasi lugema – vähemalt esimese lõigu lõpuni.

Loetu peab jätma lehitsejale nii mõjuva tunde, et ta raamatu ostukorvi tõstaks. Peategelase peab sisse tooma esimeses lauses. Paigas peab olema taust ja midagi tavapärasest situatsioonist hälbivat, mis paneb peategelase reageerima. Midagi, mis ajab ta teleka eest püsti kas siis, kui telekas on käimas aasta põnevaim hokilahing.

Näide1:

Martin Kruus oli just kodukoridoris kinga jalast sikutanud, kui kõrvalukustav põmakas ta taburetile naelutas.

Martin Kruus – peategelane; kodukoridor – taust; kõva põmakas – käimalükkav ajend

Nüüd peaks lugejal tekkima küsimus – mis edasi saab? Lisame praekäntsakale maitseaineid:

Lakke kärises käevarre jämedune pragu. Martinile pudenes sülle soojustusega kaetud kipsplaaditükke. Ootamatult avastas ta ennast läbi plahvatuse tekkinud katuseluugi verevat kuud põrnitsemas. Martin tormas välja, alles nüüd oli ta mõistnud, et maja võis iga hetk kokku variseda ja kõik seesoleva laiaks litsuda. Ühes jalas king ja teises viisteist tundi umbses jalanõus veetnud nätske sokk, vaatas Martin oma kodu hävingut. Viimase talle kuuluva vara põrmustumist algosadeks.

Nüüd peaks lugejal tekkima huvi. Palju küsimusi on õhku visatud. Miks Martini maja õhiti? Kes seda tegi? Mis edasi saab? Kes need pahad on? Mida ta neile tegi?

Muidugi ei pea sissejuhatav lause olema seotud kägistamise ja põmmutamisega. Piisab, kui peategelane panna situatsiooni, kus ta tavapäraselt ei viibi. Lugejas peab tekkima küsimusi.

Näide2:

Helle oleks peaaegu tagasi pöördunud, nii hirmsasti kartis ta astuda otsustavat sammu – viitekümmet sentimeetrit, mis lahutas kindlat jalgealust tühjusest – kuid nüüd lehvis möödatormav atmosfäär vilinal kostüümi ümber. Ta luges aeglaselt kümneni ja tõmbas nöörist.

Näide3:

Imre toetus laubaga roosadele kahhelplaatidele ja lasi jahedal veel voolata – paljale kehale tõmmatud puuvillane Armani pintsak vettis pikkamisi ja kleepus keha ümber.

Peategelane + taust + tavatu sündmus

Kõige hullem pidi olema alustada esimest lauset kirjeldusega. Erandid kinnitavad reeglit. Kõigepealt tegevus ja siis seletus.