Eelnevalt olen andnud ülevaate põhjalikumast süžeekirjutamise meetodist (vt artiklid 2008 aasta november, süžee1-3, Snowflake). Järgisin lumehelbekese süžeed A-O’ni ja tunnistan, et mulle nii põhjalik etteplaneerimine ei sobi. Aga ilma ei tule ka midagi välja.
Süžee kirjeldamise viise on palju. Toon veel ühe lihtsa võimaluse, kuidas romaani peamine sündmustik paika panna. Kõigepealt peab teadma, millest raamat jutustama hakkab.
Lumehelbekese süsteemist peaks näppama kaks esimest punkti. Ära öelda raamat ühe lausega (kuni 15 sõna!) ja siis viie lausega. Edasi tuleb esimeste punktide järgi tuletada kakskümmend – kolmkümmend punkti tegevust:
1. Peeter läheb linna
2. Eksinud
3. Tere uus kodu
4. Töövestlus
5. …
Kui see on tehtud, siis tuleb iga punkti alla lisada 2-4 stseeni:
1. Peeter läheb linna
- Rongisõit
- Saabumine
- Sekeldused taksoga
- Vale aadress
- Jalgsi läbi linn
- Kitsas aga puhas
- Sisseseadmine
- Argipäeva tegevused
- Oma korda oodates
- Vestlus
Nüüd on skelett olemas, kuhu peale liha koguda. Iga stseeni kohta tuleb kirjutada umbes 1-2 A4 (Times New Roman,12, reavahe 1).
Karakterid kujunevad ja arenevad kirjutamise käigus. Ettemääratust jääb vähemaks ja loovusel on vabamad käed.
Mina kirjutan oma teosed nagunii teist korda üle. Nii saan siluda vigu, mis kirjutades sisse lipsavad. Näiteks alguses on peategelane ühtepidi veider, aga hiljem ei ole. Alguses on sündmustik paneelmaja korteris, aga lõpupoole tundub sobivam eramaja Nõmmel jne. Muutusi võib palju olla. Seega nõuab taoline kirjutamisviis kindlasti põhjalikku teise drafti tegemist. Kui ma teadliku muutuse teen, siis kirjutan esimestele peatükkidele märkuse juurde, mida hiljem parandama pean.
Süžeepuud võib kirjutamise käigus muuta. Mina tegin nii, et teades raamatu üldist joont ja lõppu, kirjutasin korraga valmis kolm pealkirja stseenidega. Nii kui olin ühe peatüki lõpetanud, plaanisin ühe juurde. Niimoodi on lugu ette määratud paar-kolm sammu, aga samas lahtine ja kirjutamisel pidevalt muutuv.
No comments:
Post a Comment