Kui olete kirjatükiga edukalt lõpule jõudnud – kas ettekirjutatud süžee järgi liikudes või lihtsalt oma mõtteuidu jälitades – siis parim, mida nüüd saab ette võtta on käsikiri puhkama panna. Vähemalt paariks nädalaks. Soovitatakse isegi kahe-kolme kuulist pausi.
Ei ole mõtet kohe algusest peale lugema hakata. Nii võib juhtuda mitu halba asja: teile võib tunduda, et kirjutatu on päris kobe või siis näib see nii kehv olema, et plaanite kohest tagasipöördumatut kustutamist.
Vahehoidmine on vajalik, et te suudaksite oma teost objektiivsemalt hinnata.
Jõudeaega võib kasutada mõne lühijutu kirjutamiseks või uue romaani süžee ettevalmistamiseks. See aitab mõtted äsjalõpetatud töö juurest eemal hoida.
Kui aeg on möödunud, siis haarake oma käsikiri ja lugege ühe hooga läbi. Proovige ennast lugeja nahka sättida ja ärge mõelge sellele, kes kirjanik on. Mida kiiremini läbi loete seda parem.
Peale lugemist omate te ülevaatlikku pilti oma romaanist. Kuidas osad ja peatükid omavahel kokku sobivad. Kas karakterid töötavad. Kas läbiv teema ja vastasseisud on õigesti valitud. Võimalik, et avastate veel mingi kõrvalteema, mida võiks rõhutada.
Nüüd võiks veel kontrollida:
1. Kas peategelasel on ajend, miks ta ennast diivanilt peaks püsti ajama ja tegevusse astuma. Juhul kui talle jääb kõrvaleastumise võimalus, siis tekib küsimus, miks ta lihtsamat võimalust ei kasuta.
2. Kas peategelasele kaikaid kodarasse loopiv situatsioon või karakter on veenvad. Ära unusta, et peale musta ja valge on veel palju värve.
3. Mis on üleliigne – millised lõigud ja jupid on kirjutatud selleks, et nad ilusad oleks, aga loole endale midagi juurde ei anna.
4. Mis on puudu. Liigselt lühendatud kohad, kiired üleminekud ja ebaloogilised hüpped.
5. Tapa kallikesed. link
6. Võib-olla peaks esimese ja teise peatüki ümber vahetama. Esimeses peatükis kipume tavaliselt kirjeldama ja olustikuga lugejat kurssi viima. Teine peatükk keskendub tegevusele. Ümbervahetatuna seame lugeja keset tegevus ja liikumist ning hiljem seletame.
7. Kas peatükid algavad huvitavalt.
8. Kirjuta vähemalt kolm lõppu ja vali nendest sobivaim.
Nüüd tuleb algusest peale kõik uuesti üle kirjutada. Lauseid seada, kordused välja nokkida, sisselipsanud vead parandada. Kui see on tehtud – minul võtab see rohkem aega, kui esimese versiooni kirjutamine – siis võite oma käsikirja proovilugejatele ette sööta, et esimeste kõrvalseisjate arvamust teada saada.
Ärge kunagi loobuge teise mustandi tegemisest põhjusel, et see võtab liiga palju aega või tundub raske ülesandena.
Mina veetsin vahepealsed nädalad ulmejuttu kirjutades. Loo leiab siit: Ilmamees
3 comments:
See ei ole konkreetselt selle postituse vastus.
See on üldine hala "kirjutada on raske".
Mida teha, kui korraga (ütleme, umbes poole eeldatava loo peal) tundub kõik kirjutatu kohutav jama, paras kaminas ära põletada ja loota, et käsikirjad siiski põlevad?
Ma keeldun tunnistamast, et mul printsipiaalselt lihtsalt puudub kirjanduslik anne.
Samas ma näen selgelt, et toores "lihtsalt kirjuta sõnamassi edasi, pärast parandad" meetod ei toimi minu puhul üldse, sest kui ma tunnen karakterit või lugu endale kätte ära surevat, ma ei suuda enam edasi kirjutada. ju.
Kõige hullem on, et ma ei paista suutvat üldse kava järgi kirjutada.
Kui ma lihtsalt uitan sõnadega sinna, kuhu nad ise lähevad, tuleb vähemalt mingi lugu kokku, kuigi üsna tavaline.
Kui ma kirjutan süstemaatiliselt ja kava järgi, üritades keerukat süzheed ellu tuua, haarab mind varem või hiljem (enamasti nii varem kui hiljem ehk korduvalt ja üha tugevnevalt) kohutav tunne, et kõik kirjutatu on saast. Ja et samahästi kui loo võiks hoopis algse kavafaili kellelegi lugeda anda. Kusjuures viimasel meetodil (kavafaili lugemisel) on lugeja jaoks 2 plussi - ei jõua nii igav hakata ja ei kulu ka nii palju aega.
Aaa.
Teisi, kes loevad, haarab see "see on saast" tunne ka.
ju.
Eelpool käsitletud õpperaamatu autor lahkab seda teemat ja pakub lahendusi. Temal näiteks tekib tunne, et – kirjutatu on täielikult küündimatu saast – alati kuskil kolmekümne tuhande sõna piiril. Stephen Kingil tekib ka selline tunne. Neid kirjanikke on palju-palju, kes iga päev kehva eneseusuga võitlevad.
Nad lohutavad, et peaaegu mitte kunagi ei ole esimene mustand nii kehv, kui te arvate.
Mulle tundub, et see tunne – ma kirjutan saasta – on üks kõige raskemaid tõkkeid, mis kirjanikul ületada tuleb. Kui seda tunnet ei teki, siis ilmselt kirjanik kirjutabki saasta, omamata õrna ettekujutustki, milline “päris” asi välja nägema peaks.
See esimese ja teise mustandi häda ongi selles, et teist ilma esimeseta tavaliselt ei teki.
Vähemalt mina leidsin endale rohtu süžee tekitamisest (erinevaid süžeeliike on palju-palju. Tuleb enda jaoks töötav lihtsalt välja nokkida). Ega sa ei pea sellest kinni pidama või täht-tähelt järgima. Loogilise puu tekitamine aitab mõelda. Parimad ideed ja seigad lisad siis, kui kirjutad teist mustandit.
Ma tean mida sa tunned ;)
Post a Comment