Sain äsja valmis romaani. Maht kuuskümmend tuhat sõna. Kokku kirjutasin üks aasta. Peaaegu iga päev mõned tunnid. Esimese versiooniga sain maha nelja kuuga. Teine versioon võttis kaks nädalat – lugesin üle, parandasin ettesattuvad vead ja kirjutasin paar lisajuppi.
Siis läks raamat kolmele kogenud lugejale, kelle tagasisidet ja enda uusi mõtteid kasutades, asusin versiooni number kolm kallale. Kirjutasin teksti uuesti põhjalikult läbi ja ümber. Otsast peale. Proovisin sisse elada igasse karakterisse. Mõtlesin nende mõtteid ja käisin kohtades, kus tegevus toimus. Kunagi hiljem ehk kirjutan protsessist täpsemalt, kuigi siinsamas blogis on üsna palju vihjeid olemas.
Kirjutamine muutis mind palju. Käisin ringi kulm mõtlikult kortsus ja ei pannud enam tähele tuttavaid inimesi, unustades mõnele vahel teregi öelda. Uinudes nägin temaatilisi unenägusid ja ärgates teadsin täpselt, kuidas romaanis kerkinud probleemist üle kirjutada.
Asjalood päädisid sellega, et vestluses sõbraga, kasutasin raamatu peategelase nime ja viidet temale, nagu oleks ta päriselt olemas.
Võiks arvata, et jõudnud kirjatüki viimase punktini, viskan kõik käest ja hakkan elama? Olin kindel, et nii kui ma raamatu valmis saan, puhkan kirjutamisest vähemalt ühe kuu. Ma ei teadnud ju sedagi, kas ma üleüldse tahan enam midagi kirjutada. Vahepeal suurte kahtluste ja takistustega võideldes, tundsin ennast hundikoerana, kes on lõuad puupulka surunud ja hoiab – nui neljaks – hambad koos.
Esimene päev oli kuidagi imelik. Meenus aeg, kui ma suitsetamise maha jätsin, siis kobasin pidevalt sigarettide järele, kuigi taskud olid neist ammu tühjaks laetud. Teisel päeval sain aru, et ma vajan mingit salamaailma, kuhu saaks aeg-ajalt sukelduda.
Tundsin puudust ühisest hingamisest oma raamatu peategelastega ja nende silmade läbi nägemisest.
Kolmandal ja viimasel kirjutamisvabal päeval sain aru, et olen endale loonud maailma, mis on tuttav raamatu “Parem kui elu” lugejatele. Mulle meeldib mõttes ringi popsuda omaloodud reeglitega maailmas. Painutada, koolutada, luua, kirjutada, mõtelda, suhelda, tunnetada, kaifida, rõõmustada, nutta, karjuda.
Kirjutamine on minu jaoks sama suur nauding kui lugemine. Ainult et kirjutades saan ma ise süžeekäänakute üle otsustada. Kõik algab ja lõpeb nii, nagu mina tahan.
Kolmandal päeval istusingi jälle diivaninurgas ja vaatasin pimedasse ning kirjutasin täiesi puhtale A4 formaadis wordi lehele:
***
Ära hüppa vette tundmatus kohas! Oht. Punane. Ära hüppaaaa…!
Janar ei mõistnud kaikuva hoiatuse sisu. Tema teada ei olnud lähikonnas ühtegi veekogu, pealegi oli sügis, kuid kõrvus kohisev hääl raius kindlalt, ühte ja sama.
Lõpuks adus Janar, et manitsev hääl tuli tema enda pea seest, mitte kuskilt lähedalasuva elektriposti külge kruvitud ragisevast vettinud krapist, nagu ta alguses kahtlustanud oli.
Ära….!
Puude ladvad võitlesid tuules, väikese siilu vaba ruumi eest, et saaks oma oksad lükata tinahalli taeva taustale, püüdma üksikuid hajunud päikesekiiri.
Ja sadas. Kindlasti sadas, sest piisad langesid vankumatu regulaarsusega ülevalt alla, purunedes mahavarisenud lehtedele kildudeks…
***
Ma tean mis saab edasi. Ma tean kuidas see lugu lõppeb. Võib-olla aasta pärast puhkan natuke. :)
No comments:
Post a Comment