Küsimus

Mul tekkis algaja kirjutaja arvustamisel filosoofilisemat laadi küsimus.

Kirjutasin ühele autorile, et tema lugu on köitev, kuid vajaka jääb detailidest. Püüdsin aidata, pakkudes, mida teha, et lugu mõjuvamaks muutuks. Lauseehitusest ja lohakusvigadest oli näha, et ta ei olnud oma teksti toimetanud. Ühesõnaga oli tegemist toorikuga.

Vastus minu arvustusele:

“mulle näiteks meeldib see kuidas ma kirjutan, ära mõista valesti. ma ei arva, et "tehnika" ja iga vuugivahe kirjeldamine on kõige tähtsam. ma olen sellistest kirjanditest surmani tüdinenud. minu arust lööb lühike ja konkreetne asi nagu välk ja vaat et pareminigi. ja ma kirjutan täpselt nii nagu mulle meeldib ja kui ma hakkan kirjutama nii nagu teistele meeldiks, lõpetaksin ma asja kohe”

Ma ei taha autorit halvustada. Vastus pani mind hoopis mõtlema, et ehk olen ma valele teele eksimas. Pannes liialt rõhku sellele, et tekst liiguks nagu rasvatatud välk. Et poleks komistusvigu ja lohisevat taaka. Nii võib ju tahtmatult oma pisukese eos steriliseerida, kuigi algne mõte oli parendada.

Lohakusvead ja liigne kiirustamine ei ole sellegipoolest vabandatavad. Ilmselt on tegemist teatud laadi piiriga, mida peab iga kirjanik ise tajuma õppima. Ilma tehnikateta ei saa, aga nendele liigselt rõhku pannes muutub tekst kuivaks ja igavaks. Mõte on siiski see, mis asjast asja teeb.

Tegelikult võib kogu küsimuse taandada ka sellele, kuidas keegi kirjutamist enda jaoks defineerib. Kui sa oled sahtlisse kirjutaja ja sul puudub ambitsioon avaldatud saada, vaid hoopis kirjutad seepärast, et koormast vabaneda, siis ei olegi midagi halba, kui jätad kõik nii, nagu välja tuli. Juhul kui sa aga oma teost avaldada tahad – ükspuha millises keskkonnas – siis peaks juba jälgima teatud reegleid.