See pidur vaevab enim algajaid kirjanikke. Väga raske on ennast kokku võtta ja õhinaga alustatut lõpuni viia. Tavaliselt on olemas: tugev soov, isu kirjutada, valmiskujul mõtegi, aga ikkagi jookseb esimene romaan peale paarikümmet lehekülge “kinni”.
Ma püüan analüüsida – võttes enda kogetu näiteks – miks nii juhtus ja kuidas ma takistusest üle sain.
I Katse
Laused hakkasid peas kummitama ja ma otsustasin nad paberile lasta. Otse loomulikult oli tegemist põnevuslooga, mis algas keset verist tegevust. Kokku jõudsin kirjutada seitseteist tuhat sõna.
Mis juhtus?
- Uuesti teksti üle lugedes hakkas kriitikameel perutama. Olen ise suure lugemusega ja sellele baasile toetudes, paistsid eredalt silma konarused ja vasturääkivused. Miljon pisikest asja, mida ma parandada ei osanud. Pettusin ja jätsin kirjutamise katki.
- Paari kuu pärast võtsin jutu uuesti ette, aga kuna romaanis oli vähemalt kolm tegevusliini, siis pidin kõik uuesti läbi lugema. Nii et need paar vaba tundi, mis minu käsutuses olid, kulusid enamjaolt sündmustega kurssi viimiseks.
- Kirjutasin paar juppi juurde ja avastasin järsku, et olen jõudnud kohta, kust ma ei oska edasist tegevust ette planeerida ja kirjutamine käis vastu tahtmist. Jätsin katki.
- Uue sisemise sunduse najal kirjutama hakates avastasin, et jälle on pool juttu peast kadunud ning alustama pidi lugemisest. Proovisin seekord targem olla ja kirjutada raamatu algusesse skeemi. Kes on kes. Mis sündmused on toimunud.
- Sain surnud kohast üle, aga taipasin, et pean raamatu algusest peale ümber kirjutama ja selleks mul enam jõudu ei jagunud.
- Jäi pooleli.
II Katse
Olin vahepeal kirjutanud jutustusi ja novelle. Eelmise katse ebaõnnestumised hakkasid ununema. Kirjastiilgi oli paranenud ja eneseusk kasvanud. Olin saanud positiivset tagasisidet. Alustasin suure kiiruga. Lehekülg lehekülje järel sai kaetud Times New Roman’iga. Olin kindel, et nüüd ma jõuan sihile ja teen romaani “ära”. Kokku jõudsin kirjutada kuusteist tuhat viissada sõna. Ja siis läks pidur peale. Tegemist oli fantasy kategooriasse kuuluva kirjutisega. Seal olid nii Rehepapp ja Kaval-Ants kui ka Hades, Kerberos ja Hypnos. Teemaks Olümpose jumalate relvade sisse vehkimine.
Mis juhtus?
- Alustasin teadmata lõppu ja peamist tegevusliini. Jooksutasin mõtted paberile ja kõik toimis, kuni hetkeni, mil tekkis küsimus: kuidas nüüd siis edasi?
- Võiks arvata, et võimalusi on miljon ja peale pisukest mõttepausi saab rahumeeli edasi liikuda. Aga… eelnevalt kirjutatu seab kindlad piirangud. Pealegi lugesin loo otsast peale läbi ja no ei meeldinud mitte üks raas. Ebakindlus ja eneseusu kaotamine panid projekti seisma.
- Hiljem proovisin veel paar korda. Kirjutasin kogu loo algusest peale ümber. Lõpuks leidsin ka viisi, kuidas edasi minna. Nähes aga, et pean veel üks kord kõike otsast alustama, loobusin.
III Katse
Esimese Eesti Wabariigi detektiiv, salapärane mõrv Voltveti mõisas, must kell ja Peruu džunglitest leitud kummaline sammas. Kuidas see omavahel seotud on ja kuhu viib uurimine? Jõudsin kirjutada kaksteist tuhat sõna.
Mis juhtus?
- Otsisin kirjutisi ja materjale 1932 aastast. Leidsin Tallinna kaardi ja palju artikleid. Need aitasid õhkkonda luua. Peale selle veel: Peruu džunglid ja floora-fauna, kohanimed ja poliitika, linnad ja muu.
- Jõudsin kirjutamisega hetkeni, kus lugu läks keerulisemaks ja lahtisi otsi oli tekkinud liiga palju. Ja klassika: ma ei teadnud kuidas edasi liikuda.
- Üle lugedes tundus konarlik. Mitte enam nii kole, kui eelmistel juhtudel. Kirjutasin otsast peale kõik üle. Siis jäin kahtlema, kas ikka on vaja lisada sci-fi’d – äkki peaks tegema ilma. Kustutasin ulmelised osad ja alustasin otsast. Siis järsku käsi selle teksti peale enam ei tõusnud.
Lõpusirgel
Kolm suure rutuga alustatud romaanikirjutamist jooksid liiva. Esimese kirjutamise hetkest on möödas umbes kolm aastat ja paarsada tuhat sõna. Nüüd sellest kirjutades ja teades, mis vajaka jäi – see karjub nendest katsetest lausa silma – tundub naeruväärne, et ma kohe nii loogilise asja peale ei tulnud.
Otse kirjutada on hea ja tore, kuid veel parem oleks juba enne esimese rea kirjutamist teada, kuidas lugu lõppeb. See ei ole muidugi kohustuslik, aga parem oleks.
Tuleb kirjutada süžee. Ükspuha mis vormis. Tähtis on alguses peamised sõlmed ja karakterid läbi mõelda. Kui teil on kolme leheküljeline süžee, siis seda on väga lihtne uute mõtete korral uuesti ja uuesti ümber kirjutada. Aga kui teil on juba nelikümmend või sada lehekülge teksti, siis on see väga tüütu ülesanne ja tapab soovi jätkata. Kui te olete raamatu mitmeks nädalaks kõrvale jätnud, siis ei pea te mälu värskendamiseks kõike läbi lugema, vaid kõigest kolm lehekülge.
Kui te teate kuidas romaan algab ja lõppeb, kes seal peamist rolli mängivad ning mis on raamatu point (seda oleks väga mõistlik teada), siis on kirjutamine puhas lust. Ei mingeid takistusi enam!
Üsna põhjaliku inglisekeelse õpetuse leiab sellelt lingilt:
Kes ei mõista keelt võib minu tekstide seast välja otsida lühendatud/tõlgitud versiooni. Hoiatan, et ei maksa kõike sõna-sõnalt võtta ja sajaprotsendiliselt täita. Ei pea olema ilmtingimata kolm sündmust pluss lõpp. Siinkohal las loovus teeb oma töö ja näitab teile teed.
Võib-olla ongi hea, et esimesed katsetused kunagi arvutikõvakettalt edasi ei pääse.
Võib-olla on see kirjaniku läbiproovimine, et kas tal jätkub meelekindlust veel kord proovida ja siis veel. Natuke veel. Ja siis …jne
2 comments:
Jõudsin mõni aeg tagasi sellega, mis pidi olema mu esimene suurem kirjatöö, rappa. Ikka sama asi, mõte jookseb kinni, ja nii palju pisivigu vaatab vastu. Nüüd teist lugu alustasingi neist kolmest leheküljest.
Hea mõte :). See mees, kes lumehelbekese süsteemi kirja pani - Randy Ingermanson – käis kirjutamise koolitustel ning üritas uuesti ja uuesti. Ta õppis sada viisi, kuidas edu mitte saavutada. Lõpuks töötas ta välja oma süsteemi. Ta lubab, et see aitab oluliselt lühendada neid ühteteistkümmet aastat, mis tal oma esimese raamatu avaldamiseks kulus.
Post a Comment