Karakter vs tegevus

Romaanide liigitamiseks on ilmselt miljon viisi. Alustades käekirjast, sõnakasutusest, lõpetades tähtede arvu ja žanriga. Üks võimalustest on jagada raamatud karakteripõhisteks ja tegevuspõhisteks.

Karakteripõhises teoses konstrueeritakse pinge läbi tegelase mõtete ja sisemise läbielamise. Protagonist ei pea ringi jooksma (aga võib) ja oma nahka päästma. Tegelikult ei pea tegelane isegi diivanilt tõusma. Pinevus ehitatakse üles sisemisele konfliktile.

Oletame, et peategelane on ilma jäänud oma rahast ja abikaasast. Järgmine nädal tõstetakse ta peenest katusekorruse apartemendist välja ja ta peab kolima ühetoalisesse üürikorterisse. Antiikmööbel viidi äsja, jäänud on tugitool ja kamin, milles lõõmavat tuld ta firma raamatupidamise dokumentidega toidab.

Kuidas ta sinnamaale jõudis, mida oma eluga peale hakata. Vastandite rõhumiseks ja mullilõhkemiseks saab sisse tuua olnud sära ja ootava reaalsuse näiliku koleduse. Võitlus endaga, kas ta peab vastu, kas ta suudab uuesti otsast alata. Pinge säilitamiseks peab sisse tooma erinevaid elemente (telefonikõne, sõbrad, kes ei tea veel peategelase langemist). Järk-järguline leppimine olukorraga või hoopis täiskäik põhja.

Milline inimene peategelane on? Kuidas töötavad tema suhted teiste inimestega. Alluvatega? Sugulastega? Sõpradega?

Näide: The Man from Earth Film näitab, kuidas saab pinget üleval hoida ruumist lahkumata.

Tegevuspõhisel suunal ehitatakse lugejat haakiv konks enamjaolt välisele ohule sissetulevale kontrollimatule sündmusele. Saladuslikele juhtumistele. Põmm ja maja lendas peategelase ees õhku ja murulapikesel on kiri, et kui ta ei kao sellest linnast, siis ootab teda hukk. Oht elule, varale, perele või müsteerium, aaretekaart, saladus – mis teeb võimatuks peategelase rahuliku olemise. Tagaajamine, valesüüdistus, konflikt kurjategijatega, luure. Midagi, mis sunnib ta diivanilt püsti, sest muudmoodi enam ei ole võimalik.

Ja siis peategelane jookseb, käib, uurib, laseb. Koorub välja palju üllatusi ja ootamatuid pöördeid.

Näiteks: mõni Ludlumi teos.

Muidugi võib kombineerida. Lõigata ja juurde panna. Ise välja mõelda ja omamoodi ehitada. Viltu lükata, püsti upitada, valesti teha ja uuesti teha.

Sellega seoses meenub ammu nähtud Nike’i reklaam: mees püüab diivanilt püsti ajada ja trenni minna, aga diivan ei lase – jälitab meest igal sammul ja kavaldab ta jälle oma rüppe. Lõpuks siiski õnnestub vaesekesel diivani needus murda ja trenni minna.

Just do it!