Semikooloniga jändamine kuulub paljude algajate kirjutajate varasalve. Mõelda vaid, tuleb läbi lugeda paari lauseline reegel ja uus instrument, millega tekste omatahtsi painutada on mõnusalt kättesaadav. Teate, kui lahe on punktkoma kasutada; näiteks kõikjal, kuhu see tundub kuuluvat; ja kuhu mitte. :)
Õnneks ei ole mina ainus, kes sellesse lõksu langenud on. Minu semikooloni seiklused on nähtaval siinsamas ajaveebis alguse poole. Ma olen neid kirjeid hiljem mõnuga lugenud ja naeru pugistanud. Ma ei hakka vigu tagantjärele siluma – las olla. Mõnes mõttes on need nagu läbitud vahemaad märgistavad verstapostid.
Olge reeglitega ettevaatlikud. Millegipärast on vähemalt minuga sedasi, et nii kui ma kuskilt loen mõne valemi, siis kipun seda sobitama kõikvõimalikesse kohtadesse, ise endamisi naeratades, et vot siin ongi seesamune õige nurgake, kus ma saan äsjaõpitut rakendada.
Ma arvan, et semikooloniga rikastatud esilehekülg on signaal kirjastajale, et edasi lugeda ei tasu. Kuigi võib-olla on tegemist kehvasti vormistatud kunsttükiga, jäetaks siiski taoline käsikiri pigem kõrvale.
Ma väldin semikoolonit isegi siis, kui reegli järgi võiks selle kaunistuseks kohale vilistada. Vahest siiski tuleb hajali laused omavahel siduda. Olgu see pigem erand või väga kaalutud kasutus.
Võib-olla, kui ma olen punktkomast täiesti-täiesti lõplikult üle saanud, siis kasutan teda natuke rohkem ja paremini. Hetkel aga ainult õhkan kurvalt, et pidin nii elegantsest kirjavahemärgist loobuma. :)
1 comment:
Semikoolon pole tänapäeval enam tõesti populaarne, see kuulub rohkem klassikalise kirjanduse varasalave. Kõik oleneb muidugi kirjutajatest. Tänpäeva hetktilises maailmas valitseb ka hektiline mõtlemine, ehk siis - inimesed ei viitsi pikki lauseid lugeda, nad kaotavad mõtte käest, sest ei suuda keskenduda. Semikooliniga laused on aga tavaliselt pikad. :D Ise olen kiirem lugeja ja armastan pikemaid lauseid, seepärast ilmselt ka kirjutan mõnikord pikemalt, kui mõnele meeldiks.
Post a Comment