Kui olete oma teksti valmis saanud ja toimetanud ning tegemisel on juba vähemalt kolmas versioon, siis tasub kogu jutt endale kõva häälega ette lugeda. Ei maksa auditooriumi puudumisest ennast häirida lasta. Kuigi kindlasti oleks kasuks, kui teil on keegi, kes viitsib ja jaksab kuulata. Sellised inimesed on kuldaväärt. Hoidke neid!
Asja mõte on selles, et kui silm muidu vigu ei märka ja speller ei tuvasta, siis kõvasti ette lugedes sunnime ennast iga tähte haarama. Rakendub kuulmismeel ja nii märkame kohe, kui kuskil on viga või keeleline komistus.
Mõttes teksti korduvalt üle lugedes, libistame tegelikult pilguga paljudest sõnadest üle. Me ju teame, mida me mingi lausega öelda tahame ning kõiki sõnu ei ole vaja lugeda. Tänu sellele jääb nii mõnigi konarus teksti alles.
Ka sõnastusvead tulevad välja. Kui lauset lugedes keel värahtab ja peab mitu korda otsast alustama, siis on konstruktsioonil kindlasti midagi viga. Saab veel teada, kas tekstis olevad pausid ja mõttekriipsud õigesti töötavad.
Peale kõige muu aitab selline lugemine kaasa näitlejameisterlikkuse arendamisele ja treenib häälepaelu. :)
1 comment:
Luule puhul olen ma kastanud endale kõvasti ettelugemist ja ütlen, et aitab. Aga proosateose puhul??? Ütleme, et 50 000 sõna ja sa seda teksti töötad mitu korda läbi... No ma kardan, et niiviisi peab varsti arsti poole pöörduma. Ei, mitte psühiaatri, vaid nina-kõrva-kurgu arsti juurde. Võib-olla üksikute peatükkide puhul seda kasutada - proovin igatahes.
Post a Comment