Korduma kippuvad küsimused: “Mis te arvate, kas ma peaksin kirjutama?”
Seda küsimust esitatakse ikka ja jälle. Iga Poognasse sisenev kirjapõlvkond väljutab jupikese seosetut juttu ja laseb, siis täiesti võõrastel inimestel otsustada oma edasise saatuse. Loodetakse ilmselt arvustajate heatahtlikkusele. Ollakse sisimas pisut uhkegi oma raasukese üle.
Olen ise ka seda küsimust küsinud. Ja arvan, et tänaseks on mul olemas universaalne vastus.
Minu arust ajendab küsimust küsima (vähemalt minu puhul oli see nii) kaudne teadmine või aimamine, mis tähendab ühe pika jutu kirjutamine. Suur vaev ja töö kuskil silmapiiril ja teisest küljest kartus põrumise ees – mis siis kui teen suure töö ära ja kellelegi ei meeldigi. Tahame eelaktsepteerivat otsust (avanssi) oma oletuslikule tulevikutööle.
Kui olla kriitiliselt aus, siis enamus lood või jutud, kus taoline küsimus autori kommentaaris figureerib on viletsad, läbimõtlemata, ühekordselt kiiruga kokku visandatud lausepuntrad.
Ärge kartke kirjutada. Tehke seda enda jaoks, mitte auditooriumile. Andke oma hetke parim – kirjutage jutt valmis. Nautige protsessi, sest loomine on lahe! Parandage lugu oma sõprade/sõbrannade abil – kirjutage veel kolm korda läbi ja siis pange üles. Nüüd on võimalik saada asjalikke vastuseid ja abi/nõu. Kirjutamise tehnilise külje pealt või loo klappivuse osas.
Tähtis ei ole, et kellelegi teisele meeldiks – oluline on, et sinu sees on väljapääsu otsiv lugu ja et sulle meeldib kirjutada.
No comments:
Post a Comment