Käisin Apollo raamatupoes Sofi Oksaneni kuulamas. Olen lugenud tema raamatut “Puhastus”. Jõud ja siirus, mis eeltoodud romaani sõnades peitub, avaldab tõeliselt muljet.
Sofi rääkis ülevaatlikult pisut sellest, kuidas tema oma raamatuid kirjutab.
Sel teemal oli paar-kolm küsimust ja kokkuvõtlikult sain mina aru nii: kõigepealt tekib tal mingi okas hinge, mis seal kriibib. Hakkab häirima ja nõuab lahtikirjutamist ja osutamist. Kui peas kuju võtnud lool on piirjooned valmis, siis otsib ta kokku materjalid tausta ja detailide jaoks. Näiteks “Puhastuse” tarbeks luges ta vanu ajakirju ja ajalehti. Oli vaja teada saada näiteks, kuidas talus seepi keedeti ja kas püksid olid mugavad või mitte ja sada muud pisiasja. Ta ütles ka, et konkreetset süžeed ta eelnevalt ei kirjuta.
Siis kirjutab ta raamatu valmis. Maht umbes 200-300lk vahel (ma ei tea nüüd täpselt, kas ta mõtleb A4 või raamatulehekülge, aga tema teoste pikkust arvestades pigem viimast).
Toorik valmis, asub ta paigutamise lihvimise ja täpsustamise kallale. Lihtne eks? :)
Arvestades, et temast on saamas maailmakirjanik – teos “Puhastus” saab tõlgitud ja avaldatud üsna pea kahekümne viies keeles – siis tasub seda kindlasti lugeda. Seda enam, et raamat räägib meist, eestlastest.
No comments:
Post a Comment