Üks asi, millega peab arvestama ja mis seob kõiki eelnevalt välja toodud elemente – on taust. Jutu kirjutamise alguses peab ära otsustama, millises ajas ja kohas me seda teeme. Kas aasta on 1930 või hoopis 2130?
Vastavalt sellele peab kujundama: detailid, kirjeldused ja karakterid. Kui aasta on 1930, siis tuleb järgi uurida: riietus, käitumine; eetilised ja moraalsed vaated. Millised ehitised siis olid; tänavanimed ja muud nüansid. Kõik see mõjutab karakterite käitumist ja reageerimist erinevatele situatsioonidele.
Kui jutt on aastast 2130, siis tuleb kõikide asjade kooslus veenvalt välja mõelda. Kohati võib see olla raskem, kui olnud ajast jutustamine. Ulmejuttude puhul kiputakse tegema selline klassikaline viga, et minnakse kirjeldamisega liiga detailseks, unustades, et tähtis on karakteri areng läbi sotsiaalse või eetilise aspekti, mitte ülipeene mehhanismi või süsteemi kirjeldus.
Asukoht on teine nüanss: kas tegevus toimub Tallinnas või hoopis planeedil Marss? Vastavalt sellele olustik.
Kõige lihtsam on kirjutada käesolevast hetkest, sest selle kohta on meil olemas piisavalt informatsiooni. Keeruliseks teeb asja see, et ka kõikidel lugejatel on sama palju infot ja selliselt kirjutatud raamatu lugemine võib igavana tunduda. Sellepärast peaks leidma tänapäevase loo kirjutamisel mingi nišši, mis ei oleks üldteada ja mis tutvustaks või kisuks päevavalgele tõe selle valdkonna kohta.
Info hankimisel on abiks internet, kui piisavalt tuhnida leiab igasugust väärt kraami. Näiteks proovisin kirjutada 1930 aastate stiilis detektiivilugu ja leidsin internetist põhjaliku 1930’nda aasta Tallinna kaardi. Selle kohal hõljudes sai nii mõnigi detail paika pandud. Muidugi on ka raamatukogu väärt koht, kust infot hankida.
Järjekord kirjutamisel võiks olla midagi sellist: idee, (esialgne) süžee, karakterid, taust (detailid, kirjeldused)
Süžee on iga jutu ema – sellest oleneb suuresti lõpptulemus. Süžeest kirjutan detailsemalt järgnevates sissekannetes.
No comments:
Post a Comment