Kriitika

Nii kui te oma teose üles panete või saadate, peate valmis olema, et see kellelegi ei meeldi. Kui see on teie esimene kirjutis, siis tõenäoliselt see polegi teab mis kunsttükk – iga asi vajab harjutamist.

Ei tasu kriitikast/ arvustamisest nina norgu lasta. Igast teose kohta käivast kommentaarist on võimalik midagi kasulikku õppida. Negatiivse ja üleliigse-üleoleva loba ees tuleb silmad kinni pigistada ja keskenduda arvustustele, mis õpetavad ja aitavad edasi.

Eesti ainuke toimiv kirjandusportaal on: http://www.poogen.ee

Seal saab oma teosele hindeid/ arvustusi. Kui teos ei korja nädala jooksul ühtegi arvustust, siis on see ka mingi näitaja – tuleb maha võtta ja täiendada. Võib juhtuda, et keegi viskab halva hinde ja ei ütle ühtegi kommentaari või siis ütleb midagi väga karmilt ja paneb kehva hinde. Sellest tuleb üle olla!

Lisan siia ühe näite arvustustest mida minu töö on saanud:

--
Toimetus leidis, et "*******" avaldamiseks ei sobi.
Esiteks on põhiskeem primitiivne. Võlusest, mille keegi saab ja peab enne surma edasi andma, on meretäis jutte kirjutatud. Üks paremaid on R. L. Stevensoni "Kurat pudelis". Stevenson suri 113 aastat tagasi. Teiseks ei pane tekst kaasa elama. Puudub igasugune võimalus minategelasega samastuda, ta on isikupäratu nagu lutsukivi. Kolmandaks tapavad igasuguse loo laused nagu "Mõne aasta möödudes olin tohutult rikas mees, omades palju kinnisvara ja firmasid..." Selline tekst on puhttehniliselt küündimatu. Vaata näiteks "Tim Thaler ehk müüdud naer", kus poiss teeb saatanaga tehingu ja saab maailma kõige rikkamaks inimeseks - kui palju lehekülgi on seal pühendatud rahvusvahelise korporatsiooni toimimisele ja muule taolisele. Selle asemel ütled sina lihtsalt "palju kinnisvara ja firmasid". Mis moodi need hinged ta siis rikkaks tegid? Mismoodi näiteks saaks Hitleri või van Goghi või Roosevelti või Konstantin Pätsi või garaazhi juurest Vova hing kedagi rikkaks teha? Kindlasti on selleks palju võimalusi, üks huvitavam kui teine. Mõtle selle üle ja kirjuta uus lugu.
--

See on kriitika ühe esimese jutu pihta, mille ma kirjutasin. Mul polnud tehnilisi oskusi; ega õrna aimugi, et peab karaktereid kujundama või midagi läbi mõtlema – ma lihtsalt kirjutasin. Väga asjalik ja kokkuvõtlik ning osutab näpuga teksti vigadele.

Ühesõnaga suhtumine kriitikasse peab olema õige. Muidugi pole mõtet lömitada ja kõike teha nii nagu öeldakse. Isikupära peab loole juurde jääma, aga pole mõtet ka vaielda ja väita mõnele toimetajale või siis 10 aastat kirjutanud inimesele, et teie teos on šedööver ja ta on loll ning ei tunne seda lihtsalt ära.

Hea mõte on leida endale oma arvustajad. Ehk siis välja vaadata inimesed, kes on karmid, ent õiglased ja lasta neil enne teisi lugu lugeda. Kindlasti oleks veel hea omada sõpra/sugulast, kes oleks nn proovilugeja ja julgeks teile tõde öelda.