Detailid

Kui kirjeldused on läinud elavaks ja töötavad, siis järgmise sammuna tuleb ette võtta detailid – pildikesed, mis lisavad jutule teatud aktsendi. Seda ei peagi palju olema. Näiteks: Eemalt paistis hall mikrorajoon; Trummi tänaval kahisesid puud; Ta sõitis mõlkis Ladaga; Püstol Glock on tugevast plastikust, varustatud seitsmeteistkümne padruniga – kaitseriivi asendab pisike liistuke päästikul.

Sellised lausejupikesed loovad tausta ja viivad lugeja mõtetes rõõmsale äratundmisele või siis rõhuvad nostalgiale, moodustades niiviisi tubli toetuse põhjalikemale kirjeldustele.

Algajad sulesepad kipuvad tavaliselt kirjutama umbmääraselt, kartes ennast kohtade või asjadega siduda. Tegelikkuses peab toimima vastupidi. Eesti lugejal on tõenäoliselt hulga põnevam raamatut lugeda, kui sündmused toimuvad näiteks Viru tänaval – sinna oskab ennast pea igaüks ette kujutada. Soovitan lisada üldtuntud detaile.

Kõige parem on kirjutada kohtadest/asjadest, kus oled ise äsja olnud või mida läbi-lõhki tunned. Näiteks: Tahad teha lugu Kadrioru pargist, siis kõigepealt tuleb seal tunnikene jalutada.

Tahad kirjutada tulistamisest – mine veeda tunnikene koos laskeinstruktoriga.

Lugejad tajuvad vaistlikult, kui kirjanik oma asja korralikult ei tunne.

Detaile ei tohi üle külvata. Sama oht, mis kirjeldustega – lugu võib muutuda puiseks.