E Seletuskiri

Pilt pärit siit

Kui kõik ausalt südamelt ära rääkida, siis pean tunnistama, et olen sari  E-lugeja. Alates jõuludest 2012.a, kui E-seadme kuuse alt leidsin olen ohjeldamatult E-lugenud ilukirjandust. Miks ma nii teen hoolimata faktist, et E käibed on kehvad (tavaliselt 0,5-1% kogumüügist) ja üldiselt inimestele ei meeldi elektrooniline paber ega e-tint ega miski, mis selle saatanliku aparaadiga koos käib.

Alustan algusest. Olen arvutite taga istunud alates 1996.a. ja lugenud erinevaid tekste kineskoop-tüüpi kuvaritest, mis pommitasid kasutajaid kehva värskendussageduse ja napi värvipaletiga. Arvestamata seda, et nad teoorias kiiritasid inimesi “värgiga”, millest lahtisaamiseks ei piisanud ekraanikaitsest, vaid ühe teadlase sõnul oleks aidanud ehk vaid sõrmejämeduse tinaplaadi ekraani ette riputamine. Lugesin ja lugesin – tilgutasin aeg-ajalt kunstpisaraid (need olid ühel arvutiinimesel alati vöökotikeses käepärast). Enamjaolt lugesin tööga seonduvat materjali. Kuid ilukirjandust ostsin siiski paberil.

Kuvarid arenesid. Tulid pehmemad värvid ja õhukese korpused. Miskit värki enam vastu vahtimist ei pritsitud (vedelkristall). Esialgu olid küll värskendussagedused kehvavõitu ja teksti ääred pisut hägused. Kuid värvid olid juba üsna lubavad. Mõne kuvariga võis juhendi lugemine siiski südame pahaks ajada. Kuid ilukirjandust ostsin siiski paberil.

Aeg läks edasi. Paljud inimesed lugesid juba ammu ajalehti arvutikuvarilt. Uudisteportaalide sirvimine oli igapäevane teema. Enamjaolt olid suured “tornarvutid” juba läbitud minevik ja kaasaskantav läpakas igapäevane. Ekraanid olid justkui päris, kuigi osad läikisid vastikult (tänapäevalgi läigivad - ma ei tea miks). Kuid ilukirjandust ostsin siiski paberil.

Aeg läks edasi ja maailmas hakati E-lugeritega jändama. Pikkamisi imbusid nad meiegi turule. Eestis hakkasid E-ilmuma esimesed raamatud. Kuid ilukirjandust ostsin siiski paberil.

Tahvlid, tahvlid, tahvlid. Kuid ilukirjandust ostsin siiski paberil.

Ja siis 2012.a. detsembris komistasin Kobo Mini otsa. Komistasin ja jäin vaatama. Aeg jäi seisma, kuskil käis kõll, kui see oleks olnud koomiks oleks minu pea kohale tõusnud jutumull tekstiga ÄGE!! Ma ei ole ostnud ühtegi paberraamatut jooksval aastal ja kardan, et see on süvenev trend.

Ma püüan mõne sõnaga võtta kokku E-lugemise plussid. Minu e-luger on piisavalt väike ja mugav. Sinna mahub umbes tuhat raamatut. Aku peab vastu wifiga paar nädalat - wifita kuu aega. Ma saan mobiili tõmmata sama lugeriga sünkiva aplikatsiooni, mis kannab loetud raamatu järje üle – saab näiteks lõuna ajal söögi kõrvale mõned leheküljed raamatut lugeda kohast, kus õhtul pooleli jäi. Samuti saab arvutiga sünkima panna ja tahvliga. Raamatud on odavamad ja neid on juba üsna palju eesti keeles rääkimata muudest keeltest. Raamatuid saab e-laenutada. Ostetud e-raamatut saab lugeda oma arvutis, tahvlis, mobiilis, E-lugeris jne. Enne ostmist saab raamatut hinnanguliselt 30-60lk'd tasuta lugeda, et veenduda, kas teos meeldib. 

---

Näiteks lugege minu E-raamatu "Häkkerijaht" esimesed peatükid tasuta: Kui Teil arvutis e-lugemise tarkvara puudub, siis tõmmake näiteks see: Calibre ja seejärel sikutage raamatu näidis E-pub Delfi digiraamatute lk'lt (paremat kätt kollase "osta kohe" sildi all on kiri "tasuta näidis").

---

E lugemine vajab E harjumist. Ma ei poolda kampaaniaid ja E asja inimestele peale surumist. Olen üsna veendunud, et paberraamatud jäävad. Kas või sellepärast, et tegelikkuses toovad just paberraamatud kirjastustele ja autoritele mõned sendid sisse.  Minu viimase teose  "Häkkerijaht" paberi- ja E-väljaande suhe on umbes 30:1. Mõned üksikud säravad erandid müüvad oma E-raamatuid - ütleme aasta jooksul 50tk.