Algatuseks püüan seletada, mida pealkirja all mõtlen. Lugesin hiljuti üsna kentsakat romaani “Raamatuhoidja” Mihhail Jelisarovi sulest, sisuks vanade nõukogudeaegsete raamatute ettelugemisest kaasnev eriline jõupuhang, erksad mälestused jne. Raamat mulle meeldis. See ei anna küll täpselt edasi, mida mina “jõuraamatu” all mõtlen, aga siht on sinnapoole. Kindel on, et minu jaoks liitis Jelisarovi “Raamatuhoidja” üsna palju vabalt ekslevaid sünapseid omavahel ja tekitas uutmoodi lülituse.
Mõistsin, et mul on olemas oma jõuraamatud. Ja kui minul on need olemas, siis pole mõistlik arvata, et teistel lugejatel need puuduvad. Muidugi võib olla, et jõuraamatute eksistents on kuidagi seotud korduslugemise põlvkonnaga (ühte ning sama raamatut tuli korduvalt uuesti lugeda; uut ja huvitavat ilmus harva ja seda sai osta ainult siis, kui mõnes raamatupoes “käsi sees”). Fenomen ei ilmunud tavaliselt peale esimest lugemist, vaid peale teist-kolmandat.
Teatud raamatuid korduvalt lugedes tekkis sisemine rahu ning seejärel jõu tunnetus. Veendumus, et igast jamast saab üle ja muredki on tegelikult tühised. Esialgu valisin raamatuid riiulist juhuslikult, kuid igas vanuses eelistasin siiski kindlat teost. Lapsena olid nendeks: “Väike nõid” Otfried Preußler, “Rohelise päikese maa” Irma Truupõld. Pisut hiljem “Krabat” ja siis Jaak Sarapuu “Taevalindlased ja Kirvelased”. “Lugusid Loomadest” Ernest Seton-Thompson Muidugi on neid veel ja veel. Panin kirja, mida eredamalt mäletan.
Puberteediaastatel leidsin ennast lugematul arvul kordadel ninapidi raamatus “Kolmekesi Kõnnumaal” Eric Collieri sulest. Veel hilisem rahuraamat oli Jack Londoni “Martin Eden”. Imelik on, et kui keegi küsis tollal minu käest lemmikraamatu nime, siis eeltooduid ma kunagi ei reetnud – justkui kartes, et siis kaob nende mõju. Mingis mõttes polnudki nad lemmikud.
Vahepeal jõuraamatud kadusid. Võibolla peitus asi selles, et uusi raamatuid tuli palju peale. Vanade korduvlugemine tundus ajaraisuna (ma tegelikult ei teadvustanud endale otseselt, et tegemist on jõuraamatutega – efekt ja sinnapoole püüdlemine olid vaistlikud). Eks arenes meelgi ja kõik saavad lõpuks täiskasvanuks (võibolla) ja täiskasvanud on endas kasvatanud läbi jõuraamatute lugemise platvormi, millele toetudes iseennast murevabaks mõtelda.
Endale üllatuseks leidsin äsja raamatu, mille lugemine mulle sarnaselt mõjub kui lapsena loetud “Väike nõid.” Selleks on Marcus Aureliuse “Iseendale”. Tundub, et mingis vanuses suudab “Väike nõid” pakkuda sarnast tuge kui parim lohutusfilosoofia.
Alati on kasvuruumi, alati on jõuraamatuid, mida me veel pole avastanud. Need ootavad seal kuskil. Juba sellepärast tasub ahnelt uusi raamatuid lugeda, et neile komistada. (Kui Teil on mõni jõuraamat, siis öelge mulle ka.)
Kirjaniku eesmärgiks ehk peakski olema vähemalt ühele lugejale mõjuv jõuraamat kirjutada.
No comments:
Post a Comment