Meelistegevus ja töö

Pilt pärit siit

Võimalik, et ma teen kellelegi liiga, aga mulle tundub, et maailmas on valikud. Mulle tundub, et inimesed on liialt uskuma jäänud filmides, raamatutes ja loengutes kõlanud loosungeid: tegelege ainult meeldivaga. Ma olen loosungiga nõus tingimusel, et tagajärgedest tulenev vastutus jääb oma meelistegevuses toimiva inimese kanda, sest paratamatult ei tasustata kõiki alasid/tegevusi võrdselt. 

Viimasel ajal ilmuvates artiklites – noored ja haritud ei ole rahul - peegeldub… utoopia. Kõik justkui peaksid tegelema meeldivaga ja keegi peab vastutama, kui asjad ei kulge mugavalt. Ilmselt peaks vastutama riik. Riik aga võrdub rahvaga. Kõlanud ettepanekute järgi peaks reeglid ümber tegema nii, et need, kes tegelevad meelistegevusega ja ei saa majanduslikult rahuldavalt hakkama, saaksid rohkem raha/muudmoodi toetust. Raha peab kuskilt tulema. Ilmselt nende inimeste taskust, kes majanduslikult paremini hakkama saavad (võibolla tehes tööks seda, mis neile ei pruugi meeldida). 

Kui mina peenras kapsalehe all kasvasin korrutati mulle: pead valima eriala/oskuse ja proovima valitud alal olla parem, kui teised, siis on hästi. Järgmisele põlvkonnale korrutatakse justkui, et hariduse omandamisega saab kõik korda. Võimalik, et pisut veneaegset värki näinutel on lihtsam reaalsusega kohaneda. Kindlasti on asi selleski, et meie põlvkondadel vedas pisut rohkem – olime algusest peale kohal. Kuid jaguneb meiegi generatsioon erinevate ametikohtade, sissetulekute ja suhtumisega inimesteks. 

Kuidas see kõik kirjutamisega seondub? Kirjanikud ei teeni Eestis (ega ka mujal) palju raha. Ärge laske ennast eksitada 1-3% tippudest, kelle tiraažid on suured ja kes teenivad hästi (samas keegi ei ütle, et toppi ronimine on võimatu!).

Suuresti võib kirjutamist võtta meelistegevusena põhitegevuse kõrvalt. Kui te soovite ennast kirjutamisega katta, siis peate romaanide kirjutamisele lisaks veel seitsmesse kohta artikleid vorpima ja raamatuidki vähemalt 3tk aastas kirjutama (seegi on optimistlik prognoos). Siis saab enam-vähem moosi leiva peale, aga ilmselt kaob punnimise tagajärjel kirjutamisest võlu ja varem emotsioone tekitanud tegevus muutub masinlikuks. Eestis on mitmeid kibestunud vabakutselisi, kes igal juhul tahaks kõiki kirjutamisest rõõmu tundvaid kodanikke nüpeldada. (Selles on neil siiski õigus, et töö eest on mõistlik raha küsida ja kui ei anta, siis tuleb parem töö teha!)

Kokkuvõtteks tahan öelda, et ehk ongi parem, kui tegevust, mis kõige-kõige rohkem sütitab ei pea tööna võtma. Las olla meelistegevus ja las olla lahe töö. Töö on tõsine asi. Töö annab leiva, tööd peab oskama armastada. Meelistegevus toetab töötegemist on helge laik on midagi muud kui töö. 

(Mul on muidugi hea rääkida, sest töö on mul hobiks ja kirjutamine teiseks.) :)