Mis on valesti kolmevaatuselise struktuuriga

Kõikidele väidetele on vastuväited. Üks palju kiidetud ja loogilisena tunduv kolmevaatuseline struktuur on allolevas refereeritud ja kärbitud artiklis pea peale pööratud. Lugu pärineb James Bonnet sulest. Autor on hääletatud kahel korral Ameerika kirjanike liidu juhatuse liikmeks (kümme tuhat liiget) ja töötanud sellel positsioonil neli aastat.

Mis on valesti kolmevaatuselise struktuuriga

Kolmevaatuseline struktuur ei ole mõeldud juttude kirjutamiseks. Sellist struktuuri ei ole võimalik leida ei müütidest ega legendidest ega ennemuiste kirjutatud lugudest. Miks seda struktuuri siis ikkagi kasutatakse?

Hea küsimus, sest tegelikult pole sellel mingit mõtet. Minu tungiv soovitus on vältida kolmevaatuselist struktuuri raamatut või stsenaariumi kirjutades.

Kolme (nelja, viie, kuue või seitsme) vaatuselised struktuurid on kohased teatrietendustele ja televisioonile, kus on (reklaami)pausid. Kui te kirjutate televisiooni tarbeks stsenaariumi peab seal olema seitse vaatust. Miks? Sellepärast, et filmi sisse on arvestatud seitse reklaamipausi. Ja teilt palutakse spetsiaalselt iga vaatuse lõppu lisada midagi intrigeerivat, et ahvatleda publikut peale pausi naasma.

Kreeklastel ei olnud kolmevaatuselist struktuuri, nende näidendid mängiti ette ühe katkematu vaatusena. Roomlaste näidendites oli viis vaatust – inimesi ei saanud pausideta tundide kaupa paigale naelutada.

Kahe tunnine film kinos on pausideta jätkuv tegevus. Üks pidev vaatusteta sündmus, mis keerleb ümber peamise probleemi. See on oluliselt parem viis loole läheneda: läbi keskse sündmuse/probleemi, mis on iga suurepärase jutu süda ja struktuuri alus.

Filmis “Voonakeste vaikimine” jookseb sarimõrvar vabalt ringi ja see on probleem, millele tuleb kiiremas korras lahendus leida. “Gladiaatoris” on türann anastanud Rooma impeeriumi takistades vabariigi taassündi. “Harry Potteris” üritab Voldemort võtta kontrolli alla võlurite maailma.

Millistes ülalmainitutes kasutatakse kolmevaatuselist struktuuri? Mitte üheski!

Päris elus peab sarimõrvari kinni püüdma, kohutava haiguse taltsutama, kadunud või röövitud lapse leidma ja inimsööja hai tuleb hävitada. Dramaatilise tegevuse probleemide lahendamise juured peituvad päriselu probleemide lahendamise tehnikate kunstilises töötluses – ja päriselus ei ole probleemide lahendamises kolmevaatuselist struktuuri.

Miks peaks siis kolmevaatuselise struktuuri kaela määrima jutustusele. Võib-olla seepärast, et see näikse tegevat loo struktuuri lihtsamaks. Tegelikult see nii ei ole: te võite kolmevaatuselise struktuuriga jännata kakskümmend aastat ja ikkagi ei tule lugu õigesti välja.

Mis on alternatiiv? Minu meelest peaks kirjutama lugu mõeldes probleemide loomulikule struktuurile, millel on kaks peamist osa: tegevus, mis loob probleemi ja tegevus, mis lahendab probleemi.

Käivitavaks jõuks olev hädaoht olgu see siis lurjus, asteroid, hai, jne on probleemi peamine põhjus. Hädaohu likvideerija on aga peategelane, kes astub vastu ohurikkale situatsioonile ja lahendab probleemi. Mõlemad tegevustest omavad klassikalise struktuuri komponente: kui seal on vastasseis on seal ka komplikatsioonid, kriisid, kulminatsiooniga päädiv tegevus, mis lahendab kriisid ja lõplik lahendus.

“Harry Potteris” on Voldemort oht, kes tekitab probleemi. Ta on peamine vastujõud, kes tekitab komplikatsioone ja kriise, mis vajavad lahendamist. “Voonakeste vaikimises” on Buffalo Bill, kes tekitab probleeme ja ta on peamine vastasseisu allikas, kes tekitab klassikalise struktuuri elemente.

Kõikidele struktuuridele on sisse ehitatud probleemide lahendamine, kus kohtuvad: vastasseis, konflikt, komplikatsioonid, kriisid (pöördepunktid), kulminatsioon ja lõpplahendus. See on faktiliselt iga probleemi lahendamise struktuur (olgu see siis väljamõeldud või päris). Loomulik on jagada peamise probleemi lahendamine stseenideks, mis on ideaalseteks tegevuse kirjeldamise ühikuteks.

Kui lugu on valmis, siis võib loomulikult jagada selle nii paljudeks tükkideks kui tarvis, aga on loomuvastane mõelda vaatustest kui loo lähtest. Teisisõnu öeldes, te ei peaks kasutama vaatuselist struktuuri planeerides või luues romaani.

Kui te siiski olete sunnitud kolmevaatuselist struktuuri kasutama, siis järgige Aristotelest ja tõlkige kolmevaatuseline struktuur: alguseks, keskpaigaks ja lõpuks. Kui siis keegi küsib, et kus on esimene vaatus rääkige kuidas lugu algab (seda nad tegelikult teada tahavadki), kui nad küsivad teise vaatuse kohta, siis rääkige, mis juhtub loo keskpaigas (mis sisaldab peamist kriisi) ja kui küsitakse kolmanda vaatuse kohta, siis tuleb rääkida kulminatsioonist ja lõpplahendusest.

Kokkuvõtteks: kui te kirjutate lugu, siis visake kõrvale arhailine kolmevaatuseline struktuur ja keskenduge loomulikule struktuurile, kesksele sündmusele, mis ongi loo süda.

Originaali leiab siit: http://www.writersstore.com/whats-wrong-with-the-3-act-structure

Kirjutamise õpik

Müüki on jõudnud eestikeelne romaani kirjutamise õpik: “Romaani kirjutamise õpetus võhikutele”. Kuna raamatu üks autoritest on Randy Ingermanson, kelle leheküljelt pärit õpetusi olen isegi refereerinud, siis mina ostan ja loen läbi. Olen kindel, et lugemine kahju ei tee, vaid pigem laiendab silmaringi. Head näpunäited jäävad meelde ja ülejäänud jooksevad sulinal sinna, kuhu äsja kadusid suured lumehanged. :)

RI sulest pärineb ka “lumehelbeke”, mida järgides kirjutasin oma esimese romaani.

Raamatu leiab siit: "Romaani kirjutamise õpik võhikutele"

Esimesi lehekülgi saab lugeda siit: ülevaade

Minu poolt refeeritud Randy Ingermansoni artiklid:

Stseen
Ajend-vastumõju
Süžee 1
Süžee 2
Süžee 3

Kirjuta teemal, mida sa EI TEA

Olen näinud soovitusi, et kirjutama peab ainult nendel teemadel, mida Te väga hästi valdate. Muidu näevad lugejad Teid läbi ja siis peate piinlikkust tundes suure auditooriumi ees püksata seisma. Osaliselt on see muidugi tõde.

Vähemalt alguses on kindlasti kergem kirjutada alal, mida Te hästi valdate. Õigusteadust õppinuna võib kirjutada kohtuseiklustest ja sõjaväelasena sõjast. Purunenud suhtest õppinul võib olla hea kirjutada traagiline kireromaan.

Sellel teoorial on aga üks suur kari: Teile võib teema väga meeldida, aga lugeja ei taha õppida sõduriks ega sooritada advokatuuri eksamit. Pidage see hästi meeles ja kärpige vaimustuspuhangutest sündinud tekstimasse.

Pole vaja karta kirjutada sellest, millest südames tahaks kirjutada. Olgu selleks ükspuha milline teema. Midagi, mis Teil mõttes kriibib. Mis tahab välja saada või muidu ähvardab varjutada unenäod. Alati on võimalik õppida. Alati võib otsida inimesi, kes valdavad kirjutatavat teemat suurepäraselt ja on nõus Teid rõõmuga aitama. Teil on abiks kõik tänapäevased lahendused ning miljonid raamatud raamatukogus ja ärge unustage INIMESI. Kui inimene töötab alal, mis talle meeldib, siis on ta valmis õhinaga Teile kõik ära seletama, käsikirja parandusi tegema ja igal muul viisil abiks olema.

Ärge ennast piirake! Vahel on just alguses võimatuna näivast ülesandest ülehüppamine see, mis hiljem enesele kõige rohkem rõõmu teeb. Pealegi saate niiviisi õppida, tutvuda ja süvitsi uurida midagi, millest Teil enne õrna aimugi polnud. Uurimine ja enesele selgeks kirjutamine ongi ehk see, mis lõpuks kirjutajast kirjaniku teeb.

Käsikirja peab lugema kümme korda

Olen siin-seal komistanud ütlusele: enne, kui Te oma käsikirja kuhugi saadate võiks selle vähemalt ühe korra läbi lugeda. Võib tekkida vale arusaam, et kui olete oma käsikirja paar korda läbi sirvinud, siis on hästi. Nii see ei ole.

Mulle meenub televiisorist nähtud intervjuu, kus ajakirjanik püüdis pinnida, kas kirjanik – pärast oma raamatu ilmumist – on seda uuesti lugenud. Kirjamees vastas väsinult, et ta on käsikirja poole aasta jooksul nii palju kordi üle lugenud, et ei taha sellest enam üldse midagi kuulda.

Ma ei ole kirja pannud kõiki oma viimase käsikirja lugemiskordi, aga ma püüan taastada:

1. Kord oli peale esimese mustandi valmimist (siia võib liita ka kirjutamise)

2. Teine mustand – parandused ja uus lugemine (teise mustandi kirjutamine võtab minul sama kaua aega, kui esimese tegemine)

3. Proovilugejad lugesid läbi, tegin lisasid ja parandusi ning lugesin uuesti läbi

4. Kirjastus luges läbi ja andis soovitusi – lugesin uuesti läbi

5. Toimetaja luges läbi ja märkis kahtlased kohad üles – lugesin läbi

6. Teemaga kursis olev proovilugeja luges ja märkis vead üles – lugesin läbi ja parandasin

7. Toimetaja tegi nüüd omakorda uued märkused – lugesin läbi ja parandasin

8. Proovilugeja luges üldpilti ja märkas veel vigu – lugesin läbi ja parandasin

9. Toimetaja tegi uued parandused (liitis peatükke kokku – ja tõesti üldmulje läks palju paremaks) muidugi lugesin läbi.

10. Paar lugemiskorda unustasin ära…

* Kirjutage raamat, mis Teile meeldib, sest peate oma käsikirja ise vähemalt kümme korda lugema.

** Kahjuks ei saa Te kunagi oma raamatut erapooletult lugeda nagu suvalist romaani ja ei saa lugejana otsustada, kas see on hea või halb.

Uus romaan: “Nii siis jääbki”

Minu teine romaan on avaldatud. Tegemist ei ole esimese raamatu järjega, vaid täiesti uue looga. Aluslooks on minu poolt kirjutatud lühilugu, mille leiab siit: viide.

Raamatu leiab siit: "Nii siis jääbki"

Tagakaane jutt:

Janar leiab ennast abituna metsarajalt. Ta püüab mõelda kõigest muust, kui sellest, miks ta seal on. Kogu maailm avaneb uue nurga all ja sündmused kihutavad sireenide saatel edasi. Janar on kui kõrvalvaataja, kes esialgu ei aimagi, et tal on selles loos peaosa mängida. Varsti taipab ta, et on libisemas tagasi kibedusse, kust äsja iseseisvununa välja rabeles. Kas ta suudab uuesti jalule tõusta? Kas ta suudab oma sisemise deemoni lepitada?

Jüri Järve, 12. a. ratastoolis, Eesti Liikumispuudega Inimeste Liidu juhatuse liige:
Minu teada on antud romaan Eesti kirjandusmaastiku esimene tõepärane ja elutruu raamat liikumispuudega inimeste igapäevaelust. Oleks justkui oma elulugu lugenud. Soovitan kõigile, et paremini mõista hättasattunu hingeelu.

See on Taavi Kanguri (1974) teine romaan. Esimese teose eest pälvis autor Tänapäeva 2010. a. romaanivõistlusel II koha.

Lükkame ümber Suure Vale

James Scott Bell

Ma raiskasin kümme aastat parimat loomeaega Suure Vale nahka.

Kahekümnendates loobusin kirjanikuks saamise unistusest, sest mulle räägiti, et kirjutamist ei ole võimalik õppida. Kirjanikuks sünnitakse, ütlesid inimesed. Sul kas on “see” või mitte, ja kui ei ole, siis ei saa kunagi olema.

Minu esimestel katsetustel kirjutamise vallas polnud “seda”. Ma mõtlesin, et olen läbi kukkunud. Peale keskkooli emakeele õpetaja Mrs. Marjorie Bruce ei julgustanud mind keegi.

Kolledžis käisin Raymond Carver’i kirjutamise kursustel. Ma vaatasin tema kirjutatud jutte ja võrdlesin neid enda omadega.

See ei olnud võrreldav.

Sellepärast, et kirjutamist ei ole võimalik õppida.

Ma hakkasin uskuma. Sain aru, et mul ei ole “seda” ja ei saagi kunagi olema. Niisiis, tegin muud värki. Nagu läksin õigusteadust õppima. Nagu läksin tööle advokaadibüroosse. Nagu loobusin oma unistusest. Aga kirjutamise kihk ei kadunud kuhugi.

34. aastaselt lugesin intervjuud advokaadiga, kes avaldas raamatu. Ja see mida ta ütles lõi mul hinge kinni. Ta ütles, et sattus õnnetusse, kus oleks äärepealt hukkunud. Saanud teise võimaluse elada, otsustas ta, et üks asi mida ta tahab, on saada kirjanikuks. Ja ta kirjutab, kirjutab isegi siis, kui teda kunagi ei avaldata, sest see on see, mida ta tahab teha.

Hästi, ma tahtsin sama.

Aga Suur Vale polnud kuhugi kadunud, halvavalt hõljus see ümber minu mõistuse.

Eriti siis, kui ma alustasin ametioskuste õppimist.

Ma läksin ja ostsin oma esimese kirjutamise õpiku. See oli Lawrence Block’i “Romaani kirjutamine”. Ma ostsin ka Syd Field’i raamatu stsenaariumi kirjutamisest, sest igaüks, kes elab Los Angelesis ja omab töötavaid pöidlaid peab kirjutama näidendeid.

Ma avastasin uskumatu asja: SUUR VALE ongi vale. Saab küll õppida kirjanikuks, sest mina õppisin.

Kuidas minust sai süžee meisterdaja

Sellal, kui olin Suure Vale kütkeis oli minu kõige murettegevamaks detailiks süžee. Sellepärast, et minu kirjutistes see puudus.

Ma lugesin lühijutte ja novelle ning imestasin, kuidas kirjanikud oskavad. Kust nad saavad suurepäraste lugude materjali. Suur Vale ütles, et kõik on neil loomu poolest olemas ja tulvas lihtsalt möödaminnes lehekülgedele.

Ma proovisin niiviisi. Proovisin lasta jutul voolata. Aga see, mis välja tuli oli kole. Pole süžeed, pole lugu! Punkt!

Kui ma alustasin kirjutamise õpinguid nägin, et süžeel on elemendid, mida on võimalik omandada. Ja ma avastasin struktuuri: kui panna süžee elemendid teatud järjestusse on tulemuseks tugevam lugu.

Ma mäletan siiani päeva, kui kõik sai selgeks. See oli ilmutus. Peas käis äkitselt klõps ja kõik tükid asetusid oma kohale. Mört kivistus.

Aasta hiljem müüsin stsenaariumi. Siis veel ühe.

Siis kirjutasin romaani. See avaldati. Sain lepingu viie teose peale. Ma kirjutasin raamatud ja need avaldati samuti.

Üks hetk vaatasin tagasi läbitud teele. Kuidagi mingit moodi ma ikkagi õppisin kirjutama.

Suur vale oli paljastatud.

Ma olin nii vaba Suurest Valest, et hakkasin teistele õpetama, mida mina olin kirjutamisest õppinud. Ma tahtsin, et uued kirjanikud teaksid: jäädes selle ala peale ei ole nad nurjumisele määratud. Nad saavad õppida kirjutamist nii nagu mina. Ma ei ole kunagi õpetanud ilustatud teooriaid, vaid ainult andnud praktilisi näpunäiteid. Õpetan meetodeid, mis minu jaoks toimisid – uued kirjanikud mõistavad neid lennult ja saavad kohe kasutama hakata.

Ja siis juhtus veider asi. Mõned minu õpilastest hakkasid oma raamatuid müüma.

Ma leian siiani selle olevat kõige rahuldustpakkuvama osa kogu loost.

Ja see ongi see, mida ma loodan, et te õpite. Asendama SUURT VALE tõega. Tõde on, et kirjanikuks saab õppida ning usinuse, harjutamise ja kannatlikkusega saate täiustada oma kirjutamisoskusi.

See raamat saab olema nii praktiline, kui ma iganes oskan seda kirjutada.
________________________________________________________________________
See on James Scott Belli raamatu sissejuhatus: Plot & Structure (Techniques and exercises for crafting a plot that grips readers from start to finish)

Artikli tõlkimiseks ja avaldamiseks minu ajaveebis on olemas autori nõusolek. Olen raamatust varasemalt kirjutanud siin: õpiraamat.

Esimese romaani süžee

Alltoodud tabel on minu esimese raamatu süžee. Mitte lõplik ja mitte nii hea kui ma tahaksin, aga annab pildi, kuidas romaani tarbeks lihtne ülevaade koostada.

Hiljem lisasin stseene, kuid kahjuks enam tabelit ei uuendanud. (Mõned read küll kirjutasin peamise tabeli alla, aga see on pisku hilisemate paranduste kõrval.) Niisiis on tegemist esimese versiooniga. Plaanisin 89. lk’d – tegelikult tuli kokku 139. lk’d.

Tabel sündis “lumehelbekest” järgides. Algne idee oli proovida, kas nii on üleüldse võimalik romaani kirjutada. Hiljem pisut muutsin ja kohandasin helbekest endale sobivamaks. Teise raamatu kirjutamisel ma seda metoodikat enam ei kasutanud.

Selgituseks:

Lk’d - tähendavad lehekülgede arvu. Kui pikaks on plaanitud stseen. (Times New Roman 12, reavahe 1, A4)
Peatükk – millisesse peatükki stseen kuulub.