Obstsöönsete sõnade filter

Juhtusin Ring raadiost kuulma, et keegi on vajalikuks pidanud välja mõelda ja valmis programmeerida filtri, mis oskab e-raamatust ropud sõnad eemaldada. Põhjalikuma loo selle kohta leiab siit 

Roppudest sõnadest olen kirjutanud eraldi sissekande ja jään jätkuvalt mõtte juurde, et sõnad annab karakter ja kui me paneme karakteri teistmoodi rääkima, siis ei ole ta veenev – ropendamine ropendamise eesmärgil on lugeja jaoks muidugi tüütu, kuid mõningatel harvadel juhtudel vajalik. Olen veendunud, et noortele suunatud kirjanduse selline solkimine vanemate poolt päädib kindlasti ootamatut moodi. Tehniliselt teadlik noor muugib seadme vabaks, nutikas läheb raamatukokku, võtab paberraamatu ja loeb kindlasti kõik ebatsensuursed sõnad ühekaupa ja hoolikalt endale ette, paneb kirja ja jätab meelde. 

Mind pani see mõtlema, kui lihtne on üleüldse e-raamatuid sellisel viisil "töödelda", et need mingile sihtgrupile meelepärasemad oleksid. Äkki saab selle äpi kirjaniku kasuks tööle rakendada – mõelge milline relv Teil käes oleks, kui äpp näitaks kõik parasiitsõnad ette. Kuigi seda saab täna teha ctrl+f’iga väga lihtsalt niisamagi (sõna, lihtsalt, parasiteerib minu tekstides - lugege kokku mitu "lihtsat" te minu tekstidest leiate, mõnda lihtsat otsingut kasutades). :)

E-lugemine II

(Sisaldab õpetust, kuidas Androidi Kindle äpp’i inglise-eesti sõnastik lisada)

Varem olen rääkinud, mida ma e-lugemisest arvan. Nüüd olen vähemalt osaliselt oma mõtteid/arvamusi muutnud. Esiteks jätsin hüvasti KOBO miniga ja liitusin Kindle Paperwhite kasutajaskonnaga. Kui kellelgi on e-lugeri hankimine mõttes ja plaanib valikut just nende kahe platvormi vahel, siis võtan lühidalt kokku: (muidugi on see võrdlus pisut selline nagu võrdleks vana Ford Sierrat uue Mersuga, aga vähemalt toetava tarkvara osas on võrdlus täpne.)

Kobo mini

+Ilus disain. Normaalne raamatute valik. Aeg-ajalt head pakkumised. Päris huvitav ja täpne sisu soovitamine. Kerge käes hoida. Eestikeelsed e-raamatud lihtsalt lisatavad. Saadavad tihti pakkumisi stiilis: osta see väga põnev raamat kohe mõnusa allahindlusega – kui aga õhinal lingile klikite selgub, et TEIE regioonis pakkumine ei kehti. Oleks see ühe-kahekordne viga, aga sellised pakkumisi tuli vähemalt 4-5! Nad ju teavad, millises regioonis ma asun.  Kehv inglisekeelne sõnastik. Eestikeelset lihtsalt lisada ei saa. Sünkroniseerimine telefon-luger-arvuti käis tihti üle kivide ja kändude. Taustavalgus puudub. Aeglane.

Kindle Paperwhite

Hea tarkvara. Kiire. Saab lisada eestikeelse sõnastiku. Reguleeritav ühtlane taustavalgus pimedas lugemiseks. Pole veel komistanud regioonipiirangutele, kuigi need siiski on olemas. Aku peab vastu ligi kaks kuud. Sünkroniseerimine on siiani oluliselt paremini töötanud, kui KOBOl. Saab samuti eestikeelseid raamatuid lisada, kuid enne peab need teise formaati konvertima (Nt Calibre abil) Leidsin viisi, kuidas Androidi app’ile samuti eestikeelse sõnastiku fail sokutada:

1. Avage mobiilis või tahvlis Kindle app
2. Avage mõni raamat ja hoidke näppu sõnal -> ette hüppab vaikimisi määratud sõnastik, mille paremas nurgas on raamatukujuline märk. Vajutage sinna. Ette tuleb nimekiri erinevatest keeltest, mida ametlikult on võimalik Kindlesse sikutada. Vajutage „Deutsch“ peale ja laadige sõnastik alla. NB: failisuurus19,9Mb!
3. Laadige arvutisse eestikeelne sõnastik: eestikeelne sõnastik
4. Ühendage telefon või tahvel USB kaabli abil arvutiga (sulgege Kindle app) ja minge järgnevasse kataloogi: My computer –> Teie telefon -> … ->Android -> data -> com.amazon.kindle -> files
5. Kataloogist peaksite leidma alltoodud faili (a) nimetuse. See on äsja Teie poolt alla laetud saksakeelne sõnastik. Nimetage fail ümber (b). Kopige sinna kataloogi eesti sõnastik ja pange talle nimeks alltoodud (a).

• (a) B003YL4LVQ_EBOK.prc 

• (b) B003YL4LVQ_EBOK.prc_old

Lõpptulemus peab välja nägema nii

Lõpetuseks: ühendage USB lahti ja käivitage Kindle äpp. Esimest korda käivitudes võib ta veidi kauem mõtelda, kui tavaliselt. Valige sõnastikuks Deutsch.

Parim avalause maailma halvimale raamatule

Avastasin Bulwer-Lyttoni nimelise kirjutamise võistluse. Mõõduvõtu sisuks on parima avalause kirjutamine maailma halvimale raamatule. Piiranguid teemadele pole. Lauset soovitatakse rangelt taltsutada 50-60 sõnaga ja kirjatükk ei tohi olla varem ilmunud. Võistlus on iga-aastane, sai alguse 1982.a. professor Scott E. Rice õhutamisel ja seda korraldab “San Jose State University”. Auhind on kas näljapajuk või 250$.

Nime sai võistlus  Edward George Bulwer-Lytton’i järgi, kelle teose esimest lauset on tohutul hulgal tsiteeritud: "It was a dark and stormy night" (Oli pime ja tormine öö) muidugi läheb see lause edasi:

“It was a dark and stormy night; the rain fell in torrents, except at occasional intervals, when it was checked by a violent gust of wind which swept up the streets (for it is in London that our scene lies), rattling along the housetops, and fiercely agitating the scanty flame of the lamps that struggled against the darkness”).

/Ma ei mõtlegi seda tõlkida. :)/

Võitjad ja parimad laused on koondatud kaante vahele ja muidugi langeb neile osaks igavene au ja kuulsus. :)

Ootan sissekande kommentaariumisse õõvastavalt kummalisi avalauseid. (Raha ei saa!)

Teen avangu. Pakkuge üle, kui suudate. :)

“Jah, see on veri, mõtles Mart ja tõmbas keelega üle krobeliste soolasemaitseliste pragunevate huulte, millede kahetsusväärne seisukord oli taoline eelkõige seetõttu, et ta unustas nädal tagasi öövalvesse minnes hügieenilise huulepulga koju kapi peale ja endale teadmata limpsis öö läbi huuli sedaviisi, et suunurgad vahutasid, justkui oleks ta kuuma päikese käes lõõtsutav taksikoer, mitte inimene.”

Võistluse koduleht

Wikipeedia

Jõu(rahu) raamatud

Algatuseks püüan seletada, mida pealkirja all mõtlen. Lugesin hiljuti üsna kentsakat romaani “Raamatuhoidja” Mihhail Jelisarovi sulest, sisuks vanade nõukogudeaegsete raamatute ettelugemisest kaasnev eriline jõupuhang, erksad mälestused jne. Raamat mulle meeldis. See ei anna küll täpselt edasi, mida mina “jõuraamatu” all mõtlen, aga siht on sinnapoole. Kindel on, et minu jaoks liitis Jelisarovi “Raamatuhoidja” üsna palju vabalt ekslevaid sünapseid omavahel ja tekitas uutmoodi lülituse.

Mõistsin, et mul on olemas oma jõuraamatud. Ja kui minul on need olemas, siis pole mõistlik arvata, et teistel lugejatel need puuduvad. Muidugi võib olla, et jõuraamatute eksistents on kuidagi seotud korduslugemise põlvkonnaga (ühte ning sama raamatut tuli korduvalt uuesti lugeda; uut ja huvitavat ilmus harva ja seda sai osta ainult siis, kui mõnes raamatupoes “käsi sees”). Fenomen ei ilmunud tavaliselt peale esimest lugemist, vaid peale teist-kolmandat.

Teatud raamatuid korduvalt lugedes tekkis sisemine rahu ning seejärel jõu tunnetus. Veendumus, et igast jamast saab üle ja muredki on tegelikult tühised. Esialgu valisin raamatuid riiulist juhuslikult, kuid igas vanuses eelistasin siiski kindlat teost. Lapsena olid nendeks: “Väike nõid” Otfried Preußler, “Rohelise päikese maa” Irma Truupõld. Pisut hiljem “Krabat” ja siis Jaak Sarapuu “Taevalindlased ja Kirvelased”. “Lugusid Loomadest” Ernest Seton-Thompson Muidugi on neid veel ja veel. Panin kirja, mida eredamalt mäletan.

Puberteediaastatel leidsin ennast lugematul arvul kordadel ninapidi raamatus “Kolmekesi Kõnnumaal” Eric Collieri sulest. Veel hilisem rahuraamat oli Jack Londoni “Martin Eden”. Imelik on, et kui keegi küsis tollal minu käest lemmikraamatu nime, siis eeltooduid ma kunagi ei reetnud – justkui kartes, et siis kaob nende mõju. Mingis mõttes polnudki nad lemmikud.

Vahepeal jõuraamatud kadusid. Võibolla peitus asi selles, et uusi raamatuid tuli palju peale. Vanade korduvlugemine tundus ajaraisuna (ma tegelikult ei teadvustanud endale otseselt, et tegemist on jõuraamatutega – efekt ja sinnapoole püüdlemine olid vaistlikud). Eks arenes meelgi ja kõik saavad lõpuks täiskasvanuks (võibolla) ja täiskasvanud on endas kasvatanud läbi jõuraamatute lugemise platvormi, millele toetudes iseennast murevabaks mõtelda.

Endale üllatuseks leidsin äsja raamatu, mille lugemine mulle sarnaselt mõjub kui lapsena loetud “Väike nõid.” Selleks on Marcus Aureliuse “Iseendale”. Tundub, et mingis vanuses suudab “Väike nõid” pakkuda sarnast tuge kui parim lohutusfilosoofia.

Alati on kasvuruumi, alati on jõuraamatuid, mida me veel pole avastanud. Need ootavad seal kuskil. Juba sellepärast tasub ahnelt uusi raamatuid lugeda, et neile komistada. (Kui Teil on mõni jõuraamat, siis öelge mulle ka.)

Kirjaniku eesmärgiks ehk peakski olema vähemalt ühele lugejale mõjuv jõuraamat kirjutada.

E Seletuskiri

Pilt pärit siit

Kui kõik ausalt südamelt ära rääkida, siis pean tunnistama, et olen sari  E-lugeja. Alates jõuludest 2012.a, kui E-seadme kuuse alt leidsin olen ohjeldamatult E-lugenud ilukirjandust. Miks ma nii teen hoolimata faktist, et E käibed on kehvad (tavaliselt 0,5-1% kogumüügist) ja üldiselt inimestele ei meeldi elektrooniline paber ega e-tint ega miski, mis selle saatanliku aparaadiga koos käib.

Alustan algusest. Olen arvutite taga istunud alates 1996.a. ja lugenud erinevaid tekste kineskoop-tüüpi kuvaritest, mis pommitasid kasutajaid kehva värskendussageduse ja napi värvipaletiga. Arvestamata seda, et nad teoorias kiiritasid inimesi “värgiga”, millest lahtisaamiseks ei piisanud ekraanikaitsest, vaid ühe teadlase sõnul oleks aidanud ehk vaid sõrmejämeduse tinaplaadi ekraani ette riputamine. Lugesin ja lugesin – tilgutasin aeg-ajalt kunstpisaraid (need olid ühel arvutiinimesel alati vöökotikeses käepärast). Enamjaolt lugesin tööga seonduvat materjali. Kuid ilukirjandust ostsin siiski paberil.

Kuvarid arenesid. Tulid pehmemad värvid ja õhukese korpused. Miskit värki enam vastu vahtimist ei pritsitud (vedelkristall). Esialgu olid küll värskendussagedused kehvavõitu ja teksti ääred pisut hägused. Kuid värvid olid juba üsna lubavad. Mõne kuvariga võis juhendi lugemine siiski südame pahaks ajada. Kuid ilukirjandust ostsin siiski paberil.

Aeg läks edasi. Paljud inimesed lugesid juba ammu ajalehti arvutikuvarilt. Uudisteportaalide sirvimine oli igapäevane teema. Enamjaolt olid suured “tornarvutid” juba läbitud minevik ja kaasaskantav läpakas igapäevane. Ekraanid olid justkui päris, kuigi osad läikisid vastikult (tänapäevalgi läigivad - ma ei tea miks). Kuid ilukirjandust ostsin siiski paberil.

Aeg läks edasi ja maailmas hakati E-lugeritega jändama. Pikkamisi imbusid nad meiegi turule. Eestis hakkasid E-ilmuma esimesed raamatud. Kuid ilukirjandust ostsin siiski paberil.

Tahvlid, tahvlid, tahvlid. Kuid ilukirjandust ostsin siiski paberil.

Ja siis 2012.a. detsembris komistasin Kobo Mini otsa. Komistasin ja jäin vaatama. Aeg jäi seisma, kuskil käis kõll, kui see oleks olnud koomiks oleks minu pea kohale tõusnud jutumull tekstiga ÄGE!! Ma ei ole ostnud ühtegi paberraamatut jooksval aastal ja kardan, et see on süvenev trend.

Ma püüan mõne sõnaga võtta kokku E-lugemise plussid. Minu e-luger on piisavalt väike ja mugav. Sinna mahub umbes tuhat raamatut. Aku peab vastu wifiga paar nädalat - wifita kuu aega. Ma saan mobiili tõmmata sama lugeriga sünkiva aplikatsiooni, mis kannab loetud raamatu järje üle – saab näiteks lõuna ajal söögi kõrvale mõned leheküljed raamatut lugeda kohast, kus õhtul pooleli jäi. Samuti saab arvutiga sünkima panna ja tahvliga. Raamatud on odavamad ja neid on juba üsna palju eesti keeles rääkimata muudest keeltest. Raamatuid saab e-laenutada. Ostetud e-raamatut saab lugeda oma arvutis, tahvlis, mobiilis, E-lugeris jne. Enne ostmist saab raamatut hinnanguliselt 30-60lk'd tasuta lugeda, et veenduda, kas teos meeldib. 

---

Näiteks lugege minu E-raamatu "Häkkerijaht" esimesed peatükid tasuta: Kui Teil arvutis e-lugemise tarkvara puudub, siis tõmmake näiteks see: Calibre ja seejärel sikutage raamatu näidis E-pub Delfi digiraamatute lk'lt (paremat kätt kollase "osta kohe" sildi all on kiri "tasuta näidis").

---

E lugemine vajab E harjumist. Ma ei poolda kampaaniaid ja E asja inimestele peale surumist. Olen üsna veendunud, et paberraamatud jäävad. Kas või sellepärast, et tegelikkuses toovad just paberraamatud kirjastustele ja autoritele mõned sendid sisse.  Minu viimase teose  "Häkkerijaht" paberi- ja E-väljaande suhe on umbes 30:1. Mõned üksikud säravad erandid müüvad oma E-raamatuid - ütleme aasta jooksul 50tk.

Meelistegevus ja töö

Pilt pärit siit

Võimalik, et ma teen kellelegi liiga, aga mulle tundub, et maailmas on valikud. Mulle tundub, et inimesed on liialt uskuma jäänud filmides, raamatutes ja loengutes kõlanud loosungeid: tegelege ainult meeldivaga. Ma olen loosungiga nõus tingimusel, et tagajärgedest tulenev vastutus jääb oma meelistegevuses toimiva inimese kanda, sest paratamatult ei tasustata kõiki alasid/tegevusi võrdselt. 

Viimasel ajal ilmuvates artiklites – noored ja haritud ei ole rahul - peegeldub… utoopia. Kõik justkui peaksid tegelema meeldivaga ja keegi peab vastutama, kui asjad ei kulge mugavalt. Ilmselt peaks vastutama riik. Riik aga võrdub rahvaga. Kõlanud ettepanekute järgi peaks reeglid ümber tegema nii, et need, kes tegelevad meelistegevusega ja ei saa majanduslikult rahuldavalt hakkama, saaksid rohkem raha/muudmoodi toetust. Raha peab kuskilt tulema. Ilmselt nende inimeste taskust, kes majanduslikult paremini hakkama saavad (võibolla tehes tööks seda, mis neile ei pruugi meeldida). 

Kui mina peenras kapsalehe all kasvasin korrutati mulle: pead valima eriala/oskuse ja proovima valitud alal olla parem, kui teised, siis on hästi. Järgmisele põlvkonnale korrutatakse justkui, et hariduse omandamisega saab kõik korda. Võimalik, et pisut veneaegset värki näinutel on lihtsam reaalsusega kohaneda. Kindlasti on asi selleski, et meie põlvkondadel vedas pisut rohkem – olime algusest peale kohal. Kuid jaguneb meiegi generatsioon erinevate ametikohtade, sissetulekute ja suhtumisega inimesteks. 

Kuidas see kõik kirjutamisega seondub? Kirjanikud ei teeni Eestis (ega ka mujal) palju raha. Ärge laske ennast eksitada 1-3% tippudest, kelle tiraažid on suured ja kes teenivad hästi (samas keegi ei ütle, et toppi ronimine on võimatu!).

Suuresti võib kirjutamist võtta meelistegevusena põhitegevuse kõrvalt. Kui te soovite ennast kirjutamisega katta, siis peate romaanide kirjutamisele lisaks veel seitsmesse kohta artikleid vorpima ja raamatuidki vähemalt 3tk aastas kirjutama (seegi on optimistlik prognoos). Siis saab enam-vähem moosi leiva peale, aga ilmselt kaob punnimise tagajärjel kirjutamisest võlu ja varem emotsioone tekitanud tegevus muutub masinlikuks. Eestis on mitmeid kibestunud vabakutselisi, kes igal juhul tahaks kõiki kirjutamisest rõõmu tundvaid kodanikke nüpeldada. (Selles on neil siiski õigus, et töö eest on mõistlik raha küsida ja kui ei anta, siis tuleb parem töö teha!)

Kokkuvõtteks tahan öelda, et ehk ongi parem, kui tegevust, mis kõige-kõige rohkem sütitab ei pea tööna võtma. Las olla meelistegevus ja las olla lahe töö. Töö on tõsine asi. Töö annab leiva, tööd peab oskama armastada. Meelistegevus toetab töötegemist on helge laik on midagi muud kui töö. 

(Mul on muidugi hea rääkida, sest töö on mul hobiks ja kirjutamine teiseks.) :)

Mida mitte teha

Pilt pärit siit

Tahan südamelt ära kirjutada, mida mitte teha. Kui te siiski lähete vastupidist teed, siis ärge mind süüdistage, mina paranen ammu (väikeste tagasilöökidega). On mõned head võimalused, kuidas ennast pikkamisi hulluks ajada (muuseas, ehk tasub siiski kaaluda, sest hullud kirjutavad veidraid raamatuid ja need võivad inimestele meeldida). Oletame, et Teie raamat on äsja avaldatud. Oletame, et tegemist on Teie esikteosega. Kirjastaja olete juba nagunii ammu ära tüüdanud, kuigi ta püsib sõbralikult kannatlik. Just nüüd jõudis Teie romaan Apollo ketti ja Rahvaraamatutesse. Ilutulestik, pauk, põmm, kõmm, jõmm pihh-pahh-juraki? Tõotatud hetk, mida Te olete oma peas ammu ette kujutanud on käes. Kahjuks on saavutusrõõm mõõdetav ja kestab kuni oodatud sündmuse saabumiseni. Kuidagi pool-kunstlikult saab veel kolm päeva rahul olla, aga siis on küll kõik otsas. Mingit pauku ei tule!

Mitte teha soovitus nr: 1. (ärge tehke, ärge tehke)

Uudiskirjanduse leiab tavaliselt esiletõstetult raamatupoodide ukseesistelt lettidelt (meie kliimat arvestades ikka poe sisemistelt lettidelt (aga ukse juures käidavas kohas)). Esiletõstmine kestab vähemalt ühe kalendrikuu (ilmselt oleneb raamatu hea koht letil kirjastajast). Nüüd Te saaksite minna ja raamatute kuhja esimesel päeval üle lugeda, et tulla päev number 2. ja uuesti üle lugeda (ja samamoodi päev kolm kuni sada). Nii saate ju teada, kui kiiresti kuhi väheneb. (Ma olen näinud nii mõndagi tuttavat nägu oma tekitatud kuhja hindavalt takseerimas – võib tekkida küsimus: miks mina seal olin? Aga provokatsioonilistele küsimustele ma ei vasta!). :)

Tõenäoliselt jäävad suures linnas elades-töötades raamatupoed kõigest ühe mõnusa jalutuskäigu kaugusele. Mõelge, puhas tervis: 1,5 km jalutuskäik pluss teadmine, mitu ühikut on ostetud. Võite aega võtta, kui kaua läheb 1,5 km läbimiseks, et teada saada, kas mingi areng toimub või mitte. Lohutuseks ütlen, et kui müüakse üks raamat nädalas/ühes poes on juba väga hästi, sest aastas on nädalaid 52. ja poode, mis üle Eesti raamatuid müüvad on palju. 

Mitte teha soovitus nr: 2 (ei iial!)

Oletame, et Te olete kuskil väiksemas kohas ja raamatupoed on kaugel. Pole midagi – Eesti on E-riik ja te saate arvuti tagant tõusmata ikka miskit teada (igapäevast 1,5 km jalutusringi vabas õhus soovitan siiski). Toksige sisse aadress "lugeja" sisestage otsingusse oma nimi ja saate kohe teada, kuidas üle Eesti raamatukogud Teie teost sisse võtavad ja kui paljud inimesed Teie teoseid loevad/laenutavad. Tallinna ja Tartu kohta saab sama info kätte tallinn.ester.ee ja tartu.ester.ee

Muuseas eelnimetatud portaale on väga mugav kasutada, kui tahate teada, kas mõni teavik on Teile lähedalolevas raamatukogus olemas ja laenutatav. Kahjuks ei ole ülaltoodud aadressidel kõiki raamatukogusid Eestis vaid umbes ehk kolmandik. Kokku on Eestis ehk umbes 900. raamatukogu.

Mitte teha nr: 3 (eriti hirmus)

Te kirjutasite midagi, järelikult internet kajab vastu. Guugeldage oma teose pealkirja (pealkiri valige juba eos unikaalne, et otsing oleks täpsem). :) Vähemalt kümme korda päevas on võimalik läbi käia kõik temaatilised blogid (nt loterii, õhtulehe raamatublogi, BAAS jne), et teada saada, KAS NAD on juba lugenud (ja kui nad on lugenud ja midagi kirjutanud, siis arvestage, et võite teraapiat vajada). Veel saaks üles loetleda vähemalt 100. kohta, mida saab läbi kammida, aga ma säästan teid.

Mitte tehke neid asju! Ja kui ikkagi kõike tegite ja närvid on läbi, siis lugege keeleapse ja tuju läheb mõneks ajaks paremaks: http://telfitoimetaja.blogspot.com

See-ei-ole-võimalik

Pilt on pärit siit

Mulle (ja ilmselt veel paljudele autoritele) teeb meelehärmi arvustajate/lugejate: see-ei-ole-võimalik arvamus romaanis sisalduvate päriselule tuginevate tegevusliinide või karakterite suhtes. Arvamuste paljusus on muidugi hea (kui eriarvamused kokku sulades lõppeks terviku loovad).

Teatud žanrites on lugejaid raskem veenda kui teistes. Loomulikult on raske kedagi uskuma panna, et keegi päriselt ajas rändab, kuid siiski peab teadusulmegi usutavusega rinda pistma. 

Olen põnevusromaanide autori Dean Koontzi mõttes nuhelnud sellepärast, et ta kirjutas raamatu: “Surmani on aega” ebaveenvalt. Kommenteerisin raamatut oma blogis: “Mulle ei meeldinud. Liiga palju veiderdamist ja originaalitsemist.” 

Probleeme tekitanud koht sisaldas mälu järgi tormist ööd maahaiglas ja klouniriideis tegelast püssiga vehkimas. Mäletan ennast mõtlemas, et noo see küll usutav ei ole ja miks ta nii üliveidraks läks fantaasiaga. Aasta hiljem juhtusin nägema criminal investigationi kanalilt klouniriides meest sünnitushaiglas tormisel ööl püssiga vehkimas.

Päriselu ongi kordi veidram, kui ilukirjandus. Ilmselt tuleb proovida päriselu keskmisest kõrvalekalduvaid sündmusi ilukirjanduslikumalt kujutada ja klounikostüüm nagisse rippuma jätta.

Ideede sõelumine

Olen varemgi osutanud, et aeg-ajalt paneb keegi üles jupikese juttu ja küsib, kas on mõtet loo alusel romaan kirjutada. Ega seda keegi peale kirjutaja tea. Kuidas aga oma pea sees vastusele lähemale saada. Et kas ikka on väärt idee või mitte. Kindlasti on iga kirjaniku eripärast ja harjumustest ja haridusest ja kasvatusest jne tulenevalt teose sünnilugu erinev.

Üks moodus, mida tasuks proovida on vabakirjutamine. Lükkate pea tühjaks ja kirjutate esimesi mõtteid ennast tsenseerimata. Olgu ideed millised tahes. Vahel on peas olemas visuaalne pilt ja kuna te seda vaimusilmas “näete”, siis on seda üsna hea ka detailselt lahti kirjutada.

Romaan võib alguse saada väikesest detailist, mõttevälgatusest, esmapilgul arutust meeleolupildist. Näiteks mulle hüppas hetkel silme ette mõte: “Mõranenud klaasidega prillid laual.”

Nii kui sähvatus on toimunud peaks hakkama püüdma peas olevat mõtet laiendama, asuma küsimusi esitama. Miks nii on, et prilliklaasid on mõranenud, kelle prillid, kus need täpselt asuvad (milline olustik). Võibolla on seal väsinud olekuga mees, kes paneb prillid kohe ette (ahaaa! me teame midagi oma peategelasest võime oletama hakata, kes ta on (kui vana?)). Prillid võiksid lebada niiskusest punsunud saepuruplaadist laual ja laud ise asub lagunenud majas. Elektrit ei ole. Prillisang on teibitud. Mehel on habe ajamata. Ta paneb prillid ette selleks, et lugeda eilset ajalehte. Ta ei ole kodutu – selleks on ta liiga hästi riides. Tal on külm. Krabinat kuuldes haarab ta maas vedeleva raudvarva. Järelikult on tal midagi karta! Keegi helistab järjepidevalt mehe moblale. Ta vaata numbrit, kiristab hambaid ja ei vasta. Vilkuv number kuulub ühele naisele (jippijee tegelane nr2). Lehes on artikkel, mis mehele ei meeldi. 

Vahekokkuvõte: Välja on ilmunud kaks tegelast, jupike olustikku ja hulk lahendamist vajavaid küsimusi. Meil on mees, kes on enda jaoks ebaharilikus kohas, prillid on tal puruks, ta peidab ennast kellegi eest ja väldib kõnesid.

Uued küsimused: mida ta kardab, kelle eest end peidab, kuidas ta sinna sattus, kes talle helistas, mis on selles artiklis kirjas. Vastates eeltoodud küsimustele tekib tegelasi, kohti, nüansse, detaile rohkem ja rohkem ja rohkem.

Jne – vahekokkuvõte – küsimused – vahekokkuvõte

Mingi hetk jõuate nii kaugele (kas nädala, kuu või aasta pärast), et enam edasi ei oska mõelda, sest lugu on liiga keeruliseks läinud ja vajab täpsemat uurimist. See ongi koht, kus saab üsna kindel olla, et idee sobib romaani kirjutamiseks. Ja teil on pea sees olemas juba esimene süžeetõmmis. 

Võib juhtuda, et lugu saab otsa, küsimustele on vastatud ja vastused panevad õlgu kehitama – siis tuleb järgmine mõte töötlusele võtta. Muidugi võib kõiki neid küsimusi-vastusi-kokkuvõtteid teha ka paberil, arvutis või ükspuha mil viisil see mugav tundub. Siinkohal võiks küsida, mismoodi see “mõte” sinna raamatusse saab. Mina arvan, et see on Teie sees olemas ja pääseb jupikaupa salaja iseenesest loo sisse peitu.

Hea nõu - halb nõu

Mind tõukas käesolevat ajaveebi sissekannet kirjutama fakt, et nägin äsja ühte üsna kenasti kirjutavat härrat eellugemist palumas, et saada jutu toorikule enne avalikuks tegemist proovilugemist, sest ta ei taha kehva asja üles panna. Pean märkima, et koht kuhu ta tahab oma jutu lisada on mõeldud just nimelt õppimiseks ja lugude kirjutamise harjutamiseks.

Saan temast väga hästi aru. Täiesti kindlalt saabki ta osaliselt asjalikku nõu oma jutu paremaks kirjutamisel. Aga ta saab ka kehva nõu. Ja nüüd peab kirjanik otsustama, milline on hea ja milline halb nõuanne. Toon näite: millalgi oma kirjutamise karjääri alguses riputasin oma tekste Poognasse ja siis keegi ütles – osav arvustaja – et mul on probleeme aegadega. 

Oligi juhtunud ühte juttu kahte kohta mingi imelik ajajama. Võtsin teadmiseks ja hakkasin hoolikalt jälgima – tulemuseks oli see, et probleem süvenes ja läks kolm korda hullemaks. Lõpetasin kontrollimise ja probleem kadus iseenesest. Sama arvustaja on mulle andnud väga palju head nõu, mida ma siiani kuulan ja tookordki oli tal nende aegade suhtes õigus – mina ise keerasin kõik untsu. Kirjanik saabki ainult iseennast süüdistada. 

Olen alati selle poolt, et kirjutajad kuulaksid kogenumaid arvustajaid ja proovilugejaid ning üritaksid, midagi muuta ja paremuse poole liikuda. Kirjutajad, kes oma teose esimest korda üles panevad ja igale arvustusele vihaselt vastu vaidlevad, neid oleme ilmselt kõik näinud. See ei ole mõistlik. Õppimine venib tänu tekkinud trotsile ning vastuolude tõttu võibki kirjutaja eos alla anda.

Olgu öeldud, et ma ei soovi halvustada arvustajaid ega anna nõu nende soovitusi ignoreerida. Arvan, et parem võtke kaks proovilugemist ja vaadake, kus proovilugejate arvamused kattuvad – need on kohad, millele tasub tähelepanu pöörata. Aga mitte sõna-sõnalt pimedalt järgides. Alati ja kindlasti tuleb oma kõhutunnet rohkem uskuda.

Arvustusest/kriitikast õppimine ja samas nende ignoreerimine on suur kunst. Edu kõigile õige tasakaalu leidmisel!

Kuidas ma Ludlumi tapsin

Ilmselt olete harjunud lugema, sest tahate ju ise kirjutada. Lugemisel enne ja pärast kirjutamiseharjumuse väljakujunemist on suur erinevus. Varem neelasin raamatuid tempokalt. Elasin sisse, tekst kadus ning tekkis pilt. Iga korduslugemine andis juurde uue nüansi, sest kiirtarbimisega jäi nii mõnigi asi märkamata. 

Mida rohkem kirjutasin, mida rohkem aimu sain, seda aeglasemaks lugemine muutus. Ma tahtsin olla igas loetud lauses kindel, et mida öelda taheti, kuhu jõuda ja miks. Üsna pea hakkasid lugude lõpplahendused juba varases staadiumis end lahti kerima. Teadsin ette, kuidas midagi juhtuma hakkab. Ootamatu süžeepööre polnud enam ootamatu. 

Tasapisi jõudsin faasi, kus mulle tundus, et näen, millal kirjanik on ennast tühjaks kirjutanud. Millal autor mõtleb, kuidas tupikust välja vingerdada. Stiilikonarustest ja erinevustest võib teada saada, et varasema teksti hulka on poetatud uuemaid juppe. Vahel on mõni eriline aurori lemmikkoht läikivaks nühitud, vahel on loogiline jätk jutust kadunud. Tundub, et olen ennastunustava lugemise enese jaoks alatiseks rikkunud. Aina raskem on mitte näha vigu.

Olen püüdnud lugeda varasemalt meeldinud raamatuid ja niiviisi nii mõnelegi iidolile kriipsu peale tõmmanud. Tundub, et tapsin enda jaoks Ludlumi. Vähemalt ei julge ma kätte võtta kunagist lemmikut “Ikarose toimik.” Kindlasti ei taha ma rikkuda häid mälestusi korduvlugemisega kapsaks muutunud romaanidest “Martin Eden” ja “Julm sajand”.

Õnneks leidsin uued lemmikud: Martin Cruz Smith'i, kelle raamat “Gorki park” (ja selle järjed) on iga kell sada korda paremini kirjutatud, kui näiteks “Lohetätoveeringuga tüdruk”. Ning “Lend üle käopesa”, mille lugemisega saab selgeks, mida tegelikult tähendab karakterite kujundamine ja kes on kangelane. 

Raamatutest läbikappamine on asendunud läbiuurimisega. Ettevaatust, kirjutamine võib tappa Teie lemmikautorid. Loomulikult võib aeglane lugemine tuleneda halvenevast silmanägemisest, vanusega kaasnevast kriitikameele kasvust, loetud raamatute harivast mõjust, keskkonnast, tööst ja veel sajast erilises mõjutusest. Ettevaatust siiski. :)

Arvustamise väljakannatamine

Mulle tundub, et pealkirjas mainitu on värskele autorile/avaldajale kõige raskem pähkel katki hammustada. Teie suur töö ja vaev ühel pool ja spetsialist või keegi keeleinimene, kes jätab Teie raamatu tiitellehele kuhja auravaid pabulaid, teisel pool.

Ohh, kus näpp hakkab sügelema ja tahaks suupruukijat nüpeldada (verbaalselt). Mina olen teadlikult algusest peale püüdnud olla (enamjaolt õnnestunult) rahulik, ärakannataja ja vigadest/arvustustest õppida püüdev. Ega mullegi meeldi, kui keegi lahmivas stiilis ebaolulisele fokuseerides kiledalt viriseb või teeb hüplevas stiilis groteskse ümberjutustuse.

Samas olen tähele pannud, et isegi kõige suuremal ärapanemisemaigulisel arvustusel on mingi huvitav detail või mõte, mida saab ära kasutada oma kirjutamise parendamiseks. Kõik teevad oma kirjutistes palju vigu. Veatuid pole, rääkigu nad mida tahes (ja püüdku nad nii palju, kui jaksavad).Osad vead hakkavad omamoodi elama ja loovadki õige raamatu sisu ja mõtte. Kui kirjutada puhtalt igas mõttes järgides ainult teooriaid, siis jääb raamat alati kuhugi keskele ja ei liigitu kunagi suurepäraseks.

On üks väga oluline arvustajate grupp, keda tasub ise rääkima õhutada. Kes võib-olla ei tahagi midagi öelda – eelkõige seepärast, et neile tundub, et nad ei ole pädevad. Need on Teie lugejad. Õhutage neid tagasidele (õhka-õhka). Tapke nende jutt: “Ma ei ole mingi spetsialist” väitega, et just tema jaoks te raamatu kirjutasite ja et järgmine tuleks parem, vajate tagasisidet. Iga inimene, kes loeb raamatuid on Teie jaoks supervõimetega arvustaja.

Tähtis on tervik, tunne ja mulje, mis peale lugemist jäävad. Millised kohad enim häirisid ja miks. Mitme lugeja kokkulangeval arvamisel on suur kaal. Tekib põhjus mõtisklemiseks. Järelduste tegemiseks ja ehk mingi uue stiili või võtte sissetoomiseks. Proovige endale ise arvustajaid otsida, kelle arvamus Teile korda läheb ja püüdke isehakanuid mõistlikult ignoreerida (leiate ehk tera, aga hoiate suu kinni ja käed taskus (verbaalselt)). Nii peaksid kõik osapooled õnnelikuks saama/jääma.

Hoiatan: ei tasu minna spetsialistist (olgu ta siis, mis liiki tahes) arvustajale kallale (verbaalselt) enda raamatut õigustama või arvustajat maha tegema. Ei tasu viriseda ja õiglust otsida. Võiduvõimalus on null ja keeleosav inimene teeb Teid rõõmuga veelkord lolliks. Kui kellelgi on mingi kiiks, las tal olla, tema jaoks võib see olla oluline. Ja pidage silmas, et eksisteerib alati võimalus, et tal on õigus. Olen korduvalt näinud, kuidas autori eneseõigustamine asja palju koledamaks teeb. Kokkuvõttes jääb alati mulje, et autor on loll ja arvustaja on mitteloll. Lugeda arvustusi ja vait olla!

Üks nipp veel varuks – vaadake minu ajaveebi kirje alla. Seal on kastike tähistusega "vajab toimetamist". See on “spetsialisti ventiil”, mille panin sinna teadlikult. Sellise võiks raamatukaanele sokutada, et kellele ei meeldi teeb punase vildikaga kasti sisse risti. :) Peale lahtrikese ilmumist ei kahtlustata mind enam pahatahtlikkuses ja ei rünnata mind avalikult kommentaariumis ega süüdisdata keele mõrvamises, lihtsalt vajutatakse nuppu. Oma edevusega rikun tõenäoliselt selle projekti nüüd ära ja pean jälle aeg-ajalt kommentaariumis riielda saama, aga olgu pealegi – see on hea asja nimel. :)

(Ja ma tõesti püüan iga kord oma kirjutise kriitiliselt üle vaadata, kui seal kastikeses täppi näen. Vahel olen leidnud mõne nõmeda vea.)

Kokkuvõtlikult:

Ärge arvustage arvustajat!
Ärge arvustage toimetajat! (Puhta kullana ka kõike ei tasu võtta, kui toimetaja jutt ei meeldi, siis lihtsalt mõmisege ähvardavalt.)
Ärge süüdistage võistluse korraldajat ebakompetentsuses!
Ärge arvustage žüriid!
Ärge arvustage teisi ebaõiglaselt! (Ei mingeid sõnalisi kalambuure ega isiklikke maksakaid)
Ärge arvustage inimest, kes ei taha, et Teie teda arvustate!
Ärge, ahh, lihtsalt võiks rohkem raamatuid kirjutada ja vähem arvustada ja kirjutamisest kirjutada :) (see käis minu pihta – pihh-pahh-põhjas).

Avaldamise eelastmed

Minu jaoks oli kunagi tähtis mõista, millisel tasemel ma kirjutada oskan. Mind ei rahuldanud arutud kiitused. Tahtsin teada võimalikult toorest tõde. Mäletan, et esitasin ühele päris teravale ja kogenud arvustajale küsimuse: “Kui võtta aluseks kümne palli skaala, kus null tähendab täielikku kirjaoskamatust ja kümme tähendab avaldamist, siis kus mina selles vahemikus oma kirjutistega asun.” See küsimus on kindlasti mingis vormis iga kirjutaja meeltes tiirelnud. (Pärast avaldamist kaob see probleem nagu niuhti mutiauku.)

Pakun Teile skaalat, mille astmetesse ennast sobitada. Inimesed on erinevad ja liiguvad eesmärkidele erinevaid radu pidi. Samas olen märganud, et päris paljudel juhtudel näikse suundumus sarnanevat. Või vähemasti on selgelt eristuvaid ühiseid jooni.

Soovitan seda tabelit huumoriga võtta. :)

1. Tühikute jätmine kirjavahemärkide ette näiteks niimoodi . Tavaliselt käib siia juurde vihane õigustamine oma tegevuse kaitseks. Võib juhtuda, et karjäär jääb siin pooleli, sest kirjutajale tundub, et inimesed takerduvad pisiasjadesse ja on äärmiselt õelad. Mulle tundub, et see on enim levinud viis teada anda, et kirjutamise kogemus/pagas on väga õhuke.

2. Mina ISE olen piisavalt tark, et teada, kuidas kirjutada ja toimetada tekste. Esimese korraga tuleb juba üsna hästi välja. Arvustajad tahavad minu omapära ja erilisust lämmatada, isegi tappa! Ise tean, kuidas on ülesehitus, kuidas algus, kuidas lõpp. Õpetada mind ei maksa ja iga vuugivahet ma kirjeldama ei hakka, sest minu sees on vaim, kes annab otse värki välja.

3. Semikoolon on võimas vahend, kasutan seda kõikjal, sest see näitab, et ma oskan. (Küll need tegelased tunduvad naljakad, kes kirjavahemärkide ette tühikuid jätavad.)

4. Kirjutan lühilausetega. Kõige parem on, kui lauseks on ainult üks sõna. Mõnus ja hakitud tekst. Näitab taset. Vinge. Suur oht kauaks-kauaks siia kinni jääda ja hakata seda oma stiiliks pidama.

5. Keegi võiks mulle kolme leheküljelise kokkuvõtte põhjal öelda, milline minu idee on väärt raamatuks kirjutamist. Ja kas üldse tasub raamatut kirjutada.

6. Keegi võiks ju üle vaadata – mõni rohkem oskav. Ma ei teagi kõike, aga ma ei hakka midagi oluliselt oma tekstis muutma. Võiks ehk mõne kirjutamisest rääkiva raamatu läbi lugeda. Tõde on kirjutamises, mida rohkem kirjutan seda rohkem oskan?

7. Mul on ihukriitikud ja proovilugejad. Mõned neist on toimetajad. Silun teksti nii ilusaks, et lausa pisar tuleb silma. Mis võiks olla parem, kui ilukõnelised dialoogid. Austus keele vastu. Elagu korrektne keel igas mõttes.

8. Mõtlen, et ehk peaks oma teose kuhugi saatma – mõnele võistlusele. Võib-olla polegi kõik keeles kinni. Kui keegi kellelegi midagi ütleb, siis ei saa ju eeldada, et ta räägib nagu presidendi vastuvõtul. Keelel on palju tahke ja ilukirjanduses on oma ülesehitus. Karakterid ei hooli keelest, nad räägivad just nimelt nii nagu heaks arvavad.

9. Teksti peab korduvalt läbi töötama ja tohutult vaeva nägema. Palju rohkem, kui ma arvasin, aga see meeldib mulle ikka. Ma ei saa mitte kunagi oma teksti erapooletult lugeda, arvustada või toimetada. Pean leppima toimetaja parandustega. Toimetajatelt on mida õppida. Kirjutamine on suur pingutus, ehk peaks loomingu eest tasu küsima?

10. Avaldatud.

Kui keegi teab veel mõne astme pakkuda, siis palun julgelt kommenteerida. :)

Kõigile ei saa meeldida

Oletame, et alustate oma esimest romaani auahnete plaanidega ennast kogu maailmas tuntuks kirjutada (plaan on hea!). Niisiis, mõtlete, nüüd pean süžeesse kokku kirjutama kõik asjad, mis kõikidele inimestele meelt mööda on. Järgneval arengul on enamasti kaks võimalust. Teie raamat avaldatakse ja peale veidikest ootamist avastate mõne inimese, kellele see ei meeldi (ja ei meeldi sellepärast, et see kõikidele teistele meeldib). Või siis, Teie raamatut ei avaldata, põhjuseks liigne meeldida püüdmine.

Esimese mudeli rakendumisel olete kindlasti hämmingus ja proovite edaspidi arvestada ka neid inimesi, kellele ei meeldi mõni asi sellepärast, et see kõigile teistele meeldib (see saab raske olema). Teisel puhul olete õnnetu ja mõtlete, et miks arvas toimetaja, et peategelane ei või olla kõikide poliitiliste vaadete kandja, eetiline ja mitte, karvane ja karvutu, õnnelik ja õnnetu, vastik ja tore, inimene ja ahv.

Mingi hetk sünnib iga kirjaniku peas otsus (see võib olla juba alguses olemas olla), et kuradile kõik ja mina kirjutan oma veendumuste põhiselt. Hästi, kuid seejuures peate ehk oma käsikirja õige pisut proovima kujundada mõeldes lugejale, kes tõenäoliselt just Teie raamatu riiulist haarab.

Ärge allutage oma karaktereid millelegi ebaloomulikule, kui see ei ole piisavalt veenev, lihtsalt selleks, et inimestele protagonist ilmtingimata meeldiks. Ärge… EI! … Ärge!

Ainuke võimalus (väärt plaan täide viia) on kirjutades läbi elada ja omal nahal tunda. Omada isiklikku kontakti. Hoolimata sellest, et mõnele arvustajale see ehk ei meeldi. Rohkem ülbust, rohkem viha, rohkem tundeid. Kui keset vihast kirjutamist tekib küsimus, kas nii võib, siis vastuseks on alati: jah, võib.

Nüüd on kaks võimalust. Teie raamat avaldatakse ja sellel on vihaseid mahategijaid ja kiindunuid fänne. Teie raamatut ei avaldata, aga peeglisse vaadates tundub Teile, et olete enda vastu aus olnud.

Kirjanik ja karakterid

Arvan inimesi mõtlevat: kellest see kirjanik ikka kirjutab, kui mitte endast. Miks ma nii arvan? Millegipärast kinnitavad paljud kirjanikud visalt, et nad ei ole ennast karakterite aluseks võtnud. Mõnel juhul peidavad sulesepad ennast pseudonüümi taha. Kas neil on midagi häbeneda või ei viitsi nad pidevalt selgitusi jagada?

Üsna juurdunud on taolise samastamise komme filmitööstuses, kus näitlejatele omistatakse automaatselt nende kehastatavate tegelaste iseloomujooned. Oli minulgi raske leppida, et James Bondi hakkab mängima mees, kes eelnevalt ainult lurjuste rolle esitas. Ma ei tahtnud Daniel Craigile pisimatki võimalust anda. Veidi mõelnud mõistsin, et DC peab olema veenev näitleja, kui ta taolise emotsiooni esile kutsub. Vaatasin ära JB peaosas Daniel Craigiga ja leian siiani, et see on üks parimaid kogu seeriast. Olen kuulnud, et vale rollivalik ja ülaltoodud samastamine võibki näitleja karjäärile kriipsu peale tõmmata.

Huvitav, kas kirjanik võib samuti taolise samastamise ohvriks langeda? Peategelane = kirjanik, mis tähendab, et sellise veidra tegelase raamatuid ma enam ei osta? Mõelge näiteks “Ameerika psühhopaadile.” :)

Ilmselt kannavad vähemalt osa lugejaid mina vormis kirjutatud raamatu kirjanikule 1:1 üle. Mõni vaatab veel tänaval järele ja kihistab pihku. Seda küll tehakse tõenäoliselt vaid siis, kui kirjanik on mingil viisil nähtud, tuntud, teatud. Näiteks Leo Kunnas = Anton Irv VIII. Väitele on seda lihtsam alla kirjutada, teades, et nii Anton Irv kui Leo Kunnas on mõlemad sõjaväelased.

Alust on kahtlusel, et igas karakteris on kübeke “miskit” kirjanikust endast. Muidugi oleneb see väga palju kirjutajast. Mina kujundan tegelasi üsna kindlakäeliselt suunas, mis enamjaolt minuga kui isikuga kuidagi ei seondu /räägi nüüd, räägi nüüd! Mõtleb lugeja :)/. Sellel on mitu põhjust, kuigi valik, et ma just nii kirjutan ei ole teadlik vaid vaistlik.

Loon karaktereid võttes aluseks, et mina olen null ja see on igav (seda mina-elu elan päev-päevalt ja kes viitsib enda hallist argipäevast pikalt kirjutada). Tahan loodavate karakterite näol midagi teistmoodi kogeda, läbi mõelda, -elada. Käituda nii, nagu ma päriselus käituda ei julgeks või ei tahaks. Ja uurida siis, milleni see mitte-mina olemine võib välja viia.

Peamised karakterid tulevad ülaltoodud loogikat järgides välja sellised, kes ma tahaks ideaalis olla või siis sellised, kes ma üldse olla ei tahaks (see ongi kübeke "miskit"). Igas inimeses on kokku keevitatud hulgaliselt omadusi, ja kuna keegi ei ole sajaprotsendiliselt hea või halb, siis tavaliselt on minu karakteritel jooned mõlemast poolusest.

Muidugi on veel ülejäänud sada siblivat tegelast, kes romaanis oma koha leiavad - neid ma kujundan oma tuttavate, töökaaslaste ja sugulaste sulatamisel (niisiis, olge valvsad!). Loetud raamatutel on siinjuures kindlasti oma koht; tihti ka täiesti võõrastel inimestel, keda ma olen mingis situatsioonis kõrvalt vaadelnud ja mõttes üles tähendanud.

Karakteri kujundamine on sulatusahi, kus saavad kokku kirjaniku kogetu, loetu, nähtu, unistused ja elu pahempool.

Rituaalid ja põgenemine

Olen varem kirjutanud, kuidas peab endale sisse harjutama kombe kirjutada. Peab leidma õige ajahetke ja koha, et oleks võimalik segamatult loometöösse süveneda. Nüüd räägin kommetest ja rituaalidest, mis iseenesest kirjanikule külge haagivad. Võib-olla Teil õnnestub neid vältida.

Kirjutamine meeldib mulle väga (eriti tekst, mis on juba valmis kirjutatud), niisiis ma peatun aeg-ajalt (kuradi tihti) ja jõllan valmiskirjutatud teksti, mõeldes selliste ebaoluliste asjade üle nagu: mitu lehekülge raamatut sellest tuleks, vahel (sageli) jõuab arutlemine kalkulaatorisse löödud numbrite ja arvutusteni.

Kui rehkendus on läbi ja ma mõistan viiesaja tuhandes kord, et arvutamine ei too tekstile mingit lisa, siis asun käbedalt kirjutama (nautides iga lause sündi). Peale saja sõna kirjutamist tuleb aga meelde, et oi, käiks korraks läbi sotsiaalmeedia kanalid. Vahiks, mida inimesed kirjutavad. Ja siis oleks vaja korraks postkast läbi kammida. Ja võib-olla ka uudisteportaalid – ehk on mõni maailmamuutev sündmus toimunud.

Jaah, aga ma pidin kirjutama ja uneaeg läheneb otsustavalt. See tähendab konflikti ja tunnet, et mulle väga meeldib kirjutada, aga ma ei taha seda hetkel teha. Aga millal siis? Loomulikult kohe ja mitte kunagi.

Ok, aga äkki loeks viimati kirjutatu läbi, see aitab rajale tagasi. Loen, loen, loen – jaah, nüüd ma oskan siit mõnuga edasi kirjutada. Ma olen valmis (ragistan lõdvestavalt sõrmi), aga oot, ma olen nüüd ju tükk tööd ära teinud, äkki peaks vaatama, ehk on vahepeal interneti kanalitel midagi juhtunud…

INIMESED kui te näete mind pärast 20.00 kellaaega kuskil kanalil ringi hulkumas, siis tuletage mulle meelde, et tegelikult tahan ma ju kirjutada. Ahjaa, mis te arvate, mille eest põgenedes seesamune ajaveebi kirje tekkis. :)

PS: Samade probleemide käes vaevlejatel tarbida raviks koduse wifiruuteri “vool välja” nuppu. (See muidugi ei tähenda, et te ei kirjuta mõnda rida ajaveebi tarbeks.)

Kirjuta teemal, mida sa EI TEA

Olen näinud soovitusi, et kirjutama peab ainult nendel teemadel, mida Te väga hästi valdate. Muidu näevad lugejad Teid läbi ja siis peate piinlikkust tundes suure auditooriumi ees püksata seisma. Osaliselt on see muidugi tõde.

Vähemalt alguses on kindlasti kergem kirjutada alal, mida Te hästi valdate. Õigusteadust õppinuna võib kirjutada kohtuseiklustest ja sõjaväelasena sõjast. Purunenud suhtest õppinul võib olla hea kirjutada traagiline kireromaan.

Sellel teoorial on aga üks suur kari: Teile võib teema väga meeldida, aga lugeja ei taha õppida sõduriks ega sooritada advokatuuri eksamit. Pidage see hästi meeles ja kärpige vaimustuspuhangutest sündinud tekstimasse.

Pole vaja karta kirjutada sellest, millest südames tahaks kirjutada. Olgu selleks ükspuha milline teema. Midagi, mis Teil mõttes kriibib. Mis tahab välja saada või muidu ähvardab varjutada unenäod. Alati on võimalik õppida. Alati võib otsida inimesi, kes valdavad kirjutatavat teemat suurepäraselt ja on nõus Teid rõõmuga aitama. Teil on abiks kõik tänapäevased lahendused ning miljonid raamatud raamatukogus ja ärge unustage INIMESI. Kui inimene töötab alal, mis talle meeldib, siis on ta valmis õhinaga Teile kõik ära seletama, käsikirja parandusi tegema ja igal muul viisil abiks olema.

Ärge ennast piirake! Vahel on just alguses võimatuna näivast ülesandest ülehüppamine see, mis hiljem enesele kõige rohkem rõõmu teeb. Pealegi saate niiviisi õppida, tutvuda ja süvitsi uurida midagi, millest Teil enne õrna aimugi polnud. Uurimine ja enesele selgeks kirjutamine ongi ehk see, mis lõpuks kirjutajast kirjaniku teeb.

Käsikirja peab lugema kümme korda

Olen siin-seal komistanud ütlusele: enne, kui Te oma käsikirja kuhugi saadate võiks selle vähemalt ühe korra läbi lugeda. Võib tekkida vale arusaam, et kui olete oma käsikirja paar korda läbi sirvinud, siis on hästi. Nii see ei ole.

Mulle meenub televiisorist nähtud intervjuu, kus ajakirjanik püüdis pinnida, kas kirjanik – pärast oma raamatu ilmumist – on seda uuesti lugenud. Kirjamees vastas väsinult, et ta on käsikirja poole aasta jooksul nii palju kordi üle lugenud, et ei taha sellest enam üldse midagi kuulda.

Ma ei ole kirja pannud kõiki oma viimase käsikirja lugemiskordi, aga ma püüan taastada:

1. Kord oli peale esimese mustandi valmimist (siia võib liita ka kirjutamise)

2. Teine mustand – parandused ja uus lugemine (teise mustandi kirjutamine võtab minul sama kaua aega, kui esimese tegemine)

3. Proovilugejad lugesid läbi, tegin lisasid ja parandusi ning lugesin uuesti läbi

4. Kirjastus luges läbi ja andis soovitusi – lugesin uuesti läbi

5. Toimetaja luges läbi ja märkis kahtlased kohad üles – lugesin läbi

6. Teemaga kursis olev proovilugeja luges ja märkis vead üles – lugesin läbi ja parandasin

7. Toimetaja tegi nüüd omakorda uued märkused – lugesin läbi ja parandasin

8. Proovilugeja luges üldpilti ja märkas veel vigu – lugesin läbi ja parandasin

9. Toimetaja tegi uued parandused (liitis peatükke kokku – ja tõesti üldmulje läks palju paremaks) muidugi lugesin läbi.

10. Paar lugemiskorda unustasin ära…

* Kirjutage raamat, mis Teile meeldib, sest peate oma käsikirja ise vähemalt kümme korda lugema.

** Kahjuks ei saa Te kunagi oma raamatut erapooletult lugeda nagu suvalist romaani ja ei saa lugejana otsustada, kas see on hea või halb.

Lükkame ümber Suure Vale

James Scott Bell

Ma raiskasin kümme aastat parimat loomeaega Suure Vale nahka.

Kahekümnendates loobusin kirjanikuks saamise unistusest, sest mulle räägiti, et kirjutamist ei ole võimalik õppida. Kirjanikuks sünnitakse, ütlesid inimesed. Sul kas on “see” või mitte, ja kui ei ole, siis ei saa kunagi olema.

Minu esimestel katsetustel kirjutamise vallas polnud “seda”. Ma mõtlesin, et olen läbi kukkunud. Peale keskkooli emakeele õpetaja Mrs. Marjorie Bruce ei julgustanud mind keegi.

Kolledžis käisin Raymond Carver’i kirjutamise kursustel. Ma vaatasin tema kirjutatud jutte ja võrdlesin neid enda omadega.

See ei olnud võrreldav.

Sellepärast, et kirjutamist ei ole võimalik õppida.

Ma hakkasin uskuma. Sain aru, et mul ei ole “seda” ja ei saagi kunagi olema. Niisiis, tegin muud värki. Nagu läksin õigusteadust õppima. Nagu läksin tööle advokaadibüroosse. Nagu loobusin oma unistusest. Aga kirjutamise kihk ei kadunud kuhugi.

34. aastaselt lugesin intervjuud advokaadiga, kes avaldas raamatu. Ja see mida ta ütles lõi mul hinge kinni. Ta ütles, et sattus õnnetusse, kus oleks äärepealt hukkunud. Saanud teise võimaluse elada, otsustas ta, et üks asi mida ta tahab, on saada kirjanikuks. Ja ta kirjutab, kirjutab isegi siis, kui teda kunagi ei avaldata, sest see on see, mida ta tahab teha.

Hästi, ma tahtsin sama.

Aga Suur Vale polnud kuhugi kadunud, halvavalt hõljus see ümber minu mõistuse.

Eriti siis, kui ma alustasin ametioskuste õppimist.

Ma läksin ja ostsin oma esimese kirjutamise õpiku. See oli Lawrence Block’i “Romaani kirjutamine”. Ma ostsin ka Syd Field’i raamatu stsenaariumi kirjutamisest, sest igaüks, kes elab Los Angelesis ja omab töötavaid pöidlaid peab kirjutama näidendeid.

Ma avastasin uskumatu asja: SUUR VALE ongi vale. Saab küll õppida kirjanikuks, sest mina õppisin.

Kuidas minust sai süžee meisterdaja

Sellal, kui olin Suure Vale kütkeis oli minu kõige murettegevamaks detailiks süžee. Sellepärast, et minu kirjutistes see puudus.

Ma lugesin lühijutte ja novelle ning imestasin, kuidas kirjanikud oskavad. Kust nad saavad suurepäraste lugude materjali. Suur Vale ütles, et kõik on neil loomu poolest olemas ja tulvas lihtsalt möödaminnes lehekülgedele.

Ma proovisin niiviisi. Proovisin lasta jutul voolata. Aga see, mis välja tuli oli kole. Pole süžeed, pole lugu! Punkt!

Kui ma alustasin kirjutamise õpinguid nägin, et süžeel on elemendid, mida on võimalik omandada. Ja ma avastasin struktuuri: kui panna süžee elemendid teatud järjestusse on tulemuseks tugevam lugu.

Ma mäletan siiani päeva, kui kõik sai selgeks. See oli ilmutus. Peas käis äkitselt klõps ja kõik tükid asetusid oma kohale. Mört kivistus.

Aasta hiljem müüsin stsenaariumi. Siis veel ühe.

Siis kirjutasin romaani. See avaldati. Sain lepingu viie teose peale. Ma kirjutasin raamatud ja need avaldati samuti.

Üks hetk vaatasin tagasi läbitud teele. Kuidagi mingit moodi ma ikkagi õppisin kirjutama.

Suur vale oli paljastatud.

Ma olin nii vaba Suurest Valest, et hakkasin teistele õpetama, mida mina olin kirjutamisest õppinud. Ma tahtsin, et uued kirjanikud teaksid: jäädes selle ala peale ei ole nad nurjumisele määratud. Nad saavad õppida kirjutamist nii nagu mina. Ma ei ole kunagi õpetanud ilustatud teooriaid, vaid ainult andnud praktilisi näpunäiteid. Õpetan meetodeid, mis minu jaoks toimisid – uued kirjanikud mõistavad neid lennult ja saavad kohe kasutama hakata.

Ja siis juhtus veider asi. Mõned minu õpilastest hakkasid oma raamatuid müüma.

Ma leian siiani selle olevat kõige rahuldustpakkuvama osa kogu loost.

Ja see ongi see, mida ma loodan, et te õpite. Asendama SUURT VALE tõega. Tõde on, et kirjanikuks saab õppida ning usinuse, harjutamise ja kannatlikkusega saate täiustada oma kirjutamisoskusi.

See raamat saab olema nii praktiline, kui ma iganes oskan seda kirjutada.
________________________________________________________________________
See on James Scott Belli raamatu sissejuhatus: Plot & Structure (Techniques and exercises for crafting a plot that grips readers from start to finish)

Artikli tõlkimiseks ja avaldamiseks minu ajaveebis on olemas autori nõusolek. Olen raamatust varasemalt kirjutanud siin: õpiraamat.

Eksortsism

Olen erinevates seltskondades sattunud rääkima kirjutamisest. Üks ühine joon, mis teatud määral just kirjavõõramaid inimesi seob on: nad arvavad, et ma tegelen mingil määral vaimude väljaajamisega. Kuidas muidu mõista fraase: “Kirjutama peab siis, kui vaim peale tuleb?” või “ootad vaimu ja siis kirjutad.”

Ma ütlen ausalt, et mingi pisike kilk ikka siristab kõrva ja käib Lämmijärves infot ammutamas (Lämmijärve kohta loe Stephen King, “Lisey lugu”), aga enamjaolt kirjutab raamatuid ikka iseenese tahe. Ainult niiviisi saab loo lõpuni jutustada.

Kui me jääksime ootama ja kirjutaksime ainult “vaimu peale tulles”, siis peaksime kaua passima. Täismõõdulise romaani kirjutamiseks läheks vähemalt kümme aastat (vähemalt minul) ja pole sugugi kindel, kas selline raamat ka ühtse terviku moodustaks. Kuigi muidugi võib välja kukkuda elu parim kirjutis (kui aga nii ei juhtu on kümme aastat aega läinud).

Minu kirjutamise tee algas puhangutest. Mõttesse tuli pilt ja ma ajasin selle paberile ning jäin järge ootama, sest loost olid olemas ainult mõned jupid. Pagana kaua pidi ootama ja kui ma seesistuvale deemonile hakkasin närviliselt peale käima, siis suhtluskanal sulgus.

Püüdsin midagi välja mõtelda. Jõllitasin tunde oma poolikut kirjatükki ja üritasin sinna midagi juurde kirjutada. Mõtlesin lugu ette ilma mingi kaasabita, puha ainult oma ajurakkudega. :) Ja siis kui ma olin teinud plaani ja ma teadsin, kuidas võiks edasi liikuda, tuli palang ootamatult tagasi ja viis mind lehekülgede kaupa edasi ja ma sain oma esimese jutu lõpetatud. Võib-olla selles asi ongi – see palang või kirjutamisesoov või siristaja või deemon ongi teatud taustamõtete ja unenägude kokkupandud pakett, mis sisaldab katkendeid, ja järje me saame siis, kui ise suudame jupi juurde mõtelda.

Minu esimene raamat sündis nii: ainuke detail, mida ma teadsin oli keskealine mees, kes istub Lasnamäe kortermaja rõdul. Õues oli väga palav ja midagi pidi kohe-kohe juhtuma ja mees teadis seda, ootas seda. Edasi hakkasin ma unes nägema ja vahel ka ilmsi, et mees vaatab läbi optika vastasmaja kardinate taga liikuvaid figuure. Kõik vahepealsed jupid ja tegevused pidin omast peast juurde mõtlema :). Mõtetest sündis novell pealkirjaga “Kujundaja”. Teatud sügelemine ei andnud ikka järele ja ma kirjutasin novelli ainetel raamatu. Siis sain rahu. Teema sai läbi. Vähemalt tolleks hetkeks.

Nii et ma ei teagi võib-olla on alguses mainitud inimestel õigus. Tegelemegi vaimude väljaajamisega ja kui oleme sõnad paberile saanud, siis saame rahu. Kogu see teema tundub hoopis teistmoodi, kui loete raamatut “Duma Key” (autoriks Stephen King). Seal räägitakse küll maalimisest, aga mine tea, mille me kirjutades paberisse raiume ja millist elu see seal elama hakkab. :)