Vormistamine

Esialgu võib paljudele meist tunduda, et romaanivõistlus on selline koht, kuhu iga mees või naine võib saata ükspuha millise kapsapea – sisu loeb ja muu pole oluline. See ei ole nii. Ega siis niisama ei pakita pesupulbrit värvilisse karpi ja hambapastatuubile ei joonistata triibulist raketti. :)

Žüriis on tavapäraste nõrkuste ja kiusatustega inimesed. Visualiseerimiseks võin pakkuda olukorra: lugege ise läbi mõni viiesaja leheküljeline käsikiri, mis on kuidagi kokku traageldatud, oletame, et reavahe on 1 ja trükitud on ühele poolele. Arvan, et pikapeale mõjub selline piin igale toimetajale ärritavalt. Jah, kui Teie käsikiri on uskumatult hea, siis pole jama nii suur, aga kui see on lihtsalt hea, siis vormistuse pärast võib see tihedas konkurentsis äramainitud käsikirjade hulgast välja pudeneda.

Tundub ebaõiglane ja vale, aga suure tõenäosusega see nii on. Ma soovitan kasutada kahepoolset printimist ja köitmist. Käsikiri kahaneb ja seda on mugav käes hoida/ lugeda. Reavahe võiks olla 1,5, siis silm puhkab ja sinna tänna on hea märkusi sirgeldada. Olen lugenud ka soovitusi jätta reavaheks 2, aga mulle tundub, et see oli kuidagi seotud trükimasinate ajastuga. Lehekülgede äärtesse jääb kritselduste tegemiseks ja nägude joonistamiseks piisavalt ruumi (see on ka põhjus – peale postikulude – miks nad autoritele käsikirju ei tagasta. Need märkused võivad lüüa tõsiseid hingehaavu ja ükski kirjastus ei soovi olla vastutav sulepea neelanud kirjaniku eest.)

Illustratsiooniks üks kuhi romaanivõistluse töödest kirjastus Tänapäev laual: http://raamatupalat.blogspot.com/2009/11/romaanivoistluse-laekumised-live.html

Kasutage automaatset õigekirjakontrolli. Lugege KOGU käsikiri endale kõvasti ette. Peale selle oleks hea leida inimene, kes tunneb asja ja loeb Teie käsikirja läbi ning märgib vead üles. Vaadake oma tutvusringkonda avatud silmadega ja sõnumitoojat ärge nahutage. Juhul, kui Teie oma valitud kriitik ütleb, et käsikiri on jamps ja vigaderohke, siis võib alati küsida veel arvamusi. Ning kui ka teised arvustused kattuvad esimesega, siis võib kaaluda käsikirja ümberkirjutamist. Palju halvem on, kui Teie valitud arvustaja luiskab ja ütleb, et kõik on jube hea – hoolimata oma loova hinge õrnusest, tuleb nõuda ausat kriitikat ja see ka hiljem alla neelata. Arusaadav, vigadeta ja voolav tekst tuleb võrdsete käsikirjade kaalumisel kindlasti kasuks.

Valmistuge pikaks piinarikkaks ootamiseks ja järskudeks meeleolu kõikumisteks. Hankige endale inimesi, kes oskavad Teie valust aru saada (ja soolapulki, mida murega näksida). Tööde lugemine ja pingerea koostamine võib aega võtta kuni viis kuud.

Avaldamine

Mida tähendab avaldamine? Minu jaoks tähendas see pikka aega käsikirja trükki jõudmist. Raamat saab paberkujul valmis ja siis oletegi paljude inimeste silmis kirjanik. Arvatakse, et kirjanikuks teeb midagi, mis on trükitud – eks siin ole omamoodi õiget loogikat ka, sest kirjanik võib olla hingelt enese jaoks või siis avalikkuse silmis. Viimane tase on ilmselt see, kui teised kirjanikud Teid ametivennaks pidama hakkavad.

Niisiis, kui mul on väike rahaline reserv vahemikus ütleme alates kaksteist tuhat, kuni kolmkümmend kaks tuhat krooni, siis lasen oma dokumentide sisu paberile lahti ning kõik ongi korras, avaldatud?

Lugesin kuskilt foorumist võrdluse (võib-olla Poogna omast), et iseavaldamine on võrreldav onaneerimisega. (Ei taha siinkohal halvustada luuletajaid, kellel alatihti ei olegi mingeid muid võimalusi, kui ise ennast trükkida.) Luuleliidu kaudu pidi asi umbes selline välja nägema, et vihik trükitakse ära ja siis surutakse kogu tiraaž kastiga sülle ja öeldakse: “Mine nüüd müüma.”

Avaldamine on avalikuks tegemine. Kogu protsess näeb välja umbes nii:

Toimetamine – Keegi suure lugemusega inimene vaatab käsikirja üle ja küsib, miks Mart on poole loo pealt Peetriks muutunud. Ja kas see pole mitte vastuoluline, et juulikuus lund sajab?

Korrektuur – Keegi keelesõber vaatab, et kõik oleks õiges vormis, ajas ja õigekirjas.

Küljendamine – Käsikiri väänatakse raamatu formaati. Tekst paigutatakse lehekülg lehekülje haaval nii, et ta kenasti loetav oleks. Poolitatakse sõnu.

Kujundamine – Keegi joonistab pildi ja sätib pealkirjad ja muud vidinad kenasti ritta.

Trükkimine – Minu jaoks oli üllatus, et raamatu sisu ja kaaned trükitakse eraldi, kuigi see on tegelikult üsna loogiline. Ma veel ei teagi, kuidas nad omavahel kokku saavad.

Avaldamine – Läbi hulgimüügifirma jõuab raamat erinevatesse poodidesse, kettidesse ja raamatukogudesse. Kirjastus hoolitseb selle eest, et sündmus tähelepanu saaks. Nügitakse tuttavaid ajakirjanikke ja saadetakse sinna-tänna koopiaid arvustamiseks, tehakse pidulik näksilaud.

Kuidas jõuda niikaugele, et kirjastus tunneks huvi raamatu avaldamise vastu. On mitu võimalust. Näiteks, kui te kirjutate midagi ulme vallas, siis on mõistlik saata oma lühijutte Algernoni. Tutvuda sealsete oludega, lugeda ja püüda šnitti võtta. Pärastpoole, kui Teie jutud on saanud Algernonis tuttavaks, siis tasapisi võib hakata mõtlema, et äkki võiks neile käsikirja tudeerimiseks saata. On üsna kindel, et kui Te sealt pundist ühe mehe käest viisa saate (ise tuleb nimi välja uurida), siis Varrak tunneb huvi Teie käsikirja avaldamise vastu.

Igal alal on omad meistrid ja kindel on see, et kui Teie käsikiri saab mõne tuntud kirjaniku poolt aktsepteeritud/kiidetud, siis on kirjastuses enda käsikirja müümine kordi lihtsam. Aga proovige sihtida nii, et krimijutt läheks krimikirjanikule ja lembelugu armastusromaanide meisterdajale. Kontaktide leidmisel on abiks internet.

Loomulikult võib oma käsikirja otse kirjastajale saata (kontaktid kirjastuste kodulehekülgedel). Nad loevad läbi ja annavad paari nädalaga teada, kas nad on Teie käsikirja avaldamisest huvitatud või mitte. Kellegi soovitusega on kindlasti kergem.

Romaanivõistlused on üks hea moodus avaldatuks saada. Sest avaldatakse umbes 7-10 käsikirja. See tähendab, et viiekümne romaaniga võistlusel on võimalus avaldatuks saada 14-20%.

Kõige olulisem on omada jutustamist väärt lugu ja hästi kirjutada. Kustutada, uuesti kirjutada, kustutada ja veel kord uuesti kirjutada jne – niikaua, kuni te ISE olete käsikirjaga rahul. Ärge suruge vigade ees silmi kinni ja ärge kartke aega kulutada – muidu petate ainult iseennast.

Kirjastus Tänapäev lubab peatselt uut infot romaanivõistluste kohta:

http://raamatupalat.blogspot.com/2010/08/uued-kirjandusvoistlused.html

Semikoolon

Semikooloniga jändamine kuulub paljude algajate kirjutajate varasalve. Mõelda vaid, tuleb läbi lugeda paari lauseline reegel ja uus instrument, millega tekste omatahtsi painutada on mõnusalt kättesaadav. Teate, kui lahe on punktkoma kasutada; näiteks kõikjal, kuhu see tundub kuuluvat; ja kuhu mitte. :)

Õnneks ei ole mina ainus, kes sellesse lõksu langenud on. Minu semikooloni seiklused on nähtaval siinsamas ajaveebis alguse poole. Ma olen neid kirjeid hiljem mõnuga lugenud ja naeru pugistanud. Ma ei hakka vigu tagantjärele siluma – las olla. Mõnes mõttes on need nagu läbitud vahemaad märgistavad verstapostid.

Olge reeglitega ettevaatlikud. Millegipärast on vähemalt minuga sedasi, et nii kui ma kuskilt loen mõne valemi, siis kipun seda sobitama kõikvõimalikesse kohtadesse, ise endamisi naeratades, et vot siin ongi seesamune õige nurgake, kus ma saan äsjaõpitut rakendada.

Ma arvan, et semikooloniga rikastatud esilehekülg on signaal kirjastajale, et edasi lugeda ei tasu. Kuigi võib-olla on tegemist kehvasti vormistatud kunsttükiga, jäetaks siiski taoline käsikiri pigem kõrvale.

Ma väldin semikoolonit isegi siis, kui reegli järgi võiks selle kaunistuseks kohale vilistada. Vahest siiski tuleb hajali laused omavahel siduda. Olgu see pigem erand või väga kaalutud kasutus.

Võib-olla, kui ma olen punktkomast täiesti-täiesti lõplikult üle saanud, siis kasutan teda natuke rohkem ja paremini. Hetkel aga ainult õhkan kurvalt, et pidin nii elegantsest kirjavahemärgist loobuma. :)