2010. aastal loetud raamatud

Nagu eelmiselgi aastal teen  kokkuvõtte tänavu loetud raamatutest.

1. Tee Jeruusalemma Jan Guillou
2. Templirüütel Jan Guillou
3. Riik tee lõpus Jan Guillou
4. Fevre Unelm Georg R.R. Martin
5. Gort Ashryn 2 Leo Kunnas
6. Tule taevas appi Arto Paasilinna
7. Plot & Structure James Scott Bell
8. Gorki Park Martin Cruz Smith
9. Põhjanael Martin Cruz Smith
10. Lisey lugu Stephen King
11. Selle Ilma Väetid S.Vititski
12. Oraakli öö Paul Auster
13. 6 Detsember Martin Cruz Smith
14. Mustlane merevaigus Martin Cruz Smith
15. Ameerika jumalad Neil Gaiman
16. Lendas üle käopesa Ken Kesey
17. Akvaarium Viktor Suvorov
18. Surmani on aega Dean Koontz
19. Leek sügaviku kohal Vernor Vinge
20. Lohetätoveeringuga tüdruk Stieg Larsson
21. Tüdruk, kes mängis tulega Stieg Larsson
22. Harmagedon tagasivaates Kurt Vonnegut
23. Mobla Stephen King
24. Jah, Härra Peaminister Antony Jay ja Jonathan Lynn
25. Võõrana võõral maal Robert A Heinlein
26. Haigla Avo Kull
27. Holcrofti leping Robert Ludlum
28. Duma Key Stephen King

Jan Guillou triloogiat tasub lugeda ajaloolist romaani armastavatel inimestel. Minule meeldis kõige enam, et sain rohkem teada Rootsi kuningriigi sünnist.

Fevre Unelm oli minu esimene kohtumine Georg R.R Martini teostega. See oli ka esimene vampiiriraamat, mida ma lugenud olen. Vampiirides kahtlen jätkuvalt edasi, aga Georg R.R. Martini raamatuid loen kindlasti veel.

Gort Ashryn II on hea. Pisut liiga palju relvade ja taktikate kirjeldusi, ent siiski kaasahaarav. Hästi välja joonistatud tsivilisatsioonid. On näha, et kirjanik nägi tõesti vaeva. Ma olen kuulnud, et Kunnasel on ambitsioon Gort Ashryn ingliskeelseks võluda ja välismaa letid üle ujutada. Ma usun, et see läheb tal korda.

Tule taevas appi mulle ei meeldinud. Ainuke efektne nüanss oli pealkiri.

James Scott Belli raamatust olen kirjutanud siin: Plot& Structure

Martin Cruz Smith on alates Gorky Park’ist minu absoluutne krimikirjanduse lemmikautor. Kahjuks Varrak vist neid enam ei ilmuta. Nii et kolmandat Renko saagat olen sunnitud inglisekeelsena tarbima.

Lisey lugu – Kindlasti tasub lugeda, kuigi umbes kahesajandal lehel tekib tunne, et millal ometi see sissejuhatus läbi saab. See raamat heliseb sügavalt omamoodi. Muuseas, “Lisey lugu” on hetkel poodides alla hinnatud.

Vititski on tegelikult üks Strugatskitest ja kohe näha, et teist venda polnud ligi. Kohati vajab sõnadest ja lausetest arusaamine tuumafüüsiku abi. Lool endal pole viga, aga pigem ei soovita.

“Lendas üle käopesa” ilmselt eraldi tutvustust ei vaja. Oma rõõmuks leidsin selle eestikeelsena raamatukogu riiulilt. Soovitan soojalt, hoolimata sellest, kas olete filmi näinud või mitte.

Ameerika Jumalad jälle üks paganama hea raamat. Soovitan.

Akvaarium – tõsiselt huvitav lugemine, saab teada vene sõjaväeluure (GRU) tagamaadest ja töömeetoditest.

Surmani on aega – Lugesin Dean Koontzi, sest paljud ameerika kirjaõpetajad viitasid tema suunas. Mulle ei meeldinud. Liiga palju veiderdamist ja originaalitsemist. Teen Koontziga ühe katse veel.

Vinge, et Vernori nimi on Vinge – raamat on hea. Huvitavad uued ideed. Ulmesõpradele kindlasti soovitan.

Lohe tätoveeringuga tüdruk – Esimene raamat oli enam-vähem, teine osa oli aga nii vildakas, et senini ei ole viitsinud kolmandat endale hankida. Räägitakse küll, et kolmas pidavat parem olema.

Mobla - Seda raamatut ma ei soovita lugeda. Kõige rohkem segas, et raamat on justkui välja karanud “Kuidas kirjutada põnevikke” õpetusest. Söödame alguses sündmuse sisse ja siis saadame inimesed rännakule, soovitavalt mingi missiooniga. Ähvardus õhku (hirm poja pärast) ja siis hakime ja pakime. Traagelniidid paistavad igal sammul välja. Justkui ta ei oleks viitsinud teist korda põhjalikult läbi kirjutada.

Jah, Härra Peaminister – lõbus ja muhe lugemine. Veidi ühetaoline küll, aga ma garanteerin, et vaatate poliitikute ja poliitika peale hoopis teise pilguga, kui raamatu läbi saate. See on nagu omamoodi juhend, kuidas riigimeeste jutust õigesti aru saada.

Võõrana võõral maal – minu jaoks jäi kuidagi lahjaks. Peale selle oli lugedes koguaeg meeles, palju see raamat maksis. Kalleim pehmekaaneline, mille ma soetanud olen.

Haigla – Avo Kull võitis romaanivõistluse, kus mina teise koha sain. Raamatut soovitan.

Ludlum on minu eriline nõrkus – “Holcrofti leping” aga on vilets lugemine. Ei tasu isegi liivaranda kaasa võtta.

Duma Key – väga-väga meeldis. Eriline õhkkond ja tegevus. Ideed ei pruugigi olla väga uued, aga ülesehitus ja samm-sammult pinge juurde keeramine töötasid väga hästi.

Eksortsism

Olen erinevates seltskondades sattunud rääkima kirjutamisest. Üks ühine joon, mis teatud määral just kirjavõõramaid inimesi seob on: nad arvavad, et ma tegelen mingil määral vaimude väljaajamisega. Kuidas muidu mõista fraase: “Kirjutama peab siis, kui vaim peale tuleb?” või “ootad vaimu ja siis kirjutad.”

Ma ütlen ausalt, et mingi pisike kilk ikka siristab kõrva ja käib Lämmijärves infot ammutamas (Lämmijärve kohta loe Stephen King, “Lisey lugu”), aga enamjaolt kirjutab raamatuid ikka iseenese tahe. Ainult niiviisi saab loo lõpuni jutustada.

Kui me jääksime ootama ja kirjutaksime ainult “vaimu peale tulles”, siis peaksime kaua passima. Täismõõdulise romaani kirjutamiseks läheks vähemalt kümme aastat (vähemalt minul) ja pole sugugi kindel, kas selline raamat ka ühtse terviku moodustaks. Kuigi muidugi võib välja kukkuda elu parim kirjutis (kui aga nii ei juhtu on kümme aastat aega läinud).

Minu kirjutamise tee algas puhangutest. Mõttesse tuli pilt ja ma ajasin selle paberile ning jäin järge ootama, sest loost olid olemas ainult mõned jupid. Pagana kaua pidi ootama ja kui ma seesistuvale deemonile hakkasin närviliselt peale käima, siis suhtluskanal sulgus.

Püüdsin midagi välja mõtelda. Jõllitasin tunde oma poolikut kirjatükki ja üritasin sinna midagi juurde kirjutada. Mõtlesin lugu ette ilma mingi kaasabita, puha ainult oma ajurakkudega. :) Ja siis kui ma olin teinud plaani ja ma teadsin, kuidas võiks edasi liikuda, tuli palang ootamatult tagasi ja viis mind lehekülgede kaupa edasi ja ma sain oma esimese jutu lõpetatud. Võib-olla selles asi ongi – see palang või kirjutamisesoov või siristaja või deemon ongi teatud taustamõtete ja unenägude kokkupandud pakett, mis sisaldab katkendeid, ja järje me saame siis, kui ise suudame jupi juurde mõtelda.

Minu esimene raamat sündis nii: ainuke detail, mida ma teadsin oli keskealine mees, kes istub Lasnamäe kortermaja rõdul. Õues oli väga palav ja midagi pidi kohe-kohe juhtuma ja mees teadis seda, ootas seda. Edasi hakkasin ma unes nägema ja vahel ka ilmsi, et mees vaatab läbi optika vastasmaja kardinate taga liikuvaid figuure. Kõik vahepealsed jupid ja tegevused pidin omast peast juurde mõtlema :). Mõtetest sündis novell pealkirjaga “Kujundaja”. Teatud sügelemine ei andnud ikka järele ja ma kirjutasin novelli ainetel raamatu. Siis sain rahu. Teema sai läbi. Vähemalt tolleks hetkeks.

Nii et ma ei teagi võib-olla on alguses mainitud inimestel õigus. Tegelemegi vaimude väljaajamisega ja kui oleme sõnad paberile saanud, siis saame rahu. Kogu see teema tundub hoopis teistmoodi, kui loete raamatut “Duma Key” (autoriks Stephen King). Seal räägitakse küll maalimisest, aga mine tea, mille me kirjutades paberisse raiume ja millist elu see seal elama hakkab. :)