Eksortsism

Olen erinevates seltskondades sattunud rääkima kirjutamisest. Üks ühine joon, mis teatud määral just kirjavõõramaid inimesi seob on: nad arvavad, et ma tegelen mingil määral vaimude väljaajamisega. Kuidas muidu mõista fraase: “Kirjutama peab siis, kui vaim peale tuleb?” või “ootad vaimu ja siis kirjutad.”

Ma ütlen ausalt, et mingi pisike kilk ikka siristab kõrva ja käib Lämmijärves infot ammutamas (Lämmijärve kohta loe Stephen King, “Lisey lugu”), aga enamjaolt kirjutab raamatuid ikka iseenese tahe. Ainult niiviisi saab loo lõpuni jutustada.

Kui me jääksime ootama ja kirjutaksime ainult “vaimu peale tulles”, siis peaksime kaua passima. Täismõõdulise romaani kirjutamiseks läheks vähemalt kümme aastat (vähemalt minul) ja pole sugugi kindel, kas selline raamat ka ühtse terviku moodustaks. Kuigi muidugi võib välja kukkuda elu parim kirjutis (kui aga nii ei juhtu on kümme aastat aega läinud).

Minu kirjutamise tee algas puhangutest. Mõttesse tuli pilt ja ma ajasin selle paberile ning jäin järge ootama, sest loost olid olemas ainult mõned jupid. Pagana kaua pidi ootama ja kui ma seesistuvale deemonile hakkasin närviliselt peale käima, siis suhtluskanal sulgus.

Püüdsin midagi välja mõtelda. Jõllitasin tunde oma poolikut kirjatükki ja üritasin sinna midagi juurde kirjutada. Mõtlesin lugu ette ilma mingi kaasabita, puha ainult oma ajurakkudega. :) Ja siis kui ma olin teinud plaani ja ma teadsin, kuidas võiks edasi liikuda, tuli palang ootamatult tagasi ja viis mind lehekülgede kaupa edasi ja ma sain oma esimese jutu lõpetatud. Võib-olla selles asi ongi – see palang või kirjutamisesoov või siristaja või deemon ongi teatud taustamõtete ja unenägude kokkupandud pakett, mis sisaldab katkendeid, ja järje me saame siis, kui ise suudame jupi juurde mõtelda.

Minu esimene raamat sündis nii: ainuke detail, mida ma teadsin oli keskealine mees, kes istub Lasnamäe kortermaja rõdul. Õues oli väga palav ja midagi pidi kohe-kohe juhtuma ja mees teadis seda, ootas seda. Edasi hakkasin ma unes nägema ja vahel ka ilmsi, et mees vaatab läbi optika vastasmaja kardinate taga liikuvaid figuure. Kõik vahepealsed jupid ja tegevused pidin omast peast juurde mõtlema :). Mõtetest sündis novell pealkirjaga “Kujundaja”. Teatud sügelemine ei andnud ikka järele ja ma kirjutasin novelli ainetel raamatu. Siis sain rahu. Teema sai läbi. Vähemalt tolleks hetkeks.

Nii et ma ei teagi võib-olla on alguses mainitud inimestel õigus. Tegelemegi vaimude väljaajamisega ja kui oleme sõnad paberile saanud, siis saame rahu. Kogu see teema tundub hoopis teistmoodi, kui loete raamatut “Duma Key” (autoriks Stephen King). Seal räägitakse küll maalimisest, aga mine tea, mille me kirjutades paberisse raiume ja millist elu see seal elama hakkab. :)