Friday, December 11, 2009

2009 lugemised

Olen lugemise palju kordi teemaks võtnud. Kõik kirjutamise õpetused on seda rõhutanud. Oled see, mida loed. Kirjutad, mida loed.

2009 loetud raamatud:

1. Öine Vahtkond Sergei Lukjaneko
2. Day Watch Sergei Lukjaneko
3. Kolme katku vahel Jaan Kross
4. Kunagine ja tulevane kuningas T.H. White
5. Meie, kromanjoonlased Tiit Tarlap
6. Gort Ashryn Leo Kunnas
7. Musta Pori Näkku Mihkel Raud
8. Naine Olavi Ruitlane
9. Naised Charles Bukowski
10. Puhastus Sofi Oksanen
11. On Writing Stephen King
12. Hingelõõm Jaan Aps
13. Üle maailma serva Laurence Bergreen
14. Klassiväline lektüür Boriss Akunin
15. Palveränd Tiit Aleksejev
16. Misjonilaul John Le Carre
17. Südamekujuline karp Joe Hill
18. Kuu on karm armuke Robert A Heinlein
19. Taevarahvas Poul Anderson
20. Joomahullu päevaraamat Juha Vuorinen
21. Veronika otsustab surra Paulo Coelho
22. Jonathan Strange ja härra Norrell (1. osa) Susanna Clarke
23. Jonathan Strange ja härra Norrell (2. osa) Susanna Clarke
24. Jonathan Strange ja härra Norrell (3. osa) Susanna Clarke
25. Jäniksin Vuosi Arto Paasilinna
26. Afgaanide vang Ants Eert
27. Kuradi Eliksiirid E.T.A Hoffmann
28. Sada aastat üksildust Gabriel García Márquez

Nimekirjast on puudu kaks raamatut, mille pealkiri ega kirjanik meelde ei tule (sisu mäletan). Ja kolm teost, mis olid nii igavad, et ma nad pooleli jätsin. Aasta ei ole läbi, nii et jõuan mõne romaani veel neelata. Plaanis on kindlasti läbi lugeda: "Gort Ashryn 2", “Mao elulugu”, "Fevre'i unelm", “Lisey lugu”.

“Üle maailma serva” – ise ma poleks seda koju toonud. Olen tänulik, et see raamat minuni ikka jõudis. Hariv ja põnev.

“Gort Ashryn” – Igale ulmefännile kohustuslik.

Sofi Oksaneni “Puhastus” – paneksin kohustuslikuks kirjanduseks.

Jaan Kross – armastan seda kirjanikku. Ausalt. “Kolme Katku vahel” – Tallinna ajalugu. Eesti ajalugu. Seda peab lugema, et aru saada, kui palju on üks inimene võimeline pühenduma kirjutamisele. Mul tõusid juuksed püsti, kui ma nägin: detaile, nüansse, kõnepruuki. Kross siseneb täielikult raamatu ajastusse ja võtab lugeja kaasa – väga hea raamat. Olen veel lugenud: “Wikmani poisid”, “Keisri hull”, “Silmade avamise päev”, “Vastutuulelaev”.

“Musta Pori Näkku” – läbi ropendamise ja pealmise kihi paistab üks trotslik poisijõmm, kes armastab väga oma vanemaid.

“Jonathan Strange ja härra Norrell” – siiani on võimalus seda suurepärast teost osta kõigest kolmekümne krooni eest. Triloogia hinnaks tuleb üheksakümmend krooni. Fantaasia, võlurid, London. Väga-väga hästi kirjutatud, suurepärase kirjastiiliga.

“Afgaanide vang” – põnevad seiklused ja läbielamised. Huvitavad elusündmused. Pealiskaudselt ja kehvasti kirjutatud. Soovitan ikkagi. Saab teada, kuidas saatus inimesi mööda maailma loksutada võib.

Avastage enda jaoks Arto Paasilinna. Eesti keeles on ilmunud: “Poodud rebaste mets”. Saab naerda!

“Hingelõõm” – lugege, kui tahate teada taset, millega romaanivõistlusel jala ukse vahele saab.

Tuesday, December 8, 2009

Stephen King “On Writing”

Lepime kokku, et peale selle artikli lugemist te lähete ostate ülalnimetatud raamatu ja loete läbi. (Eesti keelde seda minu teada tõlgitud pole. Rahva Raamatust sain ma viimase ingliskeelse koopia. Ma ei laena raamatuid! Hihiihiii…)

Miks?

Ma püüan seletada:

Raamat koosneb SK eluloost. Kus ta oma lapsepõlve veetis, millised on esimesed mälestused, miks ta kirjutajana just täpselt selliseks isiksuseks kujunes.

Viieaastaselt küsis väike Stephen ema käest: “Ema, kas sa oled kunagi surnud inimesi näinud?”
“Jah, pojake. Nägin kuidas üks joodik jäi rekka alla, ja tead, see roheline mögin, mis ta kõrvadest välja voolas ei lähe mul kunagi meelest.”
Mille peale SK vastab: “That’s makes as two mom, thanks a lot.”

Peale põgusat elulookirjeldust läheb ta kirjutamise juurde. Kuidas ta seda teeb.

Esimese soovitusena käsib ta tööriistakast valmis seada: sõnavara, õigekiri, grammatika jne.

Mõned stiilinäited:

Koosolek peetakse kell seitse – halb
Koosolek on kell seitse – hea

Köis visati kirjaniku poolt – halb
Kirjanik viskas köie – hea

Ta sulges ukse kindlakäeliselt – halb
Ta virutas ukse kinni – hea

Ei tohi lauseid kunstlikult keeruliseks ajada ja asjatult peenutseda. Näiteks: Joe’l oli piisavalt aega, et läbi viia ekskrementeerimise protsess. Lihtsam, parem ja ausam on: Joe’l oli sittumiseks piisavalt aega. (Ropendamisele ja asjade nimetamisele õigete nimedega pühendab ta mitu lehekülge).

Nii on hea:
“Pane see maha,” karjus ta.
“Anna see tagasi,” anus ta, “see on minu!”
“Ära ole selline lollpea, Jekyll,” ütles Utterson.

Nii on halb:
“Pane see maha,” karjus ta ähvardavalt.
“Anna see tagasi,” anus ta armetult, “see on minu!”
“Ära ole selline lollpea, Jekyll,” ütles Utterson põlglikult.

Miks halb? Sellepärast, et lugeja teab niigi, mis tonaalusega keegi ütleb: “Ära ole selline lollpea.”

Siis veel midagi, mille eest SK hoiatab on Swifty – kirjanik, kes taolisi väljendeid nii massiliselt kasutas, et skaudid lõkke ümber istudes sellenimelist sõnamängu mängisid. Eredaim näide oli: “Ma olen torumees,” ütles ta vett tõmmates.

Veel väga oluline punkt: ära ütle, näita! Ei ole mõtet kujundada karakterit ja lisada selgitavat lipikut külge – see mees on suur, karvane ja skisofreeniline. Parem on kujundada stseenide jada, kus hullu kombed tasapisi avalduvad.

Lihtsaim viis täiendamiseks ja arendamiseks on palju lugeda ja palju kirjutada. Raamatu lõpus on nimekiri raamatutest, mida SK on ise viimase paari aasta jooksul lugenud.

Kirjutamiseks tuleb leida rahulik nurgake ja kehtestada päevane sõnapiir, alla mille kirjutada pole lubatud (SK miinimum on 2000 sõna päevas.) Käsikirja esimese drafti kallal ei tohi kauem aega kulutada, kui kolm kuud, muidu valgub lugu liialt laiali. Ta ei kasuta enamjaolt süžeed. Talle meeldib karaktereid ja olukordi jutu käigus kujundada.

Valem teise drafti tegemiseks: esimene draft – 10% = teine draft

Kõige lõppu on veel lisatud näide teksti toimetamisest – kuidas saab esimesest draftist teine – ja selgitused punktide kaupa, miks just sellised muudatused.

Tegelikult on seal veel palju. Palju-palju-palju. Mulle andis raamat uut jõudu ja kindlust. Sain paljudele ajukäärude vahel tolmu kogunud küsimustele vastuse.

Saab ka teada, kuidas ta kirjutas sellised hitt-teosed nagu: Carrie, Misery, The Shining’u jne.

Ja veel palju, palju, palju…