Kõigile ei saa meeldida

Oletame, et alustate oma esimest romaani auahnete plaanidega ennast kogu maailmas tuntuks kirjutada (plaan on hea!). Niisiis, mõtlete, nüüd pean süžeesse kokku kirjutama kõik asjad, mis kõikidele inimestele meelt mööda on. Järgneval arengul on enamasti kaks võimalust. Teie raamat avaldatakse ja peale veidikest ootamist avastate mõne inimese, kellele see ei meeldi (ja ei meeldi sellepärast, et see kõikidele teistele meeldib). Või siis, Teie raamatut ei avaldata, põhjuseks liigne meeldida püüdmine.

Esimese mudeli rakendumisel olete kindlasti hämmingus ja proovite edaspidi arvestada ka neid inimesi, kellele ei meeldi mõni asi sellepärast, et see kõigile teistele meeldib (see saab raske olema). Teisel puhul olete õnnetu ja mõtlete, et miks arvas toimetaja, et peategelane ei või olla kõikide poliitiliste vaadete kandja, eetiline ja mitte, karvane ja karvutu, õnnelik ja õnnetu, vastik ja tore, inimene ja ahv.

Mingi hetk sünnib iga kirjaniku peas otsus (see võib olla juba alguses olemas olla), et kuradile kõik ja mina kirjutan oma veendumuste põhiselt. Hästi, kuid seejuures peate ehk oma käsikirja õige pisut proovima kujundada mõeldes lugejale, kes tõenäoliselt just Teie raamatu riiulist haarab.

Ärge allutage oma karaktereid millelegi ebaloomulikule, kui see ei ole piisavalt veenev, lihtsalt selleks, et inimestele protagonist ilmtingimata meeldiks. Ärge… EI! … Ärge!

Ainuke võimalus (väärt plaan täide viia) on kirjutades läbi elada ja omal nahal tunda. Omada isiklikku kontakti. Hoolimata sellest, et mõnele arvustajale see ehk ei meeldi. Rohkem ülbust, rohkem viha, rohkem tundeid. Kui keset vihast kirjutamist tekib küsimus, kas nii võib, siis vastuseks on alati: jah, võib.

Nüüd on kaks võimalust. Teie raamat avaldatakse ja sellel on vihaseid mahategijaid ja kiindunuid fänne. Teie raamatut ei avaldata, aga peeglisse vaadates tundub Teile, et olete enda vastu aus olnud.

Kirjanik ja karakterid

Arvan inimesi mõtlevat: kellest see kirjanik ikka kirjutab, kui mitte endast. Miks ma nii arvan? Millegipärast kinnitavad paljud kirjanikud visalt, et nad ei ole ennast karakterite aluseks võtnud. Mõnel juhul peidavad sulesepad ennast pseudonüümi taha. Kas neil on midagi häbeneda või ei viitsi nad pidevalt selgitusi jagada?

Üsna juurdunud on taolise samastamise komme filmitööstuses, kus näitlejatele omistatakse automaatselt nende kehastatavate tegelaste iseloomujooned. Oli minulgi raske leppida, et James Bondi hakkab mängima mees, kes eelnevalt ainult lurjuste rolle esitas. Ma ei tahtnud Daniel Craigile pisimatki võimalust anda. Veidi mõelnud mõistsin, et DC peab olema veenev näitleja, kui ta taolise emotsiooni esile kutsub. Vaatasin ära JB peaosas Daniel Craigiga ja leian siiani, et see on üks parimaid kogu seeriast. Olen kuulnud, et vale rollivalik ja ülaltoodud samastamine võibki näitleja karjäärile kriipsu peale tõmmata.

Huvitav, kas kirjanik võib samuti taolise samastamise ohvriks langeda? Peategelane = kirjanik, mis tähendab, et sellise veidra tegelase raamatuid ma enam ei osta? Mõelge näiteks “Ameerika psühhopaadile.” :)

Ilmselt kannavad vähemalt osa lugejaid mina vormis kirjutatud raamatu kirjanikule 1:1 üle. Mõni vaatab veel tänaval järele ja kihistab pihku. Seda küll tehakse tõenäoliselt vaid siis, kui kirjanik on mingil viisil nähtud, tuntud, teatud. Näiteks Leo Kunnas = Anton Irv VIII. Väitele on seda lihtsam alla kirjutada, teades, et nii Anton Irv kui Leo Kunnas on mõlemad sõjaväelased.

Alust on kahtlusel, et igas karakteris on kübeke “miskit” kirjanikust endast. Muidugi oleneb see väga palju kirjutajast. Mina kujundan tegelasi üsna kindlakäeliselt suunas, mis enamjaolt minuga kui isikuga kuidagi ei seondu /räägi nüüd, räägi nüüd! Mõtleb lugeja :)/. Sellel on mitu põhjust, kuigi valik, et ma just nii kirjutan ei ole teadlik vaid vaistlik.

Loon karaktereid võttes aluseks, et mina olen null ja see on igav (seda mina-elu elan päev-päevalt ja kes viitsib enda hallist argipäevast pikalt kirjutada). Tahan loodavate karakterite näol midagi teistmoodi kogeda, läbi mõelda, -elada. Käituda nii, nagu ma päriselus käituda ei julgeks või ei tahaks. Ja uurida siis, milleni see mitte-mina olemine võib välja viia.

Peamised karakterid tulevad ülaltoodud loogikat järgides välja sellised, kes ma tahaks ideaalis olla või siis sellised, kes ma üldse olla ei tahaks (see ongi kübeke "miskit"). Igas inimeses on kokku keevitatud hulgaliselt omadusi, ja kuna keegi ei ole sajaprotsendiliselt hea või halb, siis tavaliselt on minu karakteritel jooned mõlemast poolusest.

Muidugi on veel ülejäänud sada siblivat tegelast, kes romaanis oma koha leiavad - neid ma kujundan oma tuttavate, töökaaslaste ja sugulaste sulatamisel (niisiis, olge valvsad!). Loetud raamatutel on siinjuures kindlasti oma koht; tihti ka täiesti võõrastel inimestel, keda ma olen mingis situatsioonis kõrvalt vaadelnud ja mõttes üles tähendanud.

Karakteri kujundamine on sulatusahi, kus saavad kokku kirjaniku kogetu, loetu, nähtu, unistused ja elu pahempool.

Lühijutt: Kantseleiniku kevad ja sügis

Autor: Heiki J.

Nautisin päikesepaistet ning jäin kogemata pargipingil tukkuma. Võib-olla viieks minutiks. Ärgates oli huultel magus suudluse maitse. Katsusin õrnalt keeleotsaga nii üla- kui alahuult ja nautisin seda mekki. Ei oska öelda, kes mind suudelnud oli.

"Ei ole võimalik, et juhtuvad kummalised ja mõistetamatud asjad. Seda ei saa lasta juhtuda, et sellised asjad sünnivad!", oli kantseleinik kuri. "Kui inimestel on arusaamisega raskusi, siis nad hakkavad mõtlema. Mõtlemine aga on ohtlik nii inimestele, korrale kui ka heaolule. Peame hoolitsema selle eest, et maailm oleks lihtne, arusaadav, üheselt mõistetav; et inimestel oleks kerge ja nad ei peaks mõtlema. Kordan üle - mõ-tle-mine on oht-lik! Me peame inimesi kaitsma, et neil oleks hea ja lihtne elu!"

Pagunlased tundsid süüd ja heidsid pilgud maha. Kantseleinik lasi kurjaks väänatud kulmude alt silmadega üle rivi ja ohkas: "Te peate olema tähelepanelikumad. Väga täpsed ja tähelepanelikud. Nii korrektsed ja terava silmaga nagu seda üks korralik pagunlane olla saab ja olema peab! Eeskujud on teil olemas. Nii positiivsed kui negatiivsed eeskujud. Te ju ei taha lõpetada samamoodi nagu Weissenbergi tragun Zljedovoij? Või tahate? ... Ma soovitan teil võtta hoopis eeskuju husaar Bestšaste tegudest ja iseloomust. Või siis meie keisrist?"

Kantseleinik peatus, vaikis korraks, vaatas rivile otsa ja jätkas kõrgendatud häälel: "Või kui nemad teile liiga kaugeks jäävad, siis meenutan, et ma ilma asjata pole see kes ma olen! Erinevalt kodanikest on teil mõistlik mõelda, kes me oleme ja milleks me oleme, ning kuidas meil on vaja olla ja tegutseda! ... Ja kui keegi teist nii loll on ja ei mõista, mida ta mõistma peab, siis aitame tal seda meie kombel mõistma saada. Ja kui keegi teist on nii laisk, et temast jäävad unised plekid teenistuslehele, siis me aitame tal seda meie kombel parandada. Selge?! Kui on selge, siis võite minna. Kuid ärge unustage seda, mida teil ei ole kasulik unustada!" Kantseleinik peatus korraks veel, ning nähes et ta sõnad olid saavutanud oodatud tulemuse ütles ta kerge lootusetusega "Vabalt! ja lasi pagunlastel lahkuda.

Kui plats oli tühjaks valgunud võttis kantseleinik käed selja tagant välja ja vaatas oma paremat kätt. See värises jälle. See väriseb tal alati, kui juhtub midagi, mis tuleb väljaspoolt meie maailma. See juhtub harva, kuid juhtub siiski. Ootamatult ja tagajärgedega. Sel korral oli keegi noormees jäänud tukkuma ning ärganud tundmusega, et teda on suudeldud. Poiss ise ütles, et see on tähelaste suudlus ning ta pole midagi magusamat kogenud. Paljud leidsid, et see on jamps, kuid jutud levivad. Sellised jutud ei ole kuningriigile kuidagi head. Keisririik on vaene ja rahu õbluke. Liiga müstilised asjad tekitavad inimestes asjatuid lootusi ning tõukavad rumalusi tegema. Noored mehed tulevad tööpinkide tagant ja asuvad rändama. Noored neidised jäävad unistama ja toodavad praaki. Vanad naised jäävad esivanemate muinaslugusid meenutama ja toodavad praaki. Vanad mehed aga muutuvad tõsiseks ja mõned ihuvad pussid teravaks. Ja see ei kõlba kuskile! Kuningriigi seisukohalt muidugi ...

Siinkohal on tähtis öelda, et Kantseleinik ei olnud tõepoolest ilmaasjata see, kes ta oli. Ta oli jõudnud kaugele kuna nutikust oli talle paljudest rohkem antud. Kuid see polnud peamine. Nutikust on ennegi varjutanud eluga rahulolu ja sulepadjad. Kantseleiniku kihutas tagant segu kibestumisest ja igatsusest. Oli temagi kord ärganud arusaamisega, et miski maavälist teda puudutanud on. Ning igatsus selle magusa tunde järele sundis teda otsima selle kogemuse allikat. Targu hoidis ta oma suu lukus ja saladuse salajas. Ja käsi, see parem käsi, hakkas iga kord värisema, kui kuskil päriselt midagi juhtunud oli, millel oli sisu ja tähendus.

Ilmutatud blogis: http://www.ipernity.com/blog/jarwer

Rituaalid ja põgenemine

Olen varem kirjutanud, kuidas peab endale sisse harjutama kombe kirjutada. Peab leidma õige ajahetke ja koha, et oleks võimalik segamatult loometöösse süveneda. Nüüd räägin kommetest ja rituaalidest, mis iseenesest kirjanikule külge haagivad. Võib-olla Teil õnnestub neid vältida.

Kirjutamine meeldib mulle väga (eriti tekst, mis on juba valmis kirjutatud), niisiis ma peatun aeg-ajalt (kuradi tihti) ja jõllan valmiskirjutatud teksti, mõeldes selliste ebaoluliste asjade üle nagu: mitu lehekülge raamatut sellest tuleks, vahel (sageli) jõuab arutlemine kalkulaatorisse löödud numbrite ja arvutusteni.

Kui rehkendus on läbi ja ma mõistan viiesaja tuhandes kord, et arvutamine ei too tekstile mingit lisa, siis asun käbedalt kirjutama (nautides iga lause sündi). Peale saja sõna kirjutamist tuleb aga meelde, et oi, käiks korraks läbi sotsiaalmeedia kanalid. Vahiks, mida inimesed kirjutavad. Ja siis oleks vaja korraks postkast läbi kammida. Ja võib-olla ka uudisteportaalid – ehk on mõni maailmamuutev sündmus toimunud.

Jaah, aga ma pidin kirjutama ja uneaeg läheneb otsustavalt. See tähendab konflikti ja tunnet, et mulle väga meeldib kirjutada, aga ma ei taha seda hetkel teha. Aga millal siis? Loomulikult kohe ja mitte kunagi.

Ok, aga äkki loeks viimati kirjutatu läbi, see aitab rajale tagasi. Loen, loen, loen – jaah, nüüd ma oskan siit mõnuga edasi kirjutada. Ma olen valmis (ragistan lõdvestavalt sõrmi), aga oot, ma olen nüüd ju tükk tööd ära teinud, äkki peaks vaatama, ehk on vahepeal interneti kanalitel midagi juhtunud…

INIMESED kui te näete mind pärast 20.00 kellaaega kuskil kanalil ringi hulkumas, siis tuletage mulle meelde, et tegelikult tahan ma ju kirjutada. Ahjaa, mis te arvate, mille eest põgenedes seesamune ajaveebi kirje tekkis. :)

PS: Samade probleemide käes vaevlejatel tarbida raviks koduse wifiruuteri “vool välja” nuppu. (See muidugi ei tähenda, et te ei kirjuta mõnda rida ajaveebi tarbeks.)

Hüva teadusulme kirjutamise reeglid

Taldrik (autor: Taavi Kangur)

Riskin siinkohal tõmmata endale internetis tugevalt esindatud ulmekogukonna tähelepanu, aga usun, et alltoodud näpuviibutused tasub teadusulme viljelejatel läbi uurida ja teadmiseks võtta. Kokku on neid kümme – originaalteksti link on artikli lõpus. Kõiki reegleid ei jaksanud tõlkida. Võtsin ette need, mis mulle olulisemad tundusid. Tõlge on vabamat sorti.

10. Maa inimesed ei ole kõik valged ja kõik mehed

9. Ei mingeid supermehi

Muidugi on võimalik, et me kohtame kunagi superolendeid, aga jutus ei kõlaks see eriti hästi, sest taolised tulnukad kas hävitaks meid, ignoreeriksid meid või võtaksid meid lemmikloomaks.

8. Unustage “Star Trek” ja “Star Wars”

7. Teadusulme on reaalne

Teadusulme ei ole fantaasiakirjandus. Teadusulme on usutav, võimalik, mõeldav – jah, see peab olema REAALNE. Isegi juhul, kui sündmused ei ole veel toimunud või pole ka kunagi minevikus juhtunud, peab teadusulme ikkagi olema võimalik mõnedes alternatiivmaailmades. Elemendid, mis teevad loo ilmvõimatuks teevad jutu millekski muuks, kui teadusulmeks.

Teadust ja tehnoloogiat sisalduvas reaalsuses on palju mänguruumi. On oluline, et ideed oleksid tõele võimalikult lähedal ja ei tekiks silmnähtavaid vastuolusid. Alati saab olema teatud koguses ”miskit”, mida Coleridge on nimetanud “lubatud põigeteks reaalsusest” (originaalis: “Willing suspension of disbelief”), siiski ei tohiks teadusulme kunagi nõuda lugejalt ilmselgelt naeruväärse või võimatu allaneelamist – vähemalt mitte ilma veenva seletuseta.

Reaalsus sisaldab olemasolevatele teadmistele mitte tuginevate teaduslike printsiipide ja kontseptsioonide loomist. Teaduslikud väited peavad olema võimalikud, need peavad toimima nagu teaduslikud printsiibid, milles me hetkel kindlad oleme, aga ei tohi olla nii veidrad, et lükkavad ümber midagi, milles me üsna veendunud oleme.

Teatud tegelaskujudes puudub nii ilmselt kokkupuude reaalsusega, et nad ei saa esineda teadusulme lugudes. Vampiirid, ebasurnud, tondid, deemonid, ükssarved, haldjad ja maagia on müütilised ega oma teaduslikku alust ning seetõttu  ei ühildu kuidagi teadusulmega. Ükski tõestamispingutus ei muuda vampiire teaduslikult veenvaks.

Religioossed ideed nagu Jumal, inglid, kuradid, elu pärast surma ja imed võivad põhineda usklike jaoks reaalsusel, aga ei ole kirjeldatavad kasutades teaduslikke meetodeid. Ülalmainitud teemad on aktsepteeritavad grupi või karakteri usuna, aga mitte mingil juhul ei tohiks Jeesus keset lugu tegelasena ilmuda.

Teadusulme teeb nii mõjuvaks tunne, et see mida me loeme on päris. See võib küll juhtuda väljamõeldud karakteritega väljamõeldud  situatsioonides, aga mõjub siiski, kuna teadus ja tehnoloogia on väga tõelised ja tähtsad reaalsuses, mis mõjutab meie igapäevaelu.

6. Millelegi ulmelise nime andmine ei tee asja ulmeliseks

Nimetame kohvi Raktajino’ks. Andnud joogile ebamaise nime see justkui oleks maavälist päritolu, aga kõik joovad seda nagu kohvi. Ja pealegi näeb jook välja nagu kohv. See ongi kohv. Kirjanikud ei tohiks mõelda, et muutes lehmad Dvigidsiteks ja hobused Pytkosteks, et siis nad ei kirjutagi tegelikult westerni. Püstolid ei tohiks olla laserid muidugi juhul kui püstolite ja laserite vaheline erinevus ei teeni süžee eesmärke.

Võimalik tulevik ja tulnukate kultuur ei peaks sisaldama vihjeid sündmustele, mis on meie ajaloos toimunud – see on puhtakujuline mõttelaiskus.

Westerni ei saa muuta teadusulmeks vahetades Texase Alderan 7. vastu. Inimesi ei saa tinistada tulnukateks muutes nende välimust. Mõrvamüsteerium, mille sündmustik toimub kosmosejaamas on mõrvamüsteerium, mitte teadusulme.

5. Tulnukad peaksid olema tulnukad

On üsna võimalik, et millalgi järgmise tuhande aasta jooksul me leiame intelligentsed tulnukad või et nad leiavad meid. Ei ole tõenäoline, et nad on rinnakad tibid tungiva sooviga paljuneda meestega Maalt.

Teadusliku ulme telesarjades ja filmides kasutatakse tavaliselt imeliku kõrvakuju, pika keele või  kummist tulnuka kostüümis inimesi, sellepärast et raske on teha lugusid päris tulnukatest. Tihti ei ole tulnukad karakterid vaid koletised, eriti filmides, mis on seotud pigem õudusfilmidega kui teadusulmega.

On võimalik, et tulnukad on humanoidsete sümmeetriliste kehadega: pea, käed, jalad, suud ja silmad töötavad sarnaselt inimestele. Kuigi see on ebatõenäoline. Haidel ja delfiinidel on samuti  üsna sarnane välimus, aga nad on väga erinevad olevused, samamoodi võib tulnukaski välja näha inimese moodi, olles samas täiesti erinev.

Tulnukatel võib olla kaks sugu, aga tõenäoliselt ei ole nad imetajad ja seetõttu pole neil rindu ega huuli. Nad võivad suhelda heli abil, aga isegi kui nad nii teevad, ei suudaks nad imiteerida inimese häält. Huuled on välja arenenud imetamisest. Maal on palju viise, kuidas olendid toidavad oma järelkasvu. Imetamine on üks nendest, aga ei pruugi olla levinud teistel planeetidel. See tundub meile üsna hea lahendusena, aga võib-olla ei olegi parim viis. Rindadeta olenditel puuduvad huuled. 

Tulnukad ei ole sellised nagu meie.

Järelduvad reeglid:

A. Sa ei kohta iial tulnukat, kes räägib vabalt inglise keeles.

B. Meiega sarnanevad tulnukad, ehk vaid pisut väändunud ninaga, eksisteerivad ainult väikese-eelarvelistes telesarjades.

C. Me ei saa kunagi tulnukatega seksida misjonäri poosis.

D. Kui tulnukatel on isiksus siis see on tõenäolisemalt agressiivne ja edasipürgiv. Ei ole olemas sõbralikke, lahkeid ja hoolivaid tulnukaid, taolisel juhul neil puuduks edasiviiv jõud, mis sunnib neid kosmost uurima. (Selles mõttes on nad  üsna meie moodi.)

E. Päristulnukad ei käitu kunagi nii nagu me ootame, et nad käituksid. Näiteks nad ei ole natsid.

4. Ei mingeid natse!

3. Hea teadusulme on hea teadus

2. Teadusulme viib kaasa ja avab meeled

1. Teadusulme muudab maailma paremaks

Me elame teadusulme maailmas. Ray Bradbury on öelnud: “Kõik millest sa unistad on fiktsioon ja kõik, mille sa täide viid on teadus, kogu inimkonna ajalugu ei ole muud, kui teadusulme. “

Televiisorid, arvutid, mobiiltelefonid, ravi haiguste vastu, kosmose avastamine – kõik nimetatud on teadusulme teemad.

Ma olen kindel, et peaaegu iga suurem läbimurre moodsas teaduses viimase viiekümne aasta jooksul on eelnevalt ilmunud teadusulme romaani või lühijutuna.

Veel enam, ma arvan et enamus kui mitte kõik edasiminekud moodsas teaduses ja tehnoloogias on motiveeritud teadusulme ideedest. Teadusulme läheb ees ja maailm järgneb. Teadus on võimalik sellepärast, et teadusulme kujutleb uut maailma tulemas.

Peale meelelahutuse pakkumise on õige teadusulme kirjutamise eesmärgiks kaardistada meie unistused. Teadusulme kirjutaja hoiatab ohtude eest ja näitab meile fantaasia vilju. Teadusulme on kirjandus, kus visioon on ajutiselt kätketud karakteritega süžeesse nõnda, et üks päev võiks sellest saada reaalsus.

Teadusulme töötab paberil läbi meie vajadused, lootused ja probleemid, aga selle tegelik eesmärk on luua parem tulevikumaailm.

Originaaltekst: http://www.cthreepo.com/writing/laws.shtml

Hea meelega võtan vastu tõlkimise soovitusi&näpunäiteid.

PS: Pildil kujutatav taldrik on ehtne! :)

Lühijutt: Libahunt ja sorts

Libahunt ja sorts
Birgit Kurvits


Tuul vilistas valjult ja kolistas katuseluukidega. Säravvalge lumi keerles pimeduses nähtamatult ringi, mattes maa paksu vaiba alla. Oli talvise pööripäeva öö.

Kolisevate katuseluukidega hurtsiku põrandal oli kerra tõmbunud libahunt. Ta oli inimkujul, rõivastatud õhukestesse räbalatesse, pikad räpased juuksed improviseeritud tekina ümber keeratud. Otse tema näo kõrval oli lahtise põrandalaua peal valge küünlajupp, põledes väikese, väriseva leegiga. Tuli peegeldus libahundi näljastes silmades ning heitis nõrka valgust kõikjale ümberringi, eriti kamina suunas, justkui sinna püüeldes.

Libahunt kuulis samme. Ta niigi värvitu nägu kahvatas täiesti valgeks. Kes julges olla väljas pööripäeva ööl? Pööripäeva ööl! Pööripäeva! See oli aeg, mida ei tohtinud rikkuda!

Hurtsiku uks avanes. Küünal kustus tuulehoos ja sisse tuiskas sahmakas lund. Libahunt ei liigahtanudki, tal oli liiga külm, et üldse midagi peale silmade sulgemise teha. Kellegi soe käsi puudutas kergelt ta põske ja asetas talle peale midagi paksu ja karvast. Libahunt tõmbus tihedamalt kerra ja sakutas kergelt karvast asja, et see maksimaalselt sooja hoiaks.

Keegi rääkis. Kaminas lahvatas sõnade vastuseks põlema kõrge rustjat värvi tuli, mis mõne sekundi pärast tagasi tavaliseks kollaseks taandus. Võlutuli. Soojalaine pühkis üle toa. Libahunt niutsatas, kui ere valgus ta silmad valutama pani ja soojus ta külmunud ihuliikmeid torkis.

"Rahu," ütles pehme hääl, seesama, mis oli loitsusõnu lausunud, ja taaskord tundis ta oma põse vastas sooja kätt. "Sa oled üks igavene lollpea, kullake. Sellisel ööl sellises kohas olla on ju ehtne enesetapp."

"Soe," pomises libahunt nõrgalt, nihverdades end üha ligemale kaminale mida rohkem ta jäsemed üles sulasid. "Öö. Pööripäev. Ei tohi väljas."

"Muidugi." Kostus kotis tuhnimise hääli ning võidurõõmus häälitsus.

Ta ninna hõljus magus lõhn. Liha. Liha! "Toit," niutsatas ta. "Toit."

"Jah, toit, rumaluke. Sa pead sööma. Sa olid terve nädal aega metsas, ning sellise külmaga juba jäneseid ei leia."

"Toit," pomises libahunt uuesti ja püüdis istukile tõusta, päris mitu korda lausa, kuid pudenes kohe tagasi põrandale. Ta keha oli veel külmast liialt tuim. Seega jäi ta lihtsalt kamina kõrvale kerra ja püüdis oma uut kaaslast vaadata. Ilus, tundis ta pärast natukest põrnitsemist isiku ära. Sortsu. Ilus sortsu.

"Püsi paigal," käskis sorts. "Sa teed endale veel viga niimoodi, sa rumaluke."

"Sortsu," kähistas libahunt.

"Kuss..." Sorts ulatas talle tüki pooleldi ülessoojendatud praeliha. "Söö. Siis räägid."

Libahunt ei lasknud seda endale kaks korda öelda ja vajutas kihvad lihasse. Sorts naeratas ja söötis oma sõbrale tükk tüki järel liha sisse, kuni tolle silmadesse elu tagasi tuli ja ta kõikumata istuda suutis.

"Sortsu," ütles libahunt uuesti, kui ta oli liha hävitamise lõpetanud.

"Mis, kullake?"

"Sortsu ilus."

Sorts sasis õrnalt libahundi pead, kuid ütles vaid: "Päikeseni on veel mitu tundi."

"Pööripäev."

"Jah..." Sorts lingutas kergelt sõrmi, tõmmates õhku loitsumärke, ja tuli kaminas paisus suuremaks. "Välja ei saa."

"Kodu?"

"Kodus on kõik korras, ära muretse selle pärast."

"Kodu!" nõudis libahunt taas ja ronis sortsule külje alla. Too naeratas ebalevalt.

"Ära muretse, päriselt. Su ema pidi muidugi peaaegu hulluks minema, enne kui ma su asukoha teada sain, aga ta rahunes päris ruttu maha. Ja su vennad on täpselt samasugused nagu ikka. Pidid eile peaaegu maja põlema panema."

Libahundi suule ilmus midagi naeratuse sarnast. "Vennad," ütles ta unelevalt, toppis oma karvase pea sortsu sülle ja jäi joonelt magama.

Lühijutt: Üks hommik

Panen üles esimese lühijutu. Autoriks on Marek Liime. Hiljem lisan arvustuse. Kutsun üles kõiki lugejaid oma arvamust ütlema. Aitame autoril paremaks saada.

Üks hommik

“Ja ta läeb, ta läeeb, taa llääääeeeeb,” kriiskas kõrvaklappidest Markole ajudesse. Hoolimata maksimumini keeratud häälenupust ei kuulnud Marko peaaegu midagi. Mõtted olid vilkad, kuid peegeldasid veel pigem unenägusid. Võib-olla ta valdas unenägemise kunsti ning kaugelt paistev Linnahalli kai ja seal taga loksuv meri ei olnud päriselt. Päriselt ei olnud kingade lahtised paelad ja ihu sooniva kraega triiksärk. Kõik mida ta nägi oli mittereaalne, abstraktne, mõttetu. Mingis ajusagaras – veidi ärkvelolevamas – tekkis tarbetut infot tema paiknemise kohta ja et peale kaid hakkabki meri, päriselt hakkab. Meri on märg ütles talle kimp neuroneid keelavalt. Aga kõrvaklappides käratsev muusika raius hapra mõttevoo pulbriks.

Marko neelas suhu kogunenud sülje ühe pika lõnksatusega. Õnneks ei olnud ta tänaval üksi: keegi liikus tema poole, külitsi, käsi anuvalt väljas. Anna mulle midagi, ütles mehe poos. Marko proovis suhelda, kuid ei suutnud. Ta noogutas, jäi seisma ja sai aru, et sõnu polegi vaja. Ta haaras taskust pihutäie münte ja libistas need anuvasse kämblasse. Üle lugemata, midagi ütlemata. Ilma vastikustundeta pigistas ta anuja räpase käe sõrmed ümber saagi, raputas seda ning jätkas oma teed. Nüüd oli kuidagi kergem minna – mündid ei kolisenud taskus, ei seganud keskendumist. Olulisel hetkel, kui sa oled tegemas suurt otsust, oli iga väiksemgi segaja üleliigne.

Marko surus käed rusikasse ja hõõrus valgeks pigistatud nukkidega oimukohti. See tegi haiget, kuid aitas keskenduda. Paremal käel peegeldus sillerdav vesi, meelitav meri, soolasemaitseline tuul. Esimese hooga oli see Marko jaoks vastik, aga sügaval sees kihutas mingi pisik teda edasi astuma.

Mobiiltelefon hakkas tähelepanunõudvalt häälitsema, alguses tagasihoidlikult, siis aina närvilisemalt, lõpetuseks kostus sõnumi piiksatus. Eemalt paistev Market oli juba avatud. Uksed käisid kinni ja lahti, neelates inimesi. Võttes nad vastu tarbima ja sülitades välja varustatud peldikupaberi ja odavate kanakintsudega. Marko vihkas neid kogu hingest. Eriti hommikusi värdjaid, kes üritasid enne kella kümmet Lauaviina nihverdada. Libedaid molkuseid, rõvedaid, naeratada püüdvaid, haledalt läbi kukkunuid alkohoolikuid. Vähest kaubavalikut, pikki järjekordi. Teravalt kiiskavat poevalgustust. Vargaid, jätised.

Marko seisatas bussipeatuses. Kohendas automaatse liigutusega kabuuri paremasse asendisse. Buss tuli, Markol lipsas peast läbi päästev mõte: kargaks bussi, jätaks kõik katki. Teeks midagi. Põgeneks. Päästaks oma naha. Kui ta Marketisse läheb, siis allub ta terrorile. Mitte ei alluta maailma oma tahtmisele, vaid annab järele.
Kui ma sinna lähen, siis inimesena olen ma läbi kukkunud, trummeldas vastikult peas. Ei ole, ei ole, ei OLE – vaidles teine pool vastu. Paljud on samas olukorras olnud ja valinud õigesti. Valinud paratamatu.

Inimesed lükkasid paremate istekohtade pärast trügides Marko bussiustest eemale. Hetkeline aistingunõks liigutas jalga korraks õiges suunas, kuid vägevam jõud sikutas Marketi poole. Marko neelatas, limpsis närviliselt huuli ja kompas küünarnukiga relvakäepidet. Mobiil hakkas uuesti helisema, seekord palju närvilisemalt.
Marko loobus vastupanust. Loobus unistusest.

Marketi uksele jõudes pidurdas ta järsult jooksusammu. Vihase näoga öine turvamees tuli talle uksele vastu võtmed pihus.

“Kuradi tropp, sinu pärast jäin marsast maha ja pean nüüd kaks tundi uut ootama. Iga kord peale puhkust mängid mäkra.”

Marko võttis automaatselt võtmed ja jalutas kassade taha nurka valvepostile. Võib-olla millalgi järgmisel aastal põgenen, otsin uue töö, kolin välismaale, lähen õppima ja siis pääsen, jõudis ta mõtelda, enne kui ajustandartpööre mängis ette plaadi: et see ongi elu, nii käibki. Hommikul tööle, õhtul koju, nädalavahetus, palgapäev, öö, elu. Nii on, nii jääb – kuni järgmise puhkuseni.

Marek Liime

Lühilood minu ajaveebis

Vastavalt gallupi tulemusele on lugejate seas kuus autorit, kes on huvitatud lühijutu avaldamisest minu ajaveebis. Kaks autoritest on kahtleval seisukohal ja üks ei taha seda mitte.

Minu jaoks on see uus teema, mis vajab näputäis reegleid. Mõned juhised mõlguvad mul peas, ülejäänud kujunevad töö käigus. Ma ei saa garanteerida, et keegi peale minu Teie kirjutist loeb/arvustab.

Mina ütlen  kindlasti midagi. Pealegi, iga lugu ma üles ei pane. Jutt peab vastama minu meeltes kujunenud umbes keskmistele kvaliteeditingimustele (koledalt ebamäärane määratlus :)).

Õigekiri peab olema paigas (vähemalt mina ei tohi märgata, et seal on palju vigu :)). Peab olema aru saada, et looga on vaeva nähtud. Igaüks võib avaldada arvamust - aga loo/jutu kohta, mitte autori pihta. Ühesõnalised arvustused ei sobi.

Autorid peavad silmas pidama, et arvustused ei pruugi olla meele järele, kuid loodetavasti on neis raasukesi, millest õppida. Lugusid hoian üleval niikaua, kuni autor lubab.

Soovijatel palun oma lood saata aadressile Taavi.Kangur (ät) online.ee. Kui kellelgi on mõttes mingeid soovitusi, ettepanekuid või kommentaare, siis palun need sellele kirjele sappa riputada. Loodan, et lühilood on lühilood ja ei ületa paari tuhandet sõna, kui on hea lugu, siis see reegel ei kehti. Vormistuslikult palun iga lõigu järele jätta tühi rida, et vahepeal saaks silma puhata.

Raamatu esitlus

Minu teise romaani “Nii siis jääbki” esitlus toimub 6. juunil kell 14.00 Tallinna puuetega inimeste koja saalis, aadressil Endla tn 59. Saab kuulata, lobiseda ja küsida. Saab mõistliku raha eest raamatu soetada. Soovi korral kirjutan raamatusse oma nime. Kõik on oodatud. :)

Mis on valesti kolmevaatuselise struktuuriga

Kõikidele väidetele on vastuväited. Üks palju kiidetud ja loogilisena tunduv kolmevaatuseline struktuur on allolevas refereeritud ja kärbitud artiklis pea peale pööratud. Lugu pärineb James Bonnet sulest. Autor on hääletatud kahel korral Ameerika kirjanike liidu juhatuse liikmeks (kümme tuhat liiget) ja töötanud sellel positsioonil neli aastat.

Mis on valesti kolmevaatuselise struktuuriga

Kolmevaatuseline struktuur ei ole mõeldud juttude kirjutamiseks. Sellist struktuuri ei ole võimalik leida ei müütidest ega legendidest ega ennemuiste kirjutatud lugudest. Miks seda struktuuri siis ikkagi kasutatakse?

Hea küsimus, sest tegelikult pole sellel mingit mõtet. Minu tungiv soovitus on vältida kolmevaatuselist struktuuri raamatut või stsenaariumi kirjutades.

Kolme (nelja, viie, kuue või seitsme) vaatuselised struktuurid on kohased teatrietendustele ja televisioonile, kus on (reklaami)pausid. Kui te kirjutate televisiooni tarbeks stsenaariumi peab seal olema seitse vaatust. Miks? Sellepärast, et filmi sisse on arvestatud seitse reklaamipausi. Ja teilt palutakse spetsiaalselt iga vaatuse lõppu lisada midagi intrigeerivat, et ahvatleda publikut peale pausi naasma.

Kreeklastel ei olnud kolmevaatuselist struktuuri, nende näidendid mängiti ette ühe katkematu vaatusena. Roomlaste näidendites oli viis vaatust – inimesi ei saanud pausideta tundide kaupa paigale naelutada.

Kahe tunnine film kinos on pausideta jätkuv tegevus. Üks pidev vaatusteta sündmus, mis keerleb ümber peamise probleemi. See on oluliselt parem viis loole läheneda: läbi keskse sündmuse/probleemi, mis on iga suurepärase jutu süda ja struktuuri alus.

Filmis “Voonakeste vaikimine” jookseb sarimõrvar vabalt ringi ja see on probleem, millele tuleb kiiremas korras lahendus leida. “Gladiaatoris” on türann anastanud Rooma impeeriumi takistades vabariigi taassündi. “Harry Potteris” üritab Voldemort võtta kontrolli alla võlurite maailma.

Millistes ülalmainitutes kasutatakse kolmevaatuselist struktuuri? Mitte üheski!

Päris elus peab sarimõrvari kinni püüdma, kohutava haiguse taltsutama, kadunud või röövitud lapse leidma ja inimsööja hai tuleb hävitada. Dramaatilise tegevuse probleemide lahendamise juured peituvad päriselu probleemide lahendamise tehnikate kunstilises töötluses – ja päriselus ei ole probleemide lahendamises kolmevaatuselist struktuuri.

Miks peaks siis kolmevaatuselise struktuuri kaela määrima jutustusele. Võib-olla seepärast, et see näikse tegevat loo struktuuri lihtsamaks. Tegelikult see nii ei ole: te võite kolmevaatuselise struktuuriga jännata kakskümmend aastat ja ikkagi ei tule lugu õigesti välja.

Mis on alternatiiv? Minu meelest peaks kirjutama lugu mõeldes probleemide loomulikule struktuurile, millel on kaks peamist osa: tegevus, mis loob probleemi ja tegevus, mis lahendab probleemi.

Käivitavaks jõuks olev hädaoht olgu see siis lurjus, asteroid, hai, jne on probleemi peamine põhjus. Hädaohu likvideerija on aga peategelane, kes astub vastu ohurikkale situatsioonile ja lahendab probleemi. Mõlemad tegevustest omavad klassikalise struktuuri komponente: kui seal on vastasseis on seal ka komplikatsioonid, kriisid, kulminatsiooniga päädiv tegevus, mis lahendab kriisid ja lõplik lahendus.

“Harry Potteris” on Voldemort oht, kes tekitab probleemi. Ta on peamine vastujõud, kes tekitab komplikatsioone ja kriise, mis vajavad lahendamist. “Voonakeste vaikimises” on Buffalo Bill, kes tekitab probleeme ja ta on peamine vastasseisu allikas, kes tekitab klassikalise struktuuri elemente.

Kõikidele struktuuridele on sisse ehitatud probleemide lahendamine, kus kohtuvad: vastasseis, konflikt, komplikatsioonid, kriisid (pöördepunktid), kulminatsioon ja lõpplahendus. See on faktiliselt iga probleemi lahendamise struktuur (olgu see siis väljamõeldud või päris). Loomulik on jagada peamise probleemi lahendamine stseenideks, mis on ideaalseteks tegevuse kirjeldamise ühikuteks.

Kui lugu on valmis, siis võib loomulikult jagada selle nii paljudeks tükkideks kui tarvis, aga on loomuvastane mõelda vaatustest kui loo lähtest. Teisisõnu öeldes, te ei peaks kasutama vaatuselist struktuuri planeerides või luues romaani.

Kui te siiski olete sunnitud kolmevaatuselist struktuuri kasutama, siis järgige Aristotelest ja tõlkige kolmevaatuseline struktuur: alguseks, keskpaigaks ja lõpuks. Kui siis keegi küsib, et kus on esimene vaatus rääkige kuidas lugu algab (seda nad tegelikult teada tahavadki), kui nad küsivad teise vaatuse kohta, siis rääkige, mis juhtub loo keskpaigas (mis sisaldab peamist kriisi) ja kui küsitakse kolmanda vaatuse kohta, siis tuleb rääkida kulminatsioonist ja lõpplahendusest.

Kokkuvõtteks: kui te kirjutate lugu, siis visake kõrvale arhailine kolmevaatuseline struktuur ja keskenduge loomulikule struktuurile, kesksele sündmusele, mis ongi loo süda.

Originaali leiab siit: http://www.writersstore.com/whats-wrong-with-the-3-act-structure

Kirjutamise õpik

Müüki on jõudnud eestikeelne romaani kirjutamise õpik: “Romaani kirjutamise õpetus võhikutele”. Kuna raamatu üks autoritest on Randy Ingermanson, kelle leheküljelt pärit õpetusi olen isegi refereerinud, siis mina ostan ja loen läbi. Olen kindel, et lugemine kahju ei tee, vaid pigem laiendab silmaringi. Head näpunäited jäävad meelde ja ülejäänud jooksevad sulinal sinna, kuhu äsja kadusid suured lumehanged. :)

RI sulest pärineb ka “lumehelbeke”, mida järgides kirjutasin oma esimese romaani.

Raamatu leiab siit: "Romaani kirjutamise õpik võhikutele"

Esimesi lehekülgi saab lugeda siit: ülevaade

Minu poolt refeeritud Randy Ingermansoni artiklid:

Stseen
Ajend-vastumõju
Süžee 1
Süžee 2
Süžee 3

Kirjuta teemal, mida sa EI TEA

Olen näinud soovitusi, et kirjutama peab ainult nendel teemadel, mida Te väga hästi valdate. Muidu näevad lugejad Teid läbi ja siis peate piinlikkust tundes suure auditooriumi ees püksata seisma. Osaliselt on see muidugi tõde.

Vähemalt alguses on kindlasti kergem kirjutada alal, mida Te hästi valdate. Õigusteadust õppinuna võib kirjutada kohtuseiklustest ja sõjaväelasena sõjast. Purunenud suhtest õppinul võib olla hea kirjutada traagiline kireromaan.

Sellel teoorial on aga üks suur kari: Teile võib teema väga meeldida, aga lugeja ei taha õppida sõduriks ega sooritada advokatuuri eksamit. Pidage see hästi meeles ja kärpige vaimustuspuhangutest sündinud tekstimasse.

Pole vaja karta kirjutada sellest, millest südames tahaks kirjutada. Olgu selleks ükspuha milline teema. Midagi, mis Teil mõttes kriibib. Mis tahab välja saada või muidu ähvardab varjutada unenäod. Alati on võimalik õppida. Alati võib otsida inimesi, kes valdavad kirjutatavat teemat suurepäraselt ja on nõus Teid rõõmuga aitama. Teil on abiks kõik tänapäevased lahendused ning miljonid raamatud raamatukogus ja ärge unustage INIMESI. Kui inimene töötab alal, mis talle meeldib, siis on ta valmis õhinaga Teile kõik ära seletama, käsikirja parandusi tegema ja igal muul viisil abiks olema.

Ärge ennast piirake! Vahel on just alguses võimatuna näivast ülesandest ülehüppamine see, mis hiljem enesele kõige rohkem rõõmu teeb. Pealegi saate niiviisi õppida, tutvuda ja süvitsi uurida midagi, millest Teil enne õrna aimugi polnud. Uurimine ja enesele selgeks kirjutamine ongi ehk see, mis lõpuks kirjutajast kirjaniku teeb.

Käsikirja peab lugema kümme korda

Olen siin-seal komistanud ütlusele: enne, kui Te oma käsikirja kuhugi saadate võiks selle vähemalt ühe korra läbi lugeda. Võib tekkida vale arusaam, et kui olete oma käsikirja paar korda läbi sirvinud, siis on hästi. Nii see ei ole.

Mulle meenub televiisorist nähtud intervjuu, kus ajakirjanik püüdis pinnida, kas kirjanik – pärast oma raamatu ilmumist – on seda uuesti lugenud. Kirjamees vastas väsinult, et ta on käsikirja poole aasta jooksul nii palju kordi üle lugenud, et ei taha sellest enam üldse midagi kuulda.

Ma ei ole kirja pannud kõiki oma viimase käsikirja lugemiskordi, aga ma püüan taastada:

1. Kord oli peale esimese mustandi valmimist (siia võib liita ka kirjutamise)

2. Teine mustand – parandused ja uus lugemine (teise mustandi kirjutamine võtab minul sama kaua aega, kui esimese tegemine)

3. Proovilugejad lugesid läbi, tegin lisasid ja parandusi ning lugesin uuesti läbi

4. Kirjastus luges läbi ja andis soovitusi – lugesin uuesti läbi

5. Toimetaja luges läbi ja märkis kahtlased kohad üles – lugesin läbi

6. Teemaga kursis olev proovilugeja luges ja märkis vead üles – lugesin läbi ja parandasin

7. Toimetaja tegi nüüd omakorda uued märkused – lugesin läbi ja parandasin

8. Proovilugeja luges üldpilti ja märkas veel vigu – lugesin läbi ja parandasin

9. Toimetaja tegi uued parandused (liitis peatükke kokku – ja tõesti üldmulje läks palju paremaks) muidugi lugesin läbi.

10. Paar lugemiskorda unustasin ära…

* Kirjutage raamat, mis Teile meeldib, sest peate oma käsikirja ise vähemalt kümme korda lugema.

** Kahjuks ei saa Te kunagi oma raamatut erapooletult lugeda nagu suvalist romaani ja ei saa lugejana otsustada, kas see on hea või halb.

Uus romaan: “Nii siis jääbki”

Minu teine romaan on avaldatud. Tegemist ei ole esimese raamatu järjega, vaid täiesti uue looga. Aluslooks on minu poolt kirjutatud lühilugu, mille leiab siit: viide.

Raamatu leiab siit: "Nii siis jääbki"

Tagakaane jutt:

Janar leiab ennast abituna metsarajalt. Ta püüab mõelda kõigest muust, kui sellest, miks ta seal on. Kogu maailm avaneb uue nurga all ja sündmused kihutavad sireenide saatel edasi. Janar on kui kõrvalvaataja, kes esialgu ei aimagi, et tal on selles loos peaosa mängida. Varsti taipab ta, et on libisemas tagasi kibedusse, kust äsja iseseisvununa välja rabeles. Kas ta suudab uuesti jalule tõusta? Kas ta suudab oma sisemise deemoni lepitada?

Jüri Järve, 12. a. ratastoolis, Eesti Liikumispuudega Inimeste Liidu juhatuse liige:
Minu teada on antud romaan Eesti kirjandusmaastiku esimene tõepärane ja elutruu raamat liikumispuudega inimeste igapäevaelust. Oleks justkui oma elulugu lugenud. Soovitan kõigile, et paremini mõista hättasattunu hingeelu.

See on Taavi Kanguri (1974) teine romaan. Esimese teose eest pälvis autor Tänapäeva 2010. a. romaanivõistlusel II koha.

Lükkame ümber Suure Vale

James Scott Bell

Ma raiskasin kümme aastat parimat loomeaega Suure Vale nahka.

Kahekümnendates loobusin kirjanikuks saamise unistusest, sest mulle räägiti, et kirjutamist ei ole võimalik õppida. Kirjanikuks sünnitakse, ütlesid inimesed. Sul kas on “see” või mitte, ja kui ei ole, siis ei saa kunagi olema.

Minu esimestel katsetustel kirjutamise vallas polnud “seda”. Ma mõtlesin, et olen läbi kukkunud. Peale keskkooli emakeele õpetaja Mrs. Marjorie Bruce ei julgustanud mind keegi.

Kolledžis käisin Raymond Carver’i kirjutamise kursustel. Ma vaatasin tema kirjutatud jutte ja võrdlesin neid enda omadega.

See ei olnud võrreldav.

Sellepärast, et kirjutamist ei ole võimalik õppida.

Ma hakkasin uskuma. Sain aru, et mul ei ole “seda” ja ei saagi kunagi olema. Niisiis, tegin muud värki. Nagu läksin õigusteadust õppima. Nagu läksin tööle advokaadibüroosse. Nagu loobusin oma unistusest. Aga kirjutamise kihk ei kadunud kuhugi.

34. aastaselt lugesin intervjuud advokaadiga, kes avaldas raamatu. Ja see mida ta ütles lõi mul hinge kinni. Ta ütles, et sattus õnnetusse, kus oleks äärepealt hukkunud. Saanud teise võimaluse elada, otsustas ta, et üks asi mida ta tahab, on saada kirjanikuks. Ja ta kirjutab, kirjutab isegi siis, kui teda kunagi ei avaldata, sest see on see, mida ta tahab teha.

Hästi, ma tahtsin sama.

Aga Suur Vale polnud kuhugi kadunud, halvavalt hõljus see ümber minu mõistuse.

Eriti siis, kui ma alustasin ametioskuste õppimist.

Ma läksin ja ostsin oma esimese kirjutamise õpiku. See oli Lawrence Block’i “Romaani kirjutamine”. Ma ostsin ka Syd Field’i raamatu stsenaariumi kirjutamisest, sest igaüks, kes elab Los Angelesis ja omab töötavaid pöidlaid peab kirjutama näidendeid.

Ma avastasin uskumatu asja: SUUR VALE ongi vale. Saab küll õppida kirjanikuks, sest mina õppisin.

Kuidas minust sai süžee meisterdaja

Sellal, kui olin Suure Vale kütkeis oli minu kõige murettegevamaks detailiks süžee. Sellepärast, et minu kirjutistes see puudus.

Ma lugesin lühijutte ja novelle ning imestasin, kuidas kirjanikud oskavad. Kust nad saavad suurepäraste lugude materjali. Suur Vale ütles, et kõik on neil loomu poolest olemas ja tulvas lihtsalt möödaminnes lehekülgedele.

Ma proovisin niiviisi. Proovisin lasta jutul voolata. Aga see, mis välja tuli oli kole. Pole süžeed, pole lugu! Punkt!

Kui ma alustasin kirjutamise õpinguid nägin, et süžeel on elemendid, mida on võimalik omandada. Ja ma avastasin struktuuri: kui panna süžee elemendid teatud järjestusse on tulemuseks tugevam lugu.

Ma mäletan siiani päeva, kui kõik sai selgeks. See oli ilmutus. Peas käis äkitselt klõps ja kõik tükid asetusid oma kohale. Mört kivistus.

Aasta hiljem müüsin stsenaariumi. Siis veel ühe.

Siis kirjutasin romaani. See avaldati. Sain lepingu viie teose peale. Ma kirjutasin raamatud ja need avaldati samuti.

Üks hetk vaatasin tagasi läbitud teele. Kuidagi mingit moodi ma ikkagi õppisin kirjutama.

Suur vale oli paljastatud.

Ma olin nii vaba Suurest Valest, et hakkasin teistele õpetama, mida mina olin kirjutamisest õppinud. Ma tahtsin, et uued kirjanikud teaksid: jäädes selle ala peale ei ole nad nurjumisele määratud. Nad saavad õppida kirjutamist nii nagu mina. Ma ei ole kunagi õpetanud ilustatud teooriaid, vaid ainult andnud praktilisi näpunäiteid. Õpetan meetodeid, mis minu jaoks toimisid – uued kirjanikud mõistavad neid lennult ja saavad kohe kasutama hakata.

Ja siis juhtus veider asi. Mõned minu õpilastest hakkasid oma raamatuid müüma.

Ma leian siiani selle olevat kõige rahuldustpakkuvama osa kogu loost.

Ja see ongi see, mida ma loodan, et te õpite. Asendama SUURT VALE tõega. Tõde on, et kirjanikuks saab õppida ning usinuse, harjutamise ja kannatlikkusega saate täiustada oma kirjutamisoskusi.

See raamat saab olema nii praktiline, kui ma iganes oskan seda kirjutada.
________________________________________________________________________
See on James Scott Belli raamatu sissejuhatus: Plot & Structure (Techniques and exercises for crafting a plot that grips readers from start to finish)

Artikli tõlkimiseks ja avaldamiseks minu ajaveebis on olemas autori nõusolek. Olen raamatust varasemalt kirjutanud siin: õpiraamat.

Esimese romaani süžee

Alltoodud tabel on minu esimese raamatu süžee. Mitte lõplik ja mitte nii hea kui ma tahaksin, aga annab pildi, kuidas romaani tarbeks lihtne ülevaade koostada.

Hiljem lisasin stseene, kuid kahjuks enam tabelit ei uuendanud. (Mõned read küll kirjutasin peamise tabeli alla, aga see on pisku hilisemate paranduste kõrval.) Niisiis on tegemist esimese versiooniga. Plaanisin 89. lk’d – tegelikult tuli kokku 139. lk’d.

Tabel sündis “lumehelbekest” järgides. Algne idee oli proovida, kas nii on üleüldse võimalik romaani kirjutada. Hiljem pisut muutsin ja kohandasin helbekest endale sobivamaks. Teise raamatu kirjutamisel ma seda metoodikat enam ei kasutanud.

Selgituseks:

Lk’d - tähendavad lehekülgede arvu. Kui pikaks on plaanitud stseen. (Times New Roman 12, reavahe 1, A4)
Peatükk – millisesse peatükki stseen kuulub.

Ulmejuttude võistlus

Soovitan osa võtta ulmejuttude võistlusest. See on hea võimalus oma tasemest aimu saamiseks. Žürii on asjalik: Veiko Belials, Juhan Habicht, Eva Luts, Ants Miller, Raul Sulbi. Täpsem info: ulmejuttude võistlus

Tähtaeg võistlusel on 07. aprill 2011. ja tulemused saab teada juba 07.mail 2011.

Parimad võidutööd avaldab kirjastus Fantaasia. Jutu pikkus mitte rohkem kui 14999 sõna. Hoiatus ka. Võib tunduda, et ulmet on lihtne kirjutada, sest kogu maailm on nagunii välja mõeldud ja ei allu kellegi muu, kui ainult kirjaniku tahtele. Tegelikult peab väljamõeldud maailmas olema mõistlik kord ja loogika.

Ulme tarbijad on väga nõudlik seltskond. Nad on lugenud kuhjade viisi häid raamatuid ja nende kriitikameel on erk. Eestis toimib ka edukalt ulmeraamatute arvustamise portaal: BAAS Visake pilk peale, et teaksite, mis teid oodata võib. :)

Ärge kindlasti kirjutage ulmelugu, mis on tegelikult peavoolu lugu, aga vajub lõpus poolkülitsi müstiliseks. Luban Teile, et selliseid lugusid hakkab žürii vihkama.

Ärge püüdke kirjeldada uusi tehnikavidinaid, vaid pigem keskenduge sellele, kuidas uus leiutis, avastus, õnnetus mõjub ühiskonnale. Kuidas see mõjutab sotsiaalseid suhteid ja eetilisi vaatenurki.

Kuna enamus žüriist on seotud või olnud seotud Algernoniga, siis soovitan seal tiiru peale teha ja lugeda enim hinnatud lugusid. Lisaks: Algernoni arhiiv

Head osalemist!

Struktuur

Kindlasti olete lugenud mõnda arvustust, milles kiidetakse kirjanikku selle eest, et tema romaanil on algus keskpaik ja lõpp. Mõnel juhul aga hoopis laidetakse ja öeldakse, et raamat on algusest lõpuni üks igav keskpaik. Millest see oleneb? Vastuse leiame kolme vaatuselises struktuuris.

Alguses tutvustame lugejale romaani peamisi komponente: peategelast, tausta, eesmärki ja konflikti. Ühesõnaga siseneme protagonisti argipäeva.

I Üleminek on moment, kus peategelane ei saa enam niisama istuda. Ta peab minema ja midagi ära tegema. Minu esimeses romaanis puruneb peategelase suhe, ta saab töölt kinga ja kaotab sõbra. Ainuke lahendus, mida tema olukorras näeb on minna liikvele, vahetada elukohta ja alustada nullist.

Paljud head raamatud alustavad in media res ehk raamatu “avang” ongi I Üleminek. Sellegipoolest ei jäeta ära Alguse osa, see kirjutatakse jooksvalt sisse. Üks trikke, mida tasub oma käsikirjas kindlasti läbi proovida on: vahetada omavahel ära raamatu esimene ja teine peatükk, et nihutada tegevus ja suurem konflikt alguseks ja seletamine jätta hilisemaks.

Keskpaigas lugu areneb läbi erinevate komplikatsioonide, vastasseisude ja lahenduste otsimise. Jooksvalt lahendatakse hulgaliselt väiksemaid probleeme ja pinge kasvab ning langeb lühiajaliste tsüklitena (kurjam kaotab pisikese lahingu või peategelane satub keerulisse olukorda, millest ta siiski välja rabeleb, kasutades oma eripärast oskust). Üldine pinge liigub tõusvas joones peamise vastasseisu poole. Kulminatsioon on II Üleminek, mis juhatab sisse lõpuosa.

Lõpplahenduses seotakse kokku kõik lahtised otsad, pinge langus on järsk. Peale kulminatsiooni on peaaegu võimatu lugeja pinevust üleval hoida. Ärge venitage, tõmmake otsad kokku ja väljuge.

2010. aastal loetud raamatud

Nagu eelmiselgi aastal teen  kokkuvõtte tänavu loetud raamatutest.

1. Tee Jeruusalemma Jan Guillou
2. Templirüütel Jan Guillou
3. Riik tee lõpus Jan Guillou
4. Fevre Unelm Georg R.R. Martin
5. Gort Ashryn 2 Leo Kunnas
6. Tule taevas appi Arto Paasilinna
7. Plot & Structure James Scott Bell
8. Gorki Park Martin Cruz Smith
9. Põhjanael Martin Cruz Smith
10. Lisey lugu Stephen King
11. Selle Ilma Väetid S.Vititski
12. Oraakli öö Paul Auster
13. 6 Detsember Martin Cruz Smith
14. Mustlane merevaigus Martin Cruz Smith
15. Ameerika jumalad Neil Gaiman
16. Lendas üle käopesa Ken Kesey
17. Akvaarium Viktor Suvorov
18. Surmani on aega Dean Koontz
19. Leek sügaviku kohal Vernor Vinge
20. Lohetätoveeringuga tüdruk Stieg Larsson
21. Tüdruk, kes mängis tulega Stieg Larsson
22. Harmagedon tagasivaates Kurt Vonnegut
23. Mobla Stephen King
24. Jah, Härra Peaminister Antony Jay ja Jonathan Lynn
25. Võõrana võõral maal Robert A Heinlein
26. Haigla Avo Kull
27. Holcrofti leping Robert Ludlum
28. Duma Key Stephen King

Jan Guillou triloogiat tasub lugeda ajaloolist romaani armastavatel inimestel. Minule meeldis kõige enam, et sain rohkem teada Rootsi kuningriigi sünnist.

Fevre Unelm oli minu esimene kohtumine Georg R.R Martini teostega. See oli ka esimene vampiiriraamat, mida ma lugenud olen. Vampiirides kahtlen jätkuvalt edasi, aga Georg R.R. Martini raamatuid loen kindlasti veel.

Gort Ashryn II on hea. Pisut liiga palju relvade ja taktikate kirjeldusi, ent siiski kaasahaarav. Hästi välja joonistatud tsivilisatsioonid. On näha, et kirjanik nägi tõesti vaeva. Ma olen kuulnud, et Kunnasel on ambitsioon Gort Ashryn ingliskeelseks võluda ja välismaa letid üle ujutada. Ma usun, et see läheb tal korda.

Tule taevas appi mulle ei meeldinud. Ainuke efektne nüanss oli pealkiri.

James Scott Belli raamatust olen kirjutanud siin: Plot& Structure

Martin Cruz Smith on alates Gorky Park’ist minu absoluutne krimikirjanduse lemmikautor. Kahjuks Varrak vist neid enam ei ilmuta. Nii et kolmandat Renko saagat olen sunnitud inglisekeelsena tarbima.

Lisey lugu – Kindlasti tasub lugeda, kuigi umbes kahesajandal lehel tekib tunne, et millal ometi see sissejuhatus läbi saab. See raamat heliseb sügavalt omamoodi. Muuseas, “Lisey lugu” on hetkel poodides alla hinnatud.

Vititski on tegelikult üks Strugatskitest ja kohe näha, et teist venda polnud ligi. Kohati vajab sõnadest ja lausetest arusaamine tuumafüüsiku abi. Lool endal pole viga, aga pigem ei soovita.

“Lendas üle käopesa” ilmselt eraldi tutvustust ei vaja. Oma rõõmuks leidsin selle eestikeelsena raamatukogu riiulilt. Soovitan soojalt, hoolimata sellest, kas olete filmi näinud või mitte.

Ameerika Jumalad jälle üks paganama hea raamat. Soovitan.

Akvaarium – tõsiselt huvitav lugemine, saab teada vene sõjaväeluure (GRU) tagamaadest ja töömeetoditest.

Surmani on aega – Lugesin Dean Koontzi, sest paljud ameerika kirjaõpetajad viitasid tema suunas. Mulle ei meeldinud. Liiga palju veiderdamist ja originaalitsemist. Teen Koontziga ühe katse veel.

Vinge, et Vernori nimi on Vinge – raamat on hea. Huvitavad uued ideed. Ulmesõpradele kindlasti soovitan.

Lohe tätoveeringuga tüdruk – Esimene raamat oli enam-vähem, teine osa oli aga nii vildakas, et senini ei ole viitsinud kolmandat endale hankida. Räägitakse küll, et kolmas pidavat parem olema.

Mobla - Seda raamatut ma ei soovita lugeda. Kõige rohkem segas, et raamat on justkui välja karanud “Kuidas kirjutada põnevikke” õpetusest. Söödame alguses sündmuse sisse ja siis saadame inimesed rännakule, soovitavalt mingi missiooniga. Ähvardus õhku (hirm poja pärast) ja siis hakime ja pakime. Traagelniidid paistavad igal sammul välja. Justkui ta ei oleks viitsinud teist korda põhjalikult läbi kirjutada.

Jah, Härra Peaminister – lõbus ja muhe lugemine. Veidi ühetaoline küll, aga ma garanteerin, et vaatate poliitikute ja poliitika peale hoopis teise pilguga, kui raamatu läbi saate. See on nagu omamoodi juhend, kuidas riigimeeste jutust õigesti aru saada.

Võõrana võõral maal – minu jaoks jäi kuidagi lahjaks. Peale selle oli lugedes koguaeg meeles, palju see raamat maksis. Kalleim pehmekaaneline, mille ma soetanud olen.

Haigla – Avo Kull võitis romaanivõistluse, kus mina teise koha sain. Raamatut soovitan.

Ludlum on minu eriline nõrkus – “Holcrofti leping” aga on vilets lugemine. Ei tasu isegi liivaranda kaasa võtta.

Duma Key – väga-väga meeldis. Eriline õhkkond ja tegevus. Ideed ei pruugigi olla väga uued, aga ülesehitus ja samm-sammult pinge juurde keeramine töötasid väga hästi.

Eksortsism

Olen erinevates seltskondades sattunud rääkima kirjutamisest. Üks ühine joon, mis teatud määral just kirjavõõramaid inimesi seob on: nad arvavad, et ma tegelen mingil määral vaimude väljaajamisega. Kuidas muidu mõista fraase: “Kirjutama peab siis, kui vaim peale tuleb?” või “ootad vaimu ja siis kirjutad.”

Ma ütlen ausalt, et mingi pisike kilk ikka siristab kõrva ja käib Lämmijärves infot ammutamas (Lämmijärve kohta loe Stephen King, “Lisey lugu”), aga enamjaolt kirjutab raamatuid ikka iseenese tahe. Ainult niiviisi saab loo lõpuni jutustada.

Kui me jääksime ootama ja kirjutaksime ainult “vaimu peale tulles”, siis peaksime kaua passima. Täismõõdulise romaani kirjutamiseks läheks vähemalt kümme aastat (vähemalt minul) ja pole sugugi kindel, kas selline raamat ka ühtse terviku moodustaks. Kuigi muidugi võib välja kukkuda elu parim kirjutis (kui aga nii ei juhtu on kümme aastat aega läinud).

Minu kirjutamise tee algas puhangutest. Mõttesse tuli pilt ja ma ajasin selle paberile ning jäin järge ootama, sest loost olid olemas ainult mõned jupid. Pagana kaua pidi ootama ja kui ma seesistuvale deemonile hakkasin närviliselt peale käima, siis suhtluskanal sulgus.

Püüdsin midagi välja mõtelda. Jõllitasin tunde oma poolikut kirjatükki ja üritasin sinna midagi juurde kirjutada. Mõtlesin lugu ette ilma mingi kaasabita, puha ainult oma ajurakkudega. :) Ja siis kui ma olin teinud plaani ja ma teadsin, kuidas võiks edasi liikuda, tuli palang ootamatult tagasi ja viis mind lehekülgede kaupa edasi ja ma sain oma esimese jutu lõpetatud. Võib-olla selles asi ongi – see palang või kirjutamisesoov või siristaja või deemon ongi teatud taustamõtete ja unenägude kokkupandud pakett, mis sisaldab katkendeid, ja järje me saame siis, kui ise suudame jupi juurde mõtelda.

Minu esimene raamat sündis nii: ainuke detail, mida ma teadsin oli keskealine mees, kes istub Lasnamäe kortermaja rõdul. Õues oli väga palav ja midagi pidi kohe-kohe juhtuma ja mees teadis seda, ootas seda. Edasi hakkasin ma unes nägema ja vahel ka ilmsi, et mees vaatab läbi optika vastasmaja kardinate taga liikuvaid figuure. Kõik vahepealsed jupid ja tegevused pidin omast peast juurde mõtlema :). Mõtetest sündis novell pealkirjaga “Kujundaja”. Teatud sügelemine ei andnud ikka järele ja ma kirjutasin novelli ainetel raamatu. Siis sain rahu. Teema sai läbi. Vähemalt tolleks hetkeks.

Nii et ma ei teagi võib-olla on alguses mainitud inimestel õigus. Tegelemegi vaimude väljaajamisega ja kui oleme sõnad paberile saanud, siis saame rahu. Kogu see teema tundub hoopis teistmoodi, kui loete raamatut “Duma Key” (autoriks Stephen King). Seal räägitakse küll maalimisest, aga mine tea, mille me kirjutades paberisse raiume ja millist elu see seal elama hakkab. :)