Ära ponnista

Tänu Oop’i visatud lingile tõlkisin alljärgneva kirja, mille Charles Bukowski kirjutas oma sõbrale ja kolleegile William Packardile. Sealt on üht-teist kõrva taha panna igal kirjanikul.

Dets. 23. 1990.

Tere hr Packard:

Ei, sa ei ole ebaõnnestunud võib-olla mina olen, mõnikord ma tunnen, nagu oleksid mul alukad rebadel ja perse hüäänisita märklaud.

Kuule see sinu Pincus on luuletajate vastu kohutavalt karm. Ma mõtlesin, et mina olen luuletajate vastu karm. Mul on hea meel, et ma temaga läbi saan. Ja tal on õigus ootamise kohta. Ainult siis, kui kaheksajalg on sind mässinud oma kombitsaisse pole sul piisavalt aega oodata.

OOTAMISEST, ma tean mida ta mõtleb. Liiga paljud kirjanikud kirjutavad valedel põhjustel. Nad tahavad saada rikkaks või kuulsaks või nad tahavad magada tüdrukutega, kellel on juustes kellukesed. (Võib-olla viimatimainitu polegi nii paha mõte.)

Kui kõik tuleb hästi välja, siis ei ole see seepärast, et sa valisid kirjutamise, vaid seepärast, et kirjutamine valis sinu. Siis kui sa oled selle peale vihane, siis kui see on topitud sulle kõrvu, sõõrmeisse, küünte alla. Mil pole lootust peale selle.

Ükskord nälgisin ja külmetasin Atlantas tõrvapapist ubrikus. Seal olid ainult ajalehed põrandaks. Ja ma leidsin pliiatsijupi ning kirjutasin ajalehtede valgetele servadele, teades, et mitte keegi ei saa kunagi kirjutatut nägema. See oli totaalne hullumeelsus. See ei olnud kunagi töö või plaanitud või osake koolist. See lihtsal oli. Ja ongi kõik.

Miks me ebaõnnestume? See on ajastu, midagi ajastus, meie ajastus. Pool sajandit pole olnud mitte midagi. Ei mingit tõelist läbimurret ega uudsust ega leegitsevat energiat ega riski.

Mis? Kes? Lovell? See rohutirts? Ära aja paska.

Me teeme, mida oskame ja ei tee seda väga hästi.

Piiratud. Lukustatud. Poseeritud.

Me töötame liiga palju. Me püüame liiga palju.

Ära punnita. Ära tööta. See on seal. See otsib meid praegu, valutab, et meid suletud üsast välja lüüa.

On olnud liialt juhised. See kõik on vabalt saadaval, meid ei ole vaja õpetada.

Kursused? Kursused on eeslitele.

Luuletuse kirjutamine on sama lihtne, kui pihku tagumine või pudeli õlle kulistamine. Vaata. Siin on üks:

&Lux

Ema nägi pesukaru,

ütles mulle naine

Ah, ütlesin ma.

Ja see oli

Enam-vähem

Asjade seis

Täna

______________________________________

Originaalkujul on tekst siin: “Don’t try”

Kui keegi näeb tõlkes viga laita, ole hea ja aita!

Ropp lugu

Roppude sõnade kasutamine ja asjade õigete nimedega nimetamine, tõmbab osadel inimestel nina kirtsu. Kui te aga püüate kirtsutajatega kena olla ja kasutada leebemaid sõnu, siis lähete riidu teise grupi inimestega, kes silmakirjalikkust mitte üks teps ei salli.

Kuidas säilitada mõistlikku tasakaalu? Õiged sõnad annab karakter. Kui peategelane on aastaid lasteaiakasvatajana töötanud ja on üks paljudest pehmete sõnade maaletoojatest, siis just nimelt nii peab ta ka väljenduma.

Kui karakter on viie klassi haridusega narkomaan, siis ta nii küll ei räägi. Või kui näiteks kaks keskkooli noort omavahel maid jagavad, siis on nende kõnepruuk otsekõnes mahlane ja siiras. Nende mõtetessegi mahub kindlasti omajagu vürtsikaid sõnu.

Halb on, kui ropendamine muutub peaeesmärgiks. Et ainuke originaalne osa romaanist on ebatsensuursete sõnade kaskaad. Vaevalt, et keegi eriti üllatunud on – pigem selline asi tüütab. Sõnad peavad sobima konteksti valatult – väljendades siiralt mingit emotsiooni, just sedamoodi, kuidas Teie poolt väljamõeldud karakter ennast usutavalt väljendaks.

Oletame, et Te esimeses versioonis olete siiras ja kirjutate otse südamest. Teises versioonis närib kahtlus rindu, kas ikka võib niiviisi. Kolmandas kirjutate teksti, kus peategelane ajab jalad harki, sülitab maha ja ütleb “oi kurjam!”. Ärge nii tehke. Eriti ebaloomulik on taoline situatsioon siis, kui osad sõnad olete siiski julgenud jätta ja osad on enesetsensuuri käe läbi allavoolu toimetatud.

Siis veel igasugused keerulised roppused. Et kui keegi läheb jooksujalu võsasse murelik nägu peas ja rull tualettpaberit kaenlas, siis ei lähe ta mitte: roojama, loomulikke vajadusi õiendama, asjale, kakama, “sinna”, kükitama – vaid ta läheb sitale (oleneb muidugi karakterist).

Ülesanne: Täitke punktiir sobiva sõnaga. Proovige ka sõnu: noku, pissu, till, meheau, liige, peenis jne. :) (Ma pärast ütlen, milline sõna selles lõigus on.)

“Kas tõesti oli ta sunnitud leppima mälestustega paksust Annelist ja litsist Birgitist ning veel mõnest üksikust vaevu meenuvast hädisest suguühtest purjus peaga. Oligi kõik ja rohkem ei saagi? ………….. ei tööta. Viga küljes? Ahastus vajus peale, uputades kõik mustadesse värvidesse. Ei himu, ei tunnet, ei kiima, ei midagi – ainult hirm ja kadedus.”

Kui kirjutate ropu raamatu, siis ärge öelge, et mina soovitasin. Mina palun oma karakterite vastu lihtsalt aus olla. :)

Uus romaan

Eelmise aasta 21. septembri sissekandes rääkisin sõltuvusest. Et lõpetanud ühe raamatu kirjutamise, alustasin kohe järgmist. Veel kirjutasin, et ehk aasta pärast puhkan.

Nüüd on järgmine raamat valmis (lettidel millalgi märtsis 2011. a, kirjastaja Tänapäev, pealkiri: “Nii siis jääbki”).

Ausalt öeldes ei ole tekkinud tunnet, et tahaks kirjutamist katkestada. Järgmise, kolmanda, romaani tegevusplaani esimene osa on juba valmis nikerdatud.

Kui nüüd keegi küsiks, et kas teist raamatut oli lihtsam kirjutada, kui esimest, siis vastus oleks, et jah ja ei. Esimene oli otsimine, proovimine ja tõestamine. Teisega olid osaliselt protsessid selgemad, et kuidas süžeed teha ja peatükke ja otsekõnet ja muud miljonit pisiasja. Kuid kuna kirjutasin enda jaoks uue nurga alt ja karakteripõhise süžee põhjal, siis oli see omamoodi raskem.

Kolmanda romaanina plaanin põnevikku. Kolmandas isikus ja jooksvalt paaris-kolmes vaatenurgas. Planeerimisvahendina kasutan programmi yWriter5.

Teise raamatu kirjutamisel oli samuti yWriter abiks. Seal on mõnusam ja lihtsam süžeed kirjutada (parem, kui excelis stseenidega pusida :)). Annab ka palju erinevaid mooduseid, kuidas lool silma peal hoida, et sündmused kokku jookseksid. Kui on vaja kirjutada kindlat kuupäeva silmas pidades, siis saab seada endale konkreetse eesmärgi ja seda lihtsalt järgida.

Ja eks seal ole veel sada pisikest mugavust: loeb kokku palju unikaalseid sõnu kasutanud olete, mis on teie enimkasutatud sõnad, parasiitsõnade nimekirja saab teha, saab defineerida karakterid, kohad, seosed ja erinevad vaatenurgad. Muidugi saab kõikvõimalikes järjestustes romaani ülevaateid välja printida jne. Saab valida eestikeelsed menüüd.

Tegemist tasuta programmiga. Abivahendi looja on ise samuti kirjanik.

Raamatu peab muidugi ise valmis kirjutama. :)

Karakter vs tegevus

Romaanide liigitamiseks on ilmselt miljon viisi. Alustades käekirjast, sõnakasutusest, lõpetades tähtede arvu ja žanriga. Üks võimalustest on jagada raamatud karakteripõhisteks ja tegevuspõhisteks.

Karakteripõhises teoses konstrueeritakse pinge läbi tegelase mõtete ja sisemise läbielamise. Protagonist ei pea ringi jooksma (aga võib) ja oma nahka päästma. Tegelikult ei pea tegelane isegi diivanilt tõusma. Pinevus ehitatakse üles sisemisele konfliktile.

Oletame, et peategelane on ilma jäänud oma rahast ja abikaasast. Järgmine nädal tõstetakse ta peenest katusekorruse apartemendist välja ja ta peab kolima ühetoalisesse üürikorterisse. Antiikmööbel viidi äsja, jäänud on tugitool ja kamin, milles lõõmavat tuld ta firma raamatupidamise dokumentidega toidab.

Kuidas ta sinnamaale jõudis, mida oma eluga peale hakata. Vastandite rõhumiseks ja mullilõhkemiseks saab sisse tuua olnud sära ja ootava reaalsuse näiliku koleduse. Võitlus endaga, kas ta peab vastu, kas ta suudab uuesti otsast alata. Pinge säilitamiseks peab sisse tooma erinevaid elemente (telefonikõne, sõbrad, kes ei tea veel peategelase langemist). Järk-järguline leppimine olukorraga või hoopis täiskäik põhja.

Milline inimene peategelane on? Kuidas töötavad tema suhted teiste inimestega. Alluvatega? Sugulastega? Sõpradega?

Näide: The Man from Earth Film näitab, kuidas saab pinget üleval hoida ruumist lahkumata.

Tegevuspõhisel suunal ehitatakse lugejat haakiv konks enamjaolt välisele ohule sissetulevale kontrollimatule sündmusele. Saladuslikele juhtumistele. Põmm ja maja lendas peategelase ees õhku ja murulapikesel on kiri, et kui ta ei kao sellest linnast, siis ootab teda hukk. Oht elule, varale, perele või müsteerium, aaretekaart, saladus – mis teeb võimatuks peategelase rahuliku olemise. Tagaajamine, valesüüdistus, konflikt kurjategijatega, luure. Midagi, mis sunnib ta diivanilt püsti, sest muudmoodi enam ei ole võimalik.

Ja siis peategelane jookseb, käib, uurib, laseb. Koorub välja palju üllatusi ja ootamatuid pöördeid.

Näiteks: mõni Ludlumi teos.

Muidugi võib kombineerida. Lõigata ja juurde panna. Ise välja mõelda ja omamoodi ehitada. Viltu lükata, püsti upitada, valesti teha ja uuesti teha.

Sellega seoses meenub ammu nähtud Nike’i reklaam: mees püüab diivanilt püsti ajada ja trenni minna, aga diivan ei lase – jälitab meest igal sammul ja kavaldab ta jälle oma rüppe. Lõpuks siiski õnnestub vaesekesel diivani needus murda ja trenni minna.

Just do it!

Teleporteerumine & ajamasin

Vahel on vaja teleporteerida mõni karakter ühest asukohast teise. Oletame, et telefon heliseb ja meie peategelasele, Antsule, ütleb vanaema: “Tule minu juurest läbi, annan sulle kotitäie õunu.” Ants elab Tallinnas, autot tal pole. Nüüd on igal algajal kirjanikul hirmus kiusatus kirjutada midagi sellist:

Ants pani riidesse. Ukse korralikult lukustanud, astus ta lifti ja sõitis esimesele korrusele. Bussipeatus ei olnud majast kaugel, kuid siiski jõudis Ants sinna pisut hingeldades. Graafikujärgne roheline buss saabus õige pea. Trügides õnnestus tal ennast viimasele istekohale sättida. Buss võttis jõnksuga kohalt ja Ants trummeldas näppudega vastu põlvi, pälvides kaassõitjate pahameele. Linna jõudes, istus Ants trammi number üks. Tramm tegi rööbastel kolla-kolla ja plekist pink oli külm. Kolmandas peatuses istus Antsu kõrvale hästi lõhnav keskealine daam. Tramm peatus ja Ants astus jala Balti jaama poole. Varsti oligi ta rongijaama kaitsva katuse all piletisabas. Õnneks sai ta üsna pea sõidudokumendi näppu ja võis perroonile astuda… ja veel ja veel ja veel.

Teleporteerumine käib nii:

Ants väljus toast ja kahe tunni pärast, astus ta vanaema maja juurde viivale tuttavale teerajale.

Ülaltoodud näite pikk loba täidab küll kenasti täheruumi (765 tähte koos tühikutega), kuid ärritab lugejat ning ei anna romaanile midagi juurde. Tallinna transpordisüsteemi kirjeldus ei huvita peaaegu kedagi.

Vahel on pikemat kirjeldamist vaja olustiku loomiseks või selleks, et lasta peategelasel ühistranspordis üliolulisi arendavaid mõtteid mõlgutada. Võib-olla saab protagonist trammis kellegagi tuttavaks. Üleliigsed jupid, mis on lihtsalt täiteks juurde pandud ja loole midagi juurde ei anna, tuleb kustutada.

Sarnaselt saab kasutada ka ajamasinat. Romaanis on pahatihti vaja aega kiiresti edasi kerida. Näiteks põllumees külvab vilja maha ja järgmises peatükis tahaks ta seda juba lõikama hakata. Me ei kirjuta ju sinna vahele kümmet lehekülge – lihtsalt selleks, et aega edasi kerida, vaid lähme kohe asja juurde:

Esimesed sügisvihmad kuulutasid saagilõikamise aega.

Ilmateateks nimetatud lühendamine: Peale ilusat suve, kruvisid kollased lehed ennast pikkamisi puude küljest lahti. Peagi mattis lume pehme vaip kõik enda alla. Sooja päikese võidukäik ja esimeste saabunud linnukeste vadin kuulutas kevadet. (Tegelikult on see õudne. Mõelge midagi originaalsemat välja.)

Aja kulgemisega peame lugejat koguaeg kursis hoidma. Selleks polegi palju vaja. Oletame, et peatükis üks ostab kena noorpaar maja. Peatükis kaks aga kirjutame nii: “Reet ärkas varavalges. Proovis meest äratamata toast välja hiilida, kuid komistas lahtise lävepaku otsa. Me oleme siin juba kolm kuud elanud, aga ikka pole Kolja suutnud paari kruvi kinni keerata, mõtles Reet pahaselt.”

Kolm kuud aega kadus nagu niuhti. Ärge siis unustage ka ilmaolusid, rasedust ja kõike muud kolme kuud edasi nihutamast. Peale ajanihutamise näitab lause naise tärkavat rahulolematust.

Mõnusat teleporteerumist! :)

Kujunemine

Öeldakse, et väljakujunenud isiksust on peaaegu võimatu muuta. Isegi, kui ta ise kangesti püüab, jääb vana programm taustale jooksma ja hõivab oma koha niipea, kui see natukenegi võimalikuks osutub.

Lugesin mõnda aega tagasi kümmet käsku ja sealt jäi mulle silma – ma ei mäleta enam kelle ütlus – et ärge lootkegi, et Teie ei muutu. Alguses võib mõelda, et see on puhas jama, aga kui teisest küljest kaaluda, siis kirjanik veedab aastas tuhandeid tunde väljamõeldud tegelaste seltsis. Olles taasavastanud oma imaginaarsed lapsepõlvesõbrad, ei saa loota, et me jääme samasugusteks inimesteks nagu enne.

Tõmmates kätte käpiknuku, alustades uut lehekülge karakteriga, kellel on nõrkused või tugevused – mida me endas kardame või endas näha tahame. Läbi selle filtri saame lasta jutul vabalt tulla, häbenemata. Sest hiljem võime alati öelda, et see on väljamõeldis ja ilukirjandus. Muidugi, see on ka.

Kirjutame ennast oma tabudest vabaks. Avame silmad ja näeme, et maailm on palju värvilisem, kui me arvasime. Näeme seda, mida enne märganud poleks, kuigi see oli koguaeg nina all. Võib-olla, oleme lihtsalt millegi ees silmad kinni pigistanud ja nüüd see hüppab üles alla ja nõuab endast kirjutamist. Uued teemad leiavad Teid kõikjalt üles ja tahavad paberile jõuda.

Alguses tuleb palju automaatselt ja me nagu “mõtleme selle välja”, kuigi tegelikult tuleb jutt meie enda sügavamast kihist, paljastades tegeliku reeglite ja keeldudega varjatud mina või selle vastandi (kes me tahaksime olla).

Loodame, et kõik muutused on paremuse poole. Kuigi vaevalt, et sadade karakterite vaatenurgast läbimõeldud teemad, kattuvad sajaprotsendiliselt populaarse keskmisega.

Ärge arvake, et Teie ei muutu.

Tagakaane jutt

Ükspäev tuleb hakata aru andma, millest õigupoolest Teie raamat räägib. Oletame, et satute lifti koos toimetajaga ja ta küsib sõbralikult – nii jutu jätkuks – et millest te siis kirjutasite. Millest jutustab see paks mapp, mida te kramplikult kaenla all hoiate. On veel kümneid inimesi, kes hakkavad regulaarselt seda küsimust küsima, nii et parem oleks omada vastust (äääääääää, ei lähe arvesse :)).

Kindlasti ei tohi oma teose kohta midagi halvasti öelda. Ei tohi vabandada ega närviliselt seletada. Kui Te ISE endasse ei usu, siis miks keegi teine peaks? Kõik taolised kiusatused – neid on ja tuleb – saatke allavoolu ja pange pärg kaasa, sest nendega on nüüd lõpp.

Need, kes on oma raamatu kirjutanud lumehelbekese süžeed järgides on pisut paremas seisus, sest seal kirjeldatud esimesed laused ongi sisuliselt see, mis vaja:

1. 15 sõnaga ära öelda raamatu põhijoon, kus on koos nn suur pilt ja personaalne pilt.

2. Kokkuvõte raamatu taustast ja eeldatavast sündmuste käigust.

3. Sündmus, mis tuleb väljastpoolt sisse ning on peategelase jaoks kontrollimatu.

4. Peategelane püüab esimese sündmuse tagajärgi likvideerida, kuid satub aina sügavamale sohu.

James Scott Bell soovitab tegelikult üsna sarnast skeemi, veidi rohkemate näpunäidetega.

Kõigepealt peaks täitma ankeedi:

1. Karakteri nimi

2. Amet

3. Ärataja (sündmus, mis lööb peategelase diivanilt üles)

4. Vastutöötaja. Mis on kaalul?

5. Kus toimub peamine konflikt

6. Loo mõte

7. Kuidas kirjanik tahaks, et lugu lugejale tunduks: mõtlik, õudne, armas jne

Nüüd poole tunnine sessioon vaba kirjutamist, pidades silmas ülaltoodud punkte. Ärge tsenseerige ennast. Laske ranne vabaks ja las see jutt tulla.

Nüüd tuleb tekstist välja noppida paremad palad, mis teile tõesti meeldivad. Panna need lõigud või laused järjekorda. Võib eelmise punkti juurde tagasi minna ja vabakirjutamist korrata.

Tagakaane juttu peaks alustama umbes nii:

(Peategelase nimi) on………………………………., kes………………………….. (veel paar lauset)

Äkki………………………………….(paar-kolm lauset, mis olukorrast, peategelane ennast leiab.)

Nüüd peab ta……………………………………………………….(paar-kolm lauset)

Liiga põhjalikuks ei tohi minna. Milleks raamatut lugeda, kui keegi kenasti kümne lausega kõik ära räägib. Mõistlik oleks mingi müsteerium üles jätta. :)

Kõigile saab kurikaga virutada

Täna on tore tuuline päev, mil ma saan ajaveebis maha hõigata oma esimese romaani. Minu jaoks lõppes töö raamatu kallal aastajagu tagasi. Peale seda tuli romaanivõistluse tulemusi oodata ja siis kõiki muid tootmisprotsessi juurde kuuluvaid etappe.

Selline on tagakaane jutt:

„Kõigile saab kurikaga virutada,” paljastasin oma elufilosoofia, võtsin

lonksu kirbet kohvi ja jätkasin. „Tagajärjed võivad erinevad olla,

seepärast peabki virutama õigele inimesele õige litaka.”

„Oleks ma rohkem sinu moodi, aga ausalt öeldes on nad mind nurka

surunud, kuigi ma tean täpselt, mismoodi nad mõtlevad ja tegutseda

plaanivad,” ohkas Vask.

„Vähemalt ei pea me seekord relvadeta peale lendama,” ütles ta ja võttis

sõnade kinnituseks ajalehtede virna alt püstoli ning asetas selle veidi

kahtlevalt minu ette.

Kalle Marve leiab ennast keset vihast peretüli. Kõik, mis tundus olema

terasesse valatud, laguneb üleöö. Uut elu luua püüdes sõidab ta

Tallinna. Hoolimata algsetest ebameeldivustest, näib kõik laabuvat. Kuid

siis satub Kalle pooljuhuslikult kuritegelikku seltskonda ning sündmused

väljuvad kontrolli alt.

Taavi Kangur (snd 1974) on varem kirjutanud peamiselt lühijutte ja

novelle, millest mõned on avaldatud kvartaliajakirjas Algernon. Pärast

lühijutuvõistlusel nii teise kui ka kolmanda koha võitmist otsustas ta,

et aeg on küps raamat kirjutada.

“Kõigile saab kurikaga virutada” saavutas 2010. aasta Tänapäeva

romaanivõistlusel II koha.

Vormistamine

Esialgu võib paljudele meist tunduda, et romaanivõistlus on selline koht, kuhu iga mees või naine võib saata ükspuha millise kapsapea – sisu loeb ja muu pole oluline. See ei ole nii. Ega siis niisama ei pakita pesupulbrit värvilisse karpi ja hambapastatuubile ei joonistata triibulist raketti. :)

Žüriis on tavapäraste nõrkuste ja kiusatustega inimesed. Visualiseerimiseks võin pakkuda olukorra: lugege ise läbi mõni viiesaja leheküljeline käsikiri, mis on kuidagi kokku traageldatud, oletame, et reavahe on 1 ja trükitud on ühele poolele. Arvan, et pikapeale mõjub selline piin igale toimetajale ärritavalt. Jah, kui Teie käsikiri on uskumatult hea, siis pole jama nii suur, aga kui see on lihtsalt hea, siis vormistuse pärast võib see tihedas konkurentsis äramainitud käsikirjade hulgast välja pudeneda.

Tundub ebaõiglane ja vale, aga suure tõenäosusega see nii on. Ma soovitan kasutada kahepoolset printimist ja köitmist. Käsikiri kahaneb ja seda on mugav käes hoida/ lugeda. Reavahe võiks olla 1,5, siis silm puhkab ja sinna tänna on hea märkusi sirgeldada. Olen lugenud ka soovitusi jätta reavaheks 2, aga mulle tundub, et see oli kuidagi seotud trükimasinate ajastuga. Lehekülgede äärtesse jääb kritselduste tegemiseks ja nägude joonistamiseks piisavalt ruumi (see on ka põhjus – peale postikulude – miks nad autoritele käsikirju ei tagasta. Need märkused võivad lüüa tõsiseid hingehaavu ja ükski kirjastus ei soovi olla vastutav sulepea neelanud kirjaniku eest.)

Illustratsiooniks üks kuhi romaanivõistluse töödest kirjastus Tänapäev laual: http://raamatupalat.blogspot.com/2009/11/romaanivoistluse-laekumised-live.html

Kasutage automaatset õigekirjakontrolli. Lugege KOGU käsikiri endale kõvasti ette. Peale selle oleks hea leida inimene, kes tunneb asja ja loeb Teie käsikirja läbi ning märgib vead üles. Vaadake oma tutvusringkonda avatud silmadega ja sõnumitoojat ärge nahutage. Juhul, kui Teie oma valitud kriitik ütleb, et käsikiri on jamps ja vigaderohke, siis võib alati küsida veel arvamusi. Ning kui ka teised arvustused kattuvad esimesega, siis võib kaaluda käsikirja ümberkirjutamist. Palju halvem on, kui Teie valitud arvustaja luiskab ja ütleb, et kõik on jube hea – hoolimata oma loova hinge õrnusest, tuleb nõuda ausat kriitikat ja see ka hiljem alla neelata. Arusaadav, vigadeta ja voolav tekst tuleb võrdsete käsikirjade kaalumisel kindlasti kasuks.

Valmistuge pikaks piinarikkaks ootamiseks ja järskudeks meeleolu kõikumisteks. Hankige endale inimesi, kes oskavad Teie valust aru saada (ja soolapulki, mida murega näksida). Tööde lugemine ja pingerea koostamine võib aega võtta kuni viis kuud.

Avaldamine

Mida tähendab avaldamine? Minu jaoks tähendas see pikka aega käsikirja trükki jõudmist. Raamat saab paberkujul valmis ja siis oletegi paljude inimeste silmis kirjanik. Arvatakse, et kirjanikuks teeb midagi, mis on trükitud – eks siin ole omamoodi õiget loogikat ka, sest kirjanik võib olla hingelt enese jaoks või siis avalikkuse silmis. Viimane tase on ilmselt see, kui teised kirjanikud Teid ametivennaks pidama hakkavad.

Niisiis, kui mul on väike rahaline reserv vahemikus ütleme alates kaksteist tuhat, kuni kolmkümmend kaks tuhat krooni, siis lasen oma dokumentide sisu paberile lahti ning kõik ongi korras, avaldatud?

Lugesin kuskilt foorumist võrdluse (võib-olla Poogna omast), et iseavaldamine on võrreldav onaneerimisega. (Ei taha siinkohal halvustada luuletajaid, kellel alatihti ei olegi mingeid muid võimalusi, kui ise ennast trükkida.) Luuleliidu kaudu pidi asi umbes selline välja nägema, et vihik trükitakse ära ja siis surutakse kogu tiraaž kastiga sülle ja öeldakse: “Mine nüüd müüma.”

Avaldamine on avalikuks tegemine. Kogu protsess näeb välja umbes nii:

Toimetamine – Keegi suure lugemusega inimene vaatab käsikirja üle ja küsib, miks Mart on poole loo pealt Peetriks muutunud. Ja kas see pole mitte vastuoluline, et juulikuus lund sajab?

Korrektuur – Keegi keelesõber vaatab, et kõik oleks õiges vormis, ajas ja õigekirjas.

Küljendamine – Käsikiri väänatakse raamatu formaati. Tekst paigutatakse lehekülg lehekülje haaval nii, et ta kenasti loetav oleks. Poolitatakse sõnu.

Kujundamine – Keegi joonistab pildi ja sätib pealkirjad ja muud vidinad kenasti ritta.

Trükkimine – Minu jaoks oli üllatus, et raamatu sisu ja kaaned trükitakse eraldi, kuigi see on tegelikult üsna loogiline. Ma veel ei teagi, kuidas nad omavahel kokku saavad.

Avaldamine – Läbi hulgimüügifirma jõuab raamat erinevatesse poodidesse, kettidesse ja raamatukogudesse. Kirjastus hoolitseb selle eest, et sündmus tähelepanu saaks. Nügitakse tuttavaid ajakirjanikke ja saadetakse sinna-tänna koopiaid arvustamiseks, tehakse pidulik näksilaud.

Kuidas jõuda niikaugele, et kirjastus tunneks huvi raamatu avaldamise vastu. On mitu võimalust. Näiteks, kui te kirjutate midagi ulme vallas, siis on mõistlik saata oma lühijutte Algernoni. Tutvuda sealsete oludega, lugeda ja püüda šnitti võtta. Pärastpoole, kui Teie jutud on saanud Algernonis tuttavaks, siis tasapisi võib hakata mõtlema, et äkki võiks neile käsikirja tudeerimiseks saata. On üsna kindel, et kui Te sealt pundist ühe mehe käest viisa saate (ise tuleb nimi välja uurida), siis Varrak tunneb huvi Teie käsikirja avaldamise vastu.

Igal alal on omad meistrid ja kindel on see, et kui Teie käsikiri saab mõne tuntud kirjaniku poolt aktsepteeritud/kiidetud, siis on kirjastuses enda käsikirja müümine kordi lihtsam. Aga proovige sihtida nii, et krimijutt läheks krimikirjanikule ja lembelugu armastusromaanide meisterdajale. Kontaktide leidmisel on abiks internet.

Loomulikult võib oma käsikirja otse kirjastajale saata (kontaktid kirjastuste kodulehekülgedel). Nad loevad läbi ja annavad paari nädalaga teada, kas nad on Teie käsikirja avaldamisest huvitatud või mitte. Kellegi soovitusega on kindlasti kergem.

Romaanivõistlused on üks hea moodus avaldatuks saada. Sest avaldatakse umbes 7-10 käsikirja. See tähendab, et viiekümne romaaniga võistlusel on võimalus avaldatuks saada 14-20%.

Kõige olulisem on omada jutustamist väärt lugu ja hästi kirjutada. Kustutada, uuesti kirjutada, kustutada ja veel kord uuesti kirjutada jne – niikaua, kuni te ISE olete käsikirjaga rahul. Ärge suruge vigade ees silmi kinni ja ärge kartke aega kulutada – muidu petate ainult iseennast.

Kirjastus Tänapäev lubab peatselt uut infot romaanivõistluste kohta:

http://raamatupalat.blogspot.com/2010/08/uued-kirjandusvoistlused.html

Semikoolon

Semikooloniga jändamine kuulub paljude algajate kirjutajate varasalve. Mõelda vaid, tuleb läbi lugeda paari lauseline reegel ja uus instrument, millega tekste omatahtsi painutada on mõnusalt kättesaadav. Teate, kui lahe on punktkoma kasutada; näiteks kõikjal, kuhu see tundub kuuluvat; ja kuhu mitte. :)

Õnneks ei ole mina ainus, kes sellesse lõksu langenud on. Minu semikooloni seiklused on nähtaval siinsamas ajaveebis alguse poole. Ma olen neid kirjeid hiljem mõnuga lugenud ja naeru pugistanud. Ma ei hakka vigu tagantjärele siluma – las olla. Mõnes mõttes on need nagu läbitud vahemaad märgistavad verstapostid.

Olge reeglitega ettevaatlikud. Millegipärast on vähemalt minuga sedasi, et nii kui ma kuskilt loen mõne valemi, siis kipun seda sobitama kõikvõimalikesse kohtadesse, ise endamisi naeratades, et vot siin ongi seesamune õige nurgake, kus ma saan äsjaõpitut rakendada.

Ma arvan, et semikooloniga rikastatud esilehekülg on signaal kirjastajale, et edasi lugeda ei tasu. Kuigi võib-olla on tegemist kehvasti vormistatud kunsttükiga, jäetaks siiski taoline käsikiri pigem kõrvale.

Ma väldin semikoolonit isegi siis, kui reegli järgi võiks selle kaunistuseks kohale vilistada. Vahest siiski tuleb hajali laused omavahel siduda. Olgu see pigem erand või väga kaalutud kasutus.

Võib-olla, kui ma olen punktkomast täiesti-täiesti lõplikult üle saanud, siis kasutan teda natuke rohkem ja paremini. Hetkel aga ainult õhkan kurvalt, et pidin nii elegantsest kirjavahemärgist loobuma. :)

“Sõnaga “ütles” ei ole midagi lahti,” ütles ta

Minu esimese raamatu esimese mustandi otsekõnedes oli sõna “ütles” domineeriv. Ütles ta. Ütles Kalle. Ütles, ütles, ütles. Esimene proovilugeja soovitas peale kümne lehekülje lugemist raamatu pealkirjaks panna: “Ütles ta”.

Käsikirja toimetama asudes püüdsin usinalt “ütlesid” asendada millegi muuga. Kurjustas ta. Hõikas ta. Urises ta. Mõmises ta. Ilkus ta. Sisistas ta. Jne. Muidugi kiskus kogu lugu otsemaid teisele poole kreeni.

Otsustasin parandada ja lisasin mõningad “ütles ta’d” täiendiga: ütles vihaselt, ütles kurjalt, ütles kavalalt, ütles mõistvalt. Jne.

Jälle läks valesti. Nüüd arvan teadvat, kus asub tasakaal. Otsekõne kirjutamisel peab:

1. Õppima selgeks otsekõne õigekirja. Kui te ei tea (või ei arva teadvat), kuidas otsekõne käib, siis proovite vaistlikult igasugusest otsekõnest üleüldse hoiduda.

http://keeletoimetus.ee/blogi/see-keeruline-otsekone

2. Arvestama, et enamjaolt pole otsekõnele saatelauset vaja, sest on aru saada, kes midagi ütles. Oletame, et omavahel räägivad Ants ja Peeter.

“Mis sul siia asja?” küsis Ants

“Astusin korra õe juurest läbi.”

“Kuidas Piretil läheb ka?”

“Pole viga, tal on juba parem,” ütles Peeter.

Kui on võimalik ilma saatelauseta aru saada, kes mida ütles, siis on saatelause lisamine tarbetu. Vähem on parem, tingimusel, et lugeja saab esimesel lugemisel aru.

3. Peab arvestama, et liigne täiendite kasutamine muudab lugemise tüütuks (Stephen Kingi näide: “Ma olen torumees,” ütles ta vett tõmmates). Inglise keeles nimetatakse neid Swifti’deks (kirjanik, kes taolisi moodustusi massiliselt kasutas.) Täpsemalt vaadake seda linki, saab naerda (: http://www.fun-with-words.com/tom_swifties.html Ma ei tea, kas maakeelset vastet sellele mõistele on.

4. Sõnal “ütles” pole midagi viga. Kasutage julgelt, kuid pidage piiri. Paar ütles ta’d lehekülje kohta on küll. Kuigi nii mõnigi kirjanik ütleb, et parim, mida teha saab on kasutada ainult “ütles ta’d” eksivad nad ise siiski selle reegli vastu üsna palju.

5. Kui te kirjutate otsekõnes liigselt: ütles ta vihaselt, ütles ta kurvalt, ütles ta rõõmsalt, siis te rikute näitamise/ütlemise tasakaalu. Vahest on mõtet otsekõne vahele jätta ning asendada see näitamisega: Üle tema põse voolas pisar (ütles ta kurvalt asenduseks). Äkitselt Tarmo kaelale tekkinud punased laigud ja täpiks ahenenud pupillid ei tõotanud head (ütles ta midagi vihaselt asenduseks). Merikese kitkutud kulmud tõusid laubale kokku moodustades poolkaare. (ütles ta üllatunult asemel.)

6. Pidage meeles, et otsekõne on otsekõne. See tähendab, et dialoogi ei tohi liigselt siluda ja vähekasutatavatest sõnadest triiki täis lasta. Otsekõne ei pea olema ilus. Õige efekti saavutamiseks võib selle täis lükkida kuradeid, ää’sid ja mõminaid ning muid parasiitsõnu, nagu see ka päriselus on. Kuid sellega peab piiri pidama – ei tohi ümmarguseks toimetada ja sõnu valida ning ei tohi ka liigselt tänavakõnele kinni jääda. Kui te mõnele karakterile temale omase kõnepruugi või defekti külge poogite, siis peate seda jätkama, kuni lõpuni.

PS: Minu esimene raamat "Kõigile saab kurikaga virutada" ilmub ilmselt septembris.

http://raamatupalat.blogspot.com/2010/07/asjase-romaanivoistluse-toodest.html

Karakteri muutmine

Me tahame, et meie poolt loodud karakterid elaksid. Me tahame, et nad oleksid meeldejäävad. Me tahame, et nad oleksid võib-olla natukene need, kes me tahaksime ise olla, aga päriselt ei ole.

Kuidas karakterit muuta? Kuidas muuta tema põhimõtteid nii, et me ei läheks vastuollu reaalsusega. Kui meie karakter leheküljel nr 1 põhimõtteliselt midagi ei tee, siis leheküljel number kaks ei saa me teda tema oma põhimõtte vastaselt käituma panna.

Näiteks: Oletame, et peategelane on sepp Ants. Antsule ei meeldi põhimõtteliselt linnavurled. Ta on tõsine maamees. Sepatöö spetsialist ja vanade väärtuste kandja. Kõrbenud kulmud, tugev raam ja nahkpõll.

Kuidas panna sepp leheküljel number kaks linnamehega rõõmsalt patsi lööma? See on võimatu. (Hea küll ilmselt mingit moodi on siiski võimalik. Tinistamine ja tulnukad jne.) :)

Selleks, et karakter muutuks ja sepp linnamehe südamesse laseks, peab kirjutama rida stseene, mis Antsu arvamusi pisitasa murendama hakkavad, kuni eesmärgi saavutamiseni.

Karakter (Ants) kihtideks jaotatuna

Põhimõtted – hindab rahu, vaikust ja oma tööd (õiglane, töökas, napi jutuga), linlane on temaarust kõige selle vastand.

Peamised tõekspidamised – üks tubli maamees on iga kell rohkem väärt, kui linlane

Väärtused – hoia maad, hoia perekonda

Valitsevad hoiakud – linlane ei suuda olla milleski püsiv

Arvamused – linna inimene on nõrk, sõltuv, virisev, ebameeldiv, arusaamatu, vinguv, siga, joodik, hellik, jõuetu, kõhn, siidikäpp, tööpõlgur, naiste lörtsitaja jne

Nüüd kujutame ette, et ammu tühjaks jäänud naabermajja (majade vahe kümme meetrit, ühine sissesõidutee), kolib Antsu suureks meelehärmiks linnamees Roland, kes on oma ametist (tegevjuht) tüdimuseni väsinud ja soovib vaikust ning rahu.

Järgneb kahe sisemaailma vältimatu konflikt, sest kummagi arusaam teisest poolest on pea peale pööratud ja eelarvamustest kubisev. (Rolandi karakteri koos kõikide nüanssidega võib samuti laiali laotada.) Konflikt on hea. Me oleme mõlemat tegelast kirjeldades – järgides erinevaid liine ja mõlema sisemonoloogi – juhatanud nad väljapääsmatusse olukorda, kus nad peavad üksteisest mõõtu võtma.

Karakterite muutumine algab pisitasa. Esialgu võivad eelarvamused veelgi süveneda, aga tasapisi hakkavad arvamused muutuma (näe Roland on tegelikult abielus, meeldib hiliste tundideni aias rassida, ta ei joo peale allikavee miskit, kokkupõrkes sepaga ei tagane sammugi, mees on oma sõna taga jne pole just raske ette kujutada stseene, mis meid edasi juhatavad.)

Järgmine muutuja on valitsev hoiak – näe tegelikult linlane tuli ja jääb, alustas maakividest aia ehitamist ja tegi seda terve suve.

Väärtused – mitte keegi ei varasta minu maad ega puutu minu perekonda! (Roland viskab välja libeda maamõõtja, kes üritab tema naist pihta panna?)

Peamised tõekspidamised – ega kõik linnamehed polegi maameestest viletsamad.

Põhimõtted – heaküll, las see naaber olla – ta jagab minuga samasuguseid väärtusi/põhimõtteid.

Kahtlemata peab selliselt ülesehitatud karakteripõhisel lool olema omad ootamatud seigad, pöörded ja üllatused, et tulemus oleks ettearvamatu. Lahti peaks kirjutama ka linnamehe poolse muutumise ja arusaamad.

Muidugi ei pea kõik paremaks minema – eelarvamused väga visad taanduma.

Mustand 1,5

Ühes eelnevas sissekandes (Esimene versioon) soovitan esimese mustandi kirjutamisel unustada kõik, mida teate kirjakeelest, stiilist ja sõnadest ning keskenduda ainuüksi eesmärgile kogu tükk valmis kirjutada. See on valikuline tõde.

Kirjutan teist romaani. Süžee plaanisin korraga ette kaks-kolm sammu. Üldine mõte ja lõpp olid teada. Võtsin kirjutamisepoosi sisse, lülitasin teksti pärast muretsemise välja ja kirjutasin esimese mustandi valmis. Kokku umbes nelikümmend tuhat sõna. Kõik läks nagu lepase reega. Lasin mõned nädalad laagerduda ja võtsin käsikirja uuesti välja. Lugesin üle ja asusin mustandi number kaks kallale. No oli ikka üks kole lugemine küll. Märkisin kolmandiku kirjutatust punaseks (hilisemaks elustamiseks või kustutamiseks) ja tegin endale paar lehekülge märkusi, mis puudu jäi.

Miks nii juhtus? Üks põhjustest on: seekord ei kirjutanud ma korralikku süžeed, vaid liikusin paar-kolm sammu ette teades (lõpp ja mõte olid siiski enne kirjutamist teada). Teine põhjus on see, et toetudes õpitud tarkuseterale ajasin selja sirgeks ja ei kontrollinud kordagi teksti üle ega muretsenud liialt, mida ma kirjutan. (Vahet pole, mõtlesin, selleks on ju mustand number kaks.)

Esimese romaani kirjutamisel puudus mul eelnevalt kogemus ja õpetussõnad ning tänu sellele sai esimene mustand oluliselt parem ja tööd oli teise mustandi kallal vähem.

Nüüd aga pean tegema mustandi number 1,5. Palju kordusi on sees, sarnaseid lausekonstruktsioone – rääkimata sellest, et karakterid on nagu lutsukivid ja loo selgroog ei ole kandev. Pean lisama kõrvalsüžee ja inimesi inimestena kujutama (oma nõrkuste, hirmude ja rõõmudega) – mitte kärutäie tuimade porganditena. Mõnes mõttes olen ma jälle alguspunktis.

Kogu loo moraal on selles, et esimene mustand tuleb hoolikamalt kirjutada. Rohkem läbi mõtelda. Kirjutades võiks koguaeg arvestada, et esimene ongi viimane mustand. Võib natuke teksti nokkida küll, eelmisi peatükke läbi lugeda ja nipet-näpet parandada. Sellise arvestusega kirjutatut on hiljem kordi lihtsam parandada. Mustand kaks tuleb ju nagunii, aga (tsst) see on esimese versiooni kirjutamisel saladus. :)

Süžee tüübid

Otsirännak

Kangelane läheb pimeduse maailma ja ajab ohte trotsides midagi taga. Tal on kindel ülesanne täita. Või muidu!

Otsirännaku peamised tunnusjooned:

1. Peategelane on oma tavamaailmas rahulolematu. Rahulolevad ja õnnelikud inimesed lihtsalt ei kipu kuhugi. Kui te siiski mõne rahuloleva inimese otsirännakule kangutate, viriseb ta kogu raamatu vältel, et ta pidi üleüldse oma rooside juurest ära tulema.

2. Ese, mida ta otsima asub (püha graal?) või sündmus, mida ta püüab ära hoida (maailmalõpp) või ülesanne, mille ta täitma peab (sõrmuse sokutamine), peab olema üliolulise ja kõigile arusaadava tähendusega.

3. Kangelase teel on palju peaaegu ületamatuid takistusi. Võib kive pähe veeretada ja maju õhku lasta. Kindlasti peab ka olema mingi nn “põhipaha”, kes oma võrke punudes pinget üleval aitab hoida.

4. Peategelane muutub läbielatud sündmuste mõjul. Hukkub, püüdes maailma päästa. Tavaliselt peaaegu hukkub ja viimases vaatuses ilmub jälle välja – õnnelik, terve – noh, hea küll, näpu peal on plaaster.

Otsirännak võib olla ka rahulolematu peategelase sisekaemus ja lahenduste otsimine – parema mina otsimine. Enese otsimine enne hullumeelsusse vajumist. Ühesõnaga, otsirännaku sooritamiseks ei pea ilmtingimata ennast püsti ajama, võib ka kamina ette kiiktooli jääda.

Näiteks: Kuristik rukkis

Kättemaks

Ahhaa, siga, magasid minu naisega, tapsid venna, hävitasid elu. Vendeta!

1. Peategelane peab olema sümpaatne. Lugeja tuleb panna kaasa tundma, aru saama kogu valust, mida protagonist tunneb ja ülekohtu suurusest, mida ta kannatama peab.

2. Häda ja valu, mida peategelane või mõni tema lähedane kannatama peab ei ole tema süü. Või juhul kui on, siis peategelase osa on õite pisike võrreldes pahaga, mida ta tunda saab.

3. Kättemaksuiha mõjutab peategelase sisemist mina. Peale teo kordasaatmist (nt sülitab vaenlase tee sisse) tunneb ta hingelisi piinu. Päris tihti oleme filmidest näinud ja raamatutest lugenud, et soodsa momendi avanedes, peategelane taandub, saades aru, et sedaviisi käitudes 1:1 tagasi tehes, muutub ta ise samasuguseks kurjamiks, nagu talle vaeva põhjustanu.

Ettevaatust põhipahaga! Pingekruvimise huvides on kiusatus teha paha tõeliseks superpahaks, aga see ei ole usutav. Kõigil on omad motiivid ja igal pahal leidub päikeseline külg.

Näiteks: Krahv Monte Cristo

Süžee tüüpe on veel palju: armastus (Romeo ja Julia), seiklus (Don Quijote), tagaajamine (Hüljatud), üks kõigi vastu (Lendas üle käopesa), allegooria (Loomade farm), võim (Ristiisa)

Osade arust on olemas ainult kolm peamist süžee tüüpi, osade meelest kolmkümmend kuus. See vaidlus on veel selgeks vaidlemata. Muidugi võib kõiki tüüpe omavahel kokteiliks raputada ja proovida, mis välja tuleb.

Kõigist ülalnimetatud süžee tüüpidest on täpsemalt kirjutatud James Scott Belli raamatus Plot & Structure.

Levinumad vaatenurgad

Enne romaani kirjutamist peab langetama nii mõnegi otsuse. Üks vastust nõudvatest küsimustest on vaatenurk. Kas kirjutada esimeses isikus (mina) või kolmandas isikus (tema) vormis. Ja kumba valida kolmandas isikus kirjutamisel: kas kõiketeadja või ainult karakteri silmade läbi nägija.

Igal ülalmainitud kirjaviisil on omad plussid ja miinused. Meenutab natuke bridži mängimist – koguaeg peab arvestama, kas on vaja lauast kaart välja käia või kätte tulla.

Esimeses isikus

Hea valik, kui on vaja põhjalikult näidata, mis karakteri peas toimub. Lugu räägitakse ühe karakteri vaatenurgast. See on ühekorraga suurim pluss ja miinus. Ühest küljest me saame teada, kuidas üks karakter kõiki sündmusi näeb. Samas ei saa me teada teist vaatenurka või üldisemat pilti – näeme kõike ainult läbi ühe karakteri silmade, kes on ka jutuvestja.

Olen lugenud soovitust, et mina vormi tasub kasutada siis, kui raamatu peategelasega on isiklikumat laadi suhe – ta räägib Teiega ja nõuab väljapääsu.

Näide:

“Hämardus, aga ma ei süüdanud tulesid, vaid pöörasin pilgu vastasmaja tegemistele. Niiviisi ei näinud keegi, et ma neid jälgisin. See oli lapsepõlves juurdunud komme, vaadata ja kaasa elada võõraste inimeste tegemistele ning tunda seejuures, nagu ma oleksin ise sündmuste keskel. Minu võimalus kõigest osa saada: viisin lapse magama, ruttasin köögikapi kallale viimast võileiba näppama, pesin hambad ja panin selga ööriided, vaatasin telekast hilisõhtust filmi, tõmbasin kardinad ette, suudlesin naist, läksin koeraga jalutama, kustutasin tule. Sooritasin tuhandet tavapärast argiliigutust, mida tegid tavalised inimesed iga päev.”

Kolmandas isikus limiteeritud

Kolmandas isikus kirjutamine on kõige tavapärasem. Võimalik kasutada limiteeritud moodust – see on kombinatsioon esimesest ja kolmandast. Jutt räägitakse (tema) vormis, aga piiranguks on see, mida konkreetne karakter näeb, tunneb ja üle elab.

Näide

“Vaikselt sulges ta magamistoa ukse. Hiilis kabinetti ja istus kirsipuust kirjutuslaua taha, kõrge seljatoega kontoritooli. Haaras laualt piinlikult teravaks ihutud punase pliiatsi, keerutas seda mõne minuti näppude vahel ja murdis raksuga pooleks. Vandalismiakt lohutas teda üllatavalt palju. Täielikult tema kontrollile alluv olukord oli niivõrd kaootilisel eluetapil teretulnud.”

Kolmandas isikus kõiketeadja

Kõiketeadja – nagu nimigi ütleb – teab kõike. :) Võib hüpata mööda karakterite päid ja tundeid ning jutustada lugu erinevatest vaatenurkadest (tema vormis). Ta teab koguaeg kõike, mis ümberringi toimub. Seda on nimetatud ka jumala vaatenurgaks. :)

Näide

““Õde on üks paras laiskvorst, et ta voodit üles ei pane. Mugavaks läinud, ei taha enam siin palatis käia,” torises Marek. Tegelikult teadis ta täpselt, miks õde neid vältis.

Janar oleks tahtnud vastu vaielda, aga ei vaevunud. Tal polnud aimugi, et samariitlast mängiv voodinaaber, tegelikult teda oma huvides ära kasutas.”

Muidugi võib romaanis kasutada kõiki vaatenurki. Erinevad liinid võib panna jooksma erinevate vaatenurkade all. Armastus- ja detektiivilood on parem rääkida “mina” vormis. Vahest on hea lihtsalt kirjutama hakata – mõtlemata vaatenurkadele – ja vaadata, kuidas välja tuleb.

Vaatenurga vahetamiseks, teose keskel, võib vajadusel kasutada erinevaid trikke – näiteks lugu on kolmandas isikus, karakter võtab kätte päeviku, diktofoni või kirja ja hops võibki vahelduseks kirjutada peatüki esimeses isikus.

*Kõik näiteid on pärit minu sulest.

Revolver&rusikad, kurikael ja kangelane

Leidsin interneti avarustest kuue tuhande sõnalise “pehmekaanelise” jutu retsepti. See on töötanud erinevate žanritega: seiklus, detektiiv, vestern jne. Valemis on täpselt ära toodud, kuhu erinevad elemendid paigutada. Näidatakse ära, mis peab juhtuma igas järgnevas tuhandes sõnas.

Hoiatus: karta on, et pärast selle skeemiga tutvumist on edaspidi väga igav ameerika filme vaadata. :)

Valem algab nii:

1. Ebaharilik mõrvameetod

2. Ebaharilik eesmärk, mida kurikael saavutada tahab

3. Ebaharilik asukoht

4. Oht, mis ripub ähvardava pilvena kangelase kohal

Üks ebaharilikest ülalnimetatutest oleks kena, kaks parem ja kolm suurepärane. Parem oleks, kui kõik oleks välja mõeldud ja olemas enne alustamist.

Ebaharilik mõrvameetod: laskmine, nuga, tsüaniid, süstal, maod – miljon korda läbi kirjutatud ja igavad lahendused. Tasuks kõik, mis peast läbi kargab, paberile kirjutada ja natuke mõtelda. Ehk läbi pooride imbuv mürk kätekreemi tuubis? Või hoopis ultraheli, mis tapab – needki ei tundu liiga värsked, peab ajusid ragistama.

Ei tasu minna liiga veidraks ja kenutlevaks. Võib tekkida vastupidine efekt soovitule.

Kurikael võiks ajada taga midagi muud, kui raha ja juveele. Tuleb midagi paremat välja mõelda. Sama hoiatus nagu enne – liiga veider lähenemine töötab vastu.

Ebaharilik asukoht? Valige koht, mis sobib kokku veidra mõrvameetodi ja imeliku eesmärgiga, mida kurikael taga ajab. Lihtsam on kirjeldada kohta, kus Te olete elanud või töötanud.

Kohalike olude tundmise matkimiseks võib kasutada palju erinevaid viise. Näiteks, kui sündmused toimuvad Kreekas, siis otsite välja kreeka keeles, kuidas läheb? Nutikas oleks see teises keeles üle korrata, et ka lugeja kõike kohe mõistaks. Kui te lisate veel mäenõlvadel karjatatavad oliivisalud ja apelsiniistandused, siis arvavad kõik, et te teate Kreekast päris palju.

Järgmiseks alghäälestuseks peab kuue tuhande sõnalise loo lööma neljaks tuhande viiesaja sõnaliseks jupiks.

Esimesed tuhat viissada sõna:

1. Sissejuhatavaks tekstiks sobib hästi kasutada esimese lause tehnikat, millest on pikemalt juttu siin.

2. Peategelane tõmmatakse probleemide keerisesse, ta püüab jamade sügavusest aru saada ja ähvardavat hädaohtu lahendada.

3. Nüüd tuleb tutvustada kõiki teisi karaktereid ja nad tegevusse tõmmata.

4. Kangelane tuleb saata tõelisse füüsilisse konflikti, esimese tuhande viiesaja sõnalise osa lõpupoole.

5. Kõige lõppu sündmuste ootamatu pööre. Mitte etteennustatav süžee käik.

Nüüd tuleb teksti kohta esitada küsimusi:

*Kas tekstis on pinge?

*Kas kangelase peakohale on kogunenud tuliseid süsi?

*Kas sündmuste käik on loogiline?

Järgnevad tuhat viissada sõna:

1. Tuleb lisada peategelasele pinget&muret kulgevate sündmuste pärast

2. Peategelane püüab kangelaslikult probleeme lahendada ja see viib ta ->

3. -> järgneva füüsilise konfliktini

4. Lõppu jälle süžee pööre tundmatus suunas

*Kas teises osas on pinge?

*Kas ähvardav hädaoht on kasvanud?

*Kas mure on peategelase õlgadele koondunud?

*Kas kõik sündmused kulgevad loomulikult?

Ära räägi, et peategelane tunneb ennast nii ja naa – näita seda! (Ta värises, pilk oli ekslev, hambad plagisesid jne).

Iga lehekülje kohta peaks arvestama vähemalt ühe pisema üllatusega. Lugejat tuleb hoida pinevil.

Süžee peab olema ehitatud nii, et tegevusliin oleks katkematu.

Järgnevad tuhat viissada sõna:

1. Veel rohkem pinget!

2. Peategelane teeb edusamme ja ajab kurikaela kitsikusse

3. Füüsiline konflikt

4. Ootamatu süžee pööre – peategelane saab paha maitsta

*Kas tekstis on pinevus?

*Kas ähvardav oht on muutumas väljakannatamatuks?

*Kas peategelane on aetud täielikku kitsikusse?

*Kas kõik on loogiline?

Selles skeemis peab olema konflikte, originaalseid süžeepöördeid, pinget ja hädaohtu. Ilma nende komponentideta põnevusjuttu kirjutada ei saa.

Monotoonsuse vältimiseks peavad kõik eelpool nimetatud füüsilised konfliktid olema erinevad.

Tegevus:

Elav, kiire, sõnu ei tohi raisata. Hästi välja kirjutatud pinge paneb lugejat teksti nägema ja tunnetama.

Atmosfäär:

Kuule, haista, näe, tunne ja maitse.

Kirjeldus:

Puud, tuul, maastik ja vesi.

Kirjutamise saladuseks on panna iga sõna maksma!

Viimased tuhat viissada sõna:

1. Veel viimast korda kruvime pinget ümber kangelase. Rõhutame hädaohtu.

2. Pane peategelane peaaegu murduma (kurikael võtab vangi ja kõik on läbi).

3. Peategelane pääseb minema kasutades oma spetsiaalset oskust või brutaalset lihasjõudu.

4. Järelejäänud saladus hoiab pinget üleval

5. Viimane suur üllatuspööre (a’la kurikael on tegelikult sõber)

6. Mõjuv lõpulause

*Kas pinge kestis, kuni viimase reani?

*Kas hädaoht pidas lõpuni vastu?

*Kas kõik lahtised otsad sai ära seletatud?

*Kas kõik juhtus loogiliselt?

*Kas lõpurida on piisavalt lahe, et jätta lugejasse “soe” tunne?

*Kas jumal tappis kurikaela? Või hoopis peategelane?

Originaaltekst: The Lester Dent Pulp Paper Master Fiction Plot

II koht romaanivõistlusel

Seitsmeaastase poisipõnni unistusest alguse saanud odüsseia päädis romaanivõistluse teise kohaga. Mõte, et ma võiksin raamatu kirjutada oli mul peas tõepoolest juba eelkoolieas. Ometigi läks peaaegu kolm aastakümmet, enne kui ma endas piisavalt jõudu leidsin.

Sügavamalt hakkasin huvi tundma, kuidas romaani kirjutamine käib, umbes 2005 aastal. Kokku läks tulemuse saavutamiseks vaja umbkaudu kolmesaja tuhande sõna kirjutamist ja kolme ebaõnnestumist, mis õnneks minu arvutist kaugemale ei jõudnud. (Katsetustest olen kirjutanud siin: link)

Mind aitas ka ajaveeb. Kui ma midagi ise selgemaks tahtsin saada, siis kirjutasin teema läbi. Nii kinnistus õpitu paremini. Kui algusest – 2008 aastast – lugema hakata võib päris hea ettekujutuse saada, milline minu teekond oli.

Kas ma olen nüüd valmis? Ei ole. Oskusi on vaja lihvida ja juurde õppida. Palju sõnu on veel vaja paberile laduda, palju-palju. Algus aga on tehtud.

Romaanivõistluse tulemused

Kuidas alustada?

Kuidas alustada romaani kirjutamist? See otsingurida kordub pidevalt ja juhatab bitiradapidi minu ajaveebi manu. Mäletan enda peas sarnaseid mõtteid. Tahtsin leida samm-sammult kulgevat õpetust, mis mind õigete lätete juurde juhataks.

Kirjutamises – nagu ka investeerimiseski – on üks edu reegel: alusta täna ja panusta pikaajalisele strateegiale. (Muidugi ei tähenda eelmainitu seda, et kõik investeerijad saavad rikkaks ja kõik kirjutajad kirjanikeks, aga loob selleks soodsad eeltingimused.)

Esimese hooga pole ehk mõtet romaani kirjutada – tasub kõigepealt miniatuuriga jõudu proovida. Alustajaid on väga erineva tasemega. Mõni alles õpib kirjutamist, mõnel on kirjakeele tundidest veerandsada aastat möödas. Nii võibki juhtuda, et alguses lihtsana tunduv ülesanne – katta ühe A4 suurune paberileht tekstiga nii, et vigu poleks, jutt oleks sorav ning lool oleks algus, keskpaik ja lõpp ning mõtegi sees – on palju raskem, kui arvata võis.

Kui miniatuurid hakkavad kenasti välja tulema võiks neid teistegagi jagada. Leida endale lugejaid. Kindlasti neid, kes takka kiidavad ja ka neid, kes kriitilised on. Esimesi on vaja eneseusu turgutamiseks ja teisi selleks, et areng toimuks.

Järgmiseks sammuks oleks jõudu proovida pikemate vormidega: novell, jutustus. Nendes saab paremini harjutada karakteri kujundamist/ muutmist, tegevusliini kulgemist, dialooge, lugeja haakimistehnikaid ja jahmatamapanevaid puänte.

Mingi aja pärast, kui näpud klaviatuuril harjumuspäraselt liiguvad ja lehekülgede viisi teksti välja nõiuvad, siis tasuks kaaluda, ehk on Teie sees peidus mõnu toekam jutt. Lugu, mida saaks romaaniks nimetada. Võimalik, et mõne jutustuste kirjutamisel on mõni karakteritest lärmakalt Teie tähelepanu nõudma hakanud, siis on lihtne pakutud võimalusest kinni haarata.

Kui sobivat mõtet esimese hooga ei tule, soovitan üle lugeda/vaadata oma miniatuurid, jutustused ja novellid. Väga tõenäoliselt on seal paar head mõtet, mida tasuks edasi arendada. Ega muud polegi vaja teha, kui lugu läbi lugeda, silmad kinni panna ja unistada. Proovida vaadata stseeni või olukorda läbi karakteri silmade, nagu te oleksite filmis. Mõnusad hetked selleks on paar minutit enne uinumist. Kui veab näete ehk kõike unes. Aabitsa padja alla panemise efekt. :)

Ega nüüd polegi muud, kui rakendada mõnda süžee kirjutamise tehnikat. Paari nendest olen ma oma ajaveebis ka eelnevalt kirjeldanud. Süžee võib olla paarkümmend pealkirja ja igaühe all kolm neli alampealkirja. Või siis väga põhjalikult lahti kirjutatud kümne tuhande sõnaline kirjatükk. Mõnele meeldib planeerida hoopis stiilis: kihutan-autoga-pimedas-täistuled-peal – niikaugele, kui näha on ulatub ka süžee, pikenedes koguaeg paari punkti võrra.

Ja siis ei muud, kui kirjutama.

Minu ajaveeb tasub ka läbi lugeda. Siin on planeerimisest ja hilisemast tekstihooldusest üht-teist üles tähendatud.

Motivatsioon

Pealkirjas nimetatut peab olema igal kirjanikul. Salapärane sund, mis tagant piitsutab. Hoolimata laisast inimloomusest kehtestab see ennast ikkagi ja sunnib kirjutama. Ma olen ka eelnevalt rääkinud kirjutamislustist ja enda jaoks olen taandanud kõik väga lihtsaks: kirjanik on inimene, kelle sees elab loomistung, mis otsib väljapääsu.

Ma arvan, et paljudele inimestele on omane peale head teatritükki või suurepärase raamatu läbilugemist tunda kõrvetavat soovi midagi ise luua.

Kui me aga soovile lähemalt silma vaatame, siis ei pruugi see olla sugugi üllas ja kena, vaid hoopis triviaalne: soov tuntust koguda, oma raamatuid poeriiulitel näha, teiste ees tark välja paista; tõestada, et te suudate üllatada; sõnadega mängimise oskuse demonstreerimine jne.

Loomulikult on need tungid kenasti segatud meie üllaste arusaamadega: soovime kirja panna sees helisevat lugu, tunneme rõõmu oma karakteriteks kehastumisest, sündmuste läbielamisest ja puhtast loomise lustist.

Mul on raske uskuda, et keegi hakkab kirjutama ainult mõttega raha teenida. Kuigi, ega selles pole midagi halba. Hea töö eest palka saada tahta on täiesti mõistlik. See ongi minu meelest üks suurim paradoks – enamus inimesi näikse arvavat, et kirjanik ei tohi oma teoste eest raha tahta. Vastupidi – kirjanik peab elama vaesuses ja supiköögi arvelt. Samas ei arva inimesed seda enda kohta ja võtavad südametunnistuse piinadeta iga kuu palka oma tehtud töö eest.

Loomulikult on halb, kui rahateenimine ongi kirjaniku ainus eesmärk. See sunnib teda valetama ja leidma populaarset keskteed ja kirjutama oma tahte vastaselt. Ma ei saa uskuda, et sellise käitumisega võiks õnnelikuks saada. Või mõne hea raamatu kirjutada.

Ma ei heida ette ühelegi populaarse “naisteka” kirjutajale või kriminullide meisterdajale, et nende raamat on “odav” meelelahutus. Kui see on see, mida nemad hingest kirjutada/läbi elada tahavad ja sealjuures on neil oma lugejaskond, kes sellest rõõmu tunneb, siis on see igati õigustatud. Ja selles ei ole mitte midagi halba.

Ainult raha eest kirjutamine (pagan, ma ei usu, et neid kirjanikke palju saab olla, sest meil ei maksta raamatute eest suurt midagi ja romaani kirjutamine ei ole just kerge töö) meenutab mulle töötaja igipõlist vastuolu:

Töötaja tahab saada rohkem raha ja paremat ametit. Tal on oma hetke tööst täielikult kõrini. Iga hommik läheb ta ametisse suure vastikusega ja õhtul enne magamaminekut mõtleb pahurusega järgmisele päevale. Ta on lõksus – raha on vaja. Suure tõenäosusega jääb ta alatiseks vihatavale kohale või vallandatakse. Sest edutamise aluseks/võtmeks on tööga rahulolu. Kui te teete oma asja hästi, see meeldib teile, siis seda märgatakse. Üsna pea ja suure tõenäosusega saate te varsti paremale järjele.

Kirjanikuga on samamoodi – kui tal ei ole õiget sisemist jõudu, mis paneb teda looma ja õhinal kirjutama ning ausalt lugu jutustama, siis tõenäoliselt ei suuda ta kunagi midagi head valmis kirjutada.

Aga kui tema sees on lugu, mis otsib väljapääsu, tung kirjutada ja rõõm kirjutamisest ning julgus ausalt oma lugu vesta (hoolimata sellest, et see võib populaarse keskmisega vastuollu minna), siis ei jää see lugejal märkamata ning tasuks on näiteks 225 miljoni eksemplari müümine, mis oli eelmise artikli lõpetuses mainitud. :)

Võimalik, et minu nägemus on idealiseeritud, kuid ma usun sellesse.

Lõpp

Üks päev tuleb päev, kus peale suurt tööd ja vaeva on teie esimene, teine või kümnes romaan valmis saamas. Et jõuda päris viimase leheni on vaja veel teha otsustav sööst.

STOPP

Just siin peab tempo maha võtma ja veidi mõtlema. Suurepärane lõpp teeb keskpärase romaani heaks, aga kehv lõpp head romaani kindlasti ei kaunista. Viimased leheküljed on need, mis määravad, milline “maitse” loetust jääb.

Kokku tuleb sõlmida kõik ripakile jäänud otsad. Lugejal ei tohi tekkida küsimust: “Hei, aga mis sellest kutist sai?” Parim oleks, kui kirjanik saavutaks lõpuosaga resonantsi. Sõnumi võimenduse.

Lõppe on kolme tüüpi:

1.Positiivne – peategelane saavutab eesmärgi

2.Mitmetähenduslik, segane – ei ole üheselt selge, kas peategelane saavutas eesmärgi või mitte

3.Negatiivne – peategelane ei saavuta eesmärki.

Ma olin tõsiselt imestunud, kui seda esimest korda lugesin. Kõigest kolm võimalust ongi raamatu lõpetamiseks. Käkitegu! :)

Esimese ja kolmanda punkti võib peapeale keerata:

Peategelane saavutab oma eesmärgi, aga tuleb välja, et kokkuvõttes on see halb. (Jack London, Martin Eden)

N: Peategelane soovib läbida maratoni, hoolimata terviseprobleemidest ja teele kerkivatest raskustest. Tal õnnestub maraton läbida, aga finišis ta sureb.

Peategelane ei saavuta oma eesmärki, aga kokkuvõttes on see hea.

N: Alkohooliku eesmärk on saada viina, mida ta erinevatel põhjustel ei saa (puudub raha, satub vanglasse, üksikule saarele jne)

James Scott Bell soovitab välja mõelda kümme erinevat lõppu. (Mitte kulutada rohkem aega, kui paar tundi.) Ükspuha, kui imelikud need ka ei tunduks. Siis tuleb päev-paar vahet hoida ja lõpunimekirjast välja valida neli parimat ja need põhjalikumalt lahti kirjutada. Pärast veel paari päeva küpsemist, valida välja parim ja mõjuvaim.

Finaalis võib kasutada erinevaid mooduseid: dialoogi, kokkuvõtet, kirjeldust. Üks võimalus on eelnevalt teksti maetud dialoogi või tegevust kasutada. (Näitena tuleb meelde stseen Terminaator 2, kus noor John Connor õpetab robotile, et auto käivitamiseks ei ole ilmtingimata ukseklaasi lõhkuda – võib lihtsalt, ukse avada ja võtta võtmed päikesesirmi alt. Hilisemas stseenis robot kasutab õpitut. Tegevust küll ei kasutata lõpus, aga annab ülevaate, mismoodi seda teha.)

Dialoogi näide tuleb James Scott Belli raamatust “The Nephilim Seed” (lühendatud kujul): Röövitud tütre ema küsib kriitilisel hetkel, mida nad nüüd tegema peaks – teda aitav pearahakütt vastab: “Improviseeri.”

Lõpus on lembestseen, kus mees kurdab, et viimasest korrast on nõnda palju aega möödas, et ta ei teagi, mida tegema peaks ja naine vastab: “Improviseeri.”

Kindlasti tuleb silmas pidama, et iga sõna peab olema hoolega valitud ja kaalutud.

Lõpust rääkiva artikli lõpetuseks kasutaks Mickey Spillane sõnu:

Esimene peatükk müüb Teie raamatu. Viimane peatükk müüb Teie järgmise raamatu.

(Ta peaks teadma küll, millest räägib. Tema raamatuid on müüdud üle 225 miljoni koopia.)

Kümme kirjutamise käsku

Uurisin Oop’i kommentaaris olevaid linke:

Esimene osa

Teine osa

Paljud tuntud ja pärjatud kirjanikud paljastavad seal oma kirjutamise kümme käsku. Mida teha ja mida mitte.

Minu õppimise tehnika on midagi sellist: loen läbi ja mis hiljem meelde tuleb, ongi väärt nõuanne. Võib-olla on see vale, aga minu jaoks töötab. Kogemused näitavad, et vägisi meeldejätmine ei toimi.

Peale esimese nõuannete lehe läbilugemist, tuli hiljem meelde ainult Margaret Atwoodi soovitus alati lennukis pliiatsit kaasas kanda. Isegi kahte, sest kui süsi murdub, siis teritada ei ole võimalik (lennukis terariista omada ei tohi). Ja teine nõuanne oli, et mingi materjal võiks veel kaasas olla, millele kirjutada.

Teise osa nõuannetest meeldis mulle enim Ian Rankini antud lakoonilised kümme punkti:

1 Loe palju

2 Kirjuta palju

3 Õpi olema enesekriitiline

4 Õpi millist kriitikat aktsepteerida

5 Ole visa

6 Oma jutustamist väärt lugu

7 Ära anna alla

8 Tea turgu

9 Saa õnnelikuks (Mõtlesin tükk aega, kas see muhe šoti mees ei vihjanud mitte seksuaalse alatooniga õnnelikuks saamisele.)

10 Jää õnnelikuks

Meelde jäid veel:

Lülita internet välja

Lõpeta kõik, mida alustasid

Alusta juba

Ma arvan, et igaüks peab ise välja valima, mis tema jaoks enim töötab. Ja kelle jälgedes ta sammuda tahaks. Osaliselt on seal ka vasturääkivusi. Üks soovitab ühte ja teine risti vastupidist.

Teine mustand

Kui olete kirjatükiga edukalt lõpule jõudnud – kas ettekirjutatud süžee järgi liikudes või lihtsalt oma mõtteuidu jälitades – siis parim, mida nüüd saab ette võtta on käsikiri puhkama panna. Vähemalt paariks nädalaks. Soovitatakse isegi kahe-kolme kuulist pausi.

Ei ole mõtet kohe algusest peale lugema hakata. Nii võib juhtuda mitu halba asja: teile võib tunduda, et kirjutatu on päris kobe või siis näib see nii kehv olema, et plaanite kohest tagasipöördumatut kustutamist.

Vahehoidmine on vajalik, et te suudaksite oma teost objektiivsemalt hinnata.

Jõudeaega võib kasutada mõne lühijutu kirjutamiseks või uue romaani süžee ettevalmistamiseks. See aitab mõtted äsjalõpetatud töö juurest eemal hoida.

Kui aeg on möödunud, siis haarake oma käsikiri ja lugege ühe hooga läbi. Proovige ennast lugeja nahka sättida ja ärge mõelge sellele, kes kirjanik on. Mida kiiremini läbi loete seda parem.

Peale lugemist omate te ülevaatlikku pilti oma romaanist. Kuidas osad ja peatükid omavahel kokku sobivad. Kas karakterid töötavad. Kas läbiv teema ja vastasseisud on õigesti valitud. Võimalik, et avastate veel mingi kõrvalteema, mida võiks rõhutada.

Nüüd võiks veel kontrollida:

1. Kas peategelasel on ajend, miks ta ennast diivanilt peaks püsti ajama ja tegevusse astuma. Juhul kui talle jääb kõrvaleastumise võimalus, siis tekib küsimus, miks ta lihtsamat võimalust ei kasuta.

2. Kas peategelasele kaikaid kodarasse loopiv situatsioon või karakter on veenvad. Ära unusta, et peale musta ja valge on veel palju värve.

3. Mis on üleliigne – millised lõigud ja jupid on kirjutatud selleks, et nad ilusad oleks, aga loole endale midagi juurde ei anna.

4. Mis on puudu. Liigselt lühendatud kohad, kiired üleminekud ja ebaloogilised hüpped.

5. Tapa kallikesed. link

6. Võib-olla peaks esimese ja teise peatüki ümber vahetama. Esimeses peatükis kipume tavaliselt kirjeldama ja olustikuga lugejat kurssi viima. Teine peatükk keskendub tegevusele. Ümbervahetatuna seame lugeja keset tegevus ja liikumist ning hiljem seletame.

7. Kas peatükid algavad huvitavalt.

8. Kirjuta vähemalt kolm lõppu ja vali nendest sobivaim.

Nüüd tuleb algusest peale kõik uuesti üle kirjutada. Lauseid seada, kordused välja nokkida, sisselipsanud vead parandada. Kui see on tehtud – minul võtab see rohkem aega, kui esimese versiooni kirjutamine – siis võite oma käsikirja proovilugejatele ette sööta, et esimeste kõrvalseisjate arvamust teada saada.

Ärge kunagi loobuge teise mustandi tegemisest põhjusel, et see võtab liiga palju aega või tundub raske ülesandena.

Mina veetsin vahepealsed nädalad ulmejuttu kirjutades. Loo leiab siit: Ilmamees

Õpiraamat

James Scott Bell “Plot&Structure”

Alguses oli raamat veidi kohmakas, võimalik, et mul oli autoriga kohanemisel raskusi. Dembli stiilis kirjutatud. (Parimaks näiteks on: “You don’t wanna be wanna be, you wanna be be pro.” – põhjendab, miks on teise mustandi kirjutamine oluline). Kuna JSB on palju avaldatud autor (mitte ainult kirjutamisõpikute oma :D ), siis soovitan lugeda.

Saab aimu, milline raamatu kirjutamise köögipool on. Et raamatul peab olema algus, keskpaik ja lõpp – ja see ei ole sugugi iganenud tehnika. Kuidas kasvatada pinget. Erinevad süžeemeisterdamise võtted. Alates klassikalisest “kaardipakist” lõpetades “Autoga pimedas kihutamine, täistuled peal”. Kuidas enda seest ideid leida ja neid lahti kirjutada. Kuidas teha teist mustandit ja milliseid küsimusi valmiva raamatu kohta küsima peab. Kuidas kujundada usutavaid karaktereid. Viimastel lehtedel on raamat mõnusalt kokku võetud, aidates sisu meelde tuletada. See on teos, mida saab ja tuleb uuesti ja uuesti lehitseda.

Suur kogu praktilisi näpunäiteid ja nippe, millest mõnda ma ka oma blogis olen lahanud. Sellegipoolest tasub kindlasti endale oma koopia hankida. Raamatu odavaimaks toimetamiseks Maarjamaale on vist parim võimalus "www.kriso.ee" - toovad ukse taha kätte ja maksab samas suurusjärgus keskmise poest hangitava raamatuga.

Mina asun uut õpikut purema. Kirjanik Lawrence Block ja pealkiri: “Telling lies for fun and Profit.” (Ma olen andnud endale lubaduse, et see on viimane õpperaamat, mida ma loen. Info hakkab tasapisi korduma ja ma arvan, et tähtsaim asi kirjutamise õppimise juures on kirjutamine. Sain just valmis teise romaani esimese mustandi – jälgin oma esimest nõuannet: selleks, et saada kirjanikuks peab kirjutama. Nüüd on küll kõik, muidu tuleb liiga pikk sulgudes jutt. :) PS: Muide, siin kirjutamine kvalifitseerub ka kirjutamiseks, kuidagi peab ju oma miljon sõna kokku saama. :) Pagan, ega ma ei kasutanud liiga palju sõna “kirjutama”?)

/Mõtlen, et minu blogi lugevad toimetajad võiksid kirjutada toimetamisest võhikutele. Mida silmas pidada, kuidas oma karvasele tekstile läheneda ja milliseid pliiatseid varrukas kanda. ;)/

Eesti keeles on Lawrence Blockilt ilmunud raamatud: “Palgamõrvar” ja “Kaheksa miljonit suremisviisi”. Mõlemad on väga head.

Kuidas vältida klišeesid?

Me oleme näinud palju filme ja lugenud kuhjade viisi raamatuid. Kogu selle materjali korduvaid elemente võibki klišeedeks nimetada. Paljudes filmides aimame juba enne peategelase liikumist, mida ja kuidas ta teeb. Vahest on peale raamatu esimesi lehekülgi selge, kuidas viimasel leheküljel sündmused kulgevad.

Me ei kasuta enam neid, liiga klišee (Joonistuse autor Bekie Marett. Luba pilti kasutada olemas. Link.)

Kujutame ette stseeni:

Mees tuleb ootamatult komandeeringust koju, avab magamistoa ukse ja näeb parimat sõpra oma naise kallal toimetamas. Muidugi on see olukord ise juba klišee, ja pealegi nii ära nämmutatud, et ei soovita seda kasutada. Peredraama võib muud moodi lahti kirjutada, võimalusi on lõputu hulk. Paraku on esimene mõte, mida me kirjutades järgime, tavaliselt kulunud.

Klišeelik reaktsioon olukorrale oleks:

* Mees asub kaklema

* Mees haarab relva

* Kisendab, loobib riideid

Polegi vaja pikalt lahti kirjutada, kuna kõik kujutavad nagunii ette, kuidas see stseen välja näha võiks. Siia ongi koer maetud – lugeja teab ette, mis toimuma hakkab. Kirjaniku ülesanne on aga lugejat üllatada.

James Scott Bell soovitab oma raamatus Plot & Structure läheneda asjale nii:

Tekitada nimekiri mõtetest, mis selle stseeni võtmes meelde tulevad. Esimesed mõtted. Tähtis on ennast mitte tsenseerida. Kirja võib panna kõik.

1. Mees astub tuppa ja haihtub.

2. Mees astub tuppa, kõnnib mõõdetud sammuga aknani ja hüppab välja.

3. Mees võtab istet ja pöördub rahulikult oma sõbra poole: “Tere, Peeter, kuidas läheb?”

4. Mees vajutab suurt punast nuppu ja voodi kaob koos naise ja sõbraga põrandasse.

5. Mees hüppab voodi kõrvale toenglamangusse ja asub kätekõverdusi tegema.

Nüüd tuleb nimekirjast paremad ideed välja noppida ja neid rohkem lahti kirjutada, sest lugejale peab ju selgitama, miks mees haihtus, kuidas see võimalik on?

Vahest tuleb klišeesid kasutada, et lugejat eksitada ja ta veel suurema üllatuse jaoks ette valmistada. Just siis, kui ta mõtleb, ja jah see on jälle see ja too, tuleb ootamatu pauhh-karmauhh. :)

Ka see oskus on mõeldud rakendamiseks mustandi number kaks kallal. Esimese mustandi sirgeldamisel tuleb kogu aur kulutada ainuüksi valmis kirjutamisele.

Alfred Hitchcock’i aksioom: “Hea lugu on elu, mille igavad osad on eemaldatud.”