Päästik

Leidsin katkendi filmist, mis mind kunagi kirjutama pani, murdis viimased tõkked ja oli päästikuks. Hoiatan, et vaatamisel võivad olla tõsised tagajärjed. „Õige koht“  on alates 1 minut. Peale filmi vaatamist proovisin kohe kirjutamist - ja tõesti nii saabki, et lihtsalt kirjutad. Mhm.Finding Forrester

Hüva teadusulme kirjutamise reeglid

Taldrik (autor: Taavi Kangur)

Riskin siinkohal tõmmata endale internetis tugevalt esindatud ulmekogukonna tähelepanu, aga usun, et alltoodud näpuviibutused tasub teadusulme viljelejatel läbi uurida ja teadmiseks võtta. Kokku on neid kümme – originaalteksti link on artikli lõpus. Kõiki reegleid ei jaksanud tõlkida. Võtsin ette need, mis mulle olulisemad tundusid. Tõlge on vabamat sorti.

10. Maa inimesed ei ole kõik valged ja kõik mehed

9. Ei mingeid supermehi

Muidugi on võimalik, et me kohtame kunagi superolendeid, aga jutus ei kõlaks see eriti hästi, sest taolised tulnukad kas hävitaks meid, ignoreeriksid meid või võtaksid meid lemmikloomaks.

8. Unustage “Star Trek” ja “Star Wars”

7. Teadusulme on reaalne

Teadusulme ei ole fantaasiakirjandus. Teadusulme on usutav, võimalik, mõeldav – jah, see peab olema REAALNE. Isegi juhul, kui sündmused ei ole veel toimunud või pole ka kunagi minevikus juhtunud, peab teadusulme ikkagi olema võimalik mõnedes alternatiivmaailmades. Elemendid, mis teevad loo ilmvõimatuks teevad jutu millekski muuks, kui teadusulmeks.

Teadust ja tehnoloogiat sisalduvas reaalsuses on palju mänguruumi. On oluline, et ideed oleksid tõele võimalikult lähedal ja ei tekiks silmnähtavaid vastuolusid. Alati saab olema teatud koguses ”miskit”, mida Coleridge on nimetanud “lubatud põigeteks reaalsusest” (originaalis: “Willing suspension of disbelief”), siiski ei tohiks teadusulme kunagi nõuda lugejalt ilmselgelt naeruväärse või võimatu allaneelamist – vähemalt mitte ilma veenva seletuseta.

Reaalsus sisaldab olemasolevatele teadmistele mitte tuginevate teaduslike printsiipide ja kontseptsioonide loomist. Teaduslikud väited peavad olema võimalikud, need peavad toimima nagu teaduslikud printsiibid, milles me hetkel kindlad oleme, aga ei tohi olla nii veidrad, et lükkavad ümber midagi, milles me üsna veendunud oleme.

Teatud tegelaskujudes puudub nii ilmselt kokkupuude reaalsusega, et nad ei saa esineda teadusulme lugudes. Vampiirid, ebasurnud, tondid, deemonid, ükssarved, haldjad ja maagia on müütilised ega oma teaduslikku alust ning seetõttu  ei ühildu kuidagi teadusulmega. Ükski tõestamispingutus ei muuda vampiire teaduslikult veenvaks.

Religioossed ideed nagu Jumal, inglid, kuradid, elu pärast surma ja imed võivad põhineda usklike jaoks reaalsusel, aga ei ole kirjeldatavad kasutades teaduslikke meetodeid. Ülalmainitud teemad on aktsepteeritavad grupi või karakteri usuna, aga mitte mingil juhul ei tohiks Jeesus keset lugu tegelasena ilmuda.

Teadusulme teeb nii mõjuvaks tunne, et see mida me loeme on päris. See võib küll juhtuda väljamõeldud karakteritega väljamõeldud  situatsioonides, aga mõjub siiski, kuna teadus ja tehnoloogia on väga tõelised ja tähtsad reaalsuses, mis mõjutab meie igapäevaelu.

6. Millelegi ulmelise nime andmine ei tee asja ulmeliseks

Nimetame kohvi Raktajino’ks. Andnud joogile ebamaise nime see justkui oleks maavälist päritolu, aga kõik joovad seda nagu kohvi. Ja pealegi näeb jook välja nagu kohv. See ongi kohv. Kirjanikud ei tohiks mõelda, et muutes lehmad Dvigidsiteks ja hobused Pytkosteks, et siis nad ei kirjutagi tegelikult westerni. Püstolid ei tohiks olla laserid muidugi juhul kui püstolite ja laserite vaheline erinevus ei teeni süžee eesmärke.

Võimalik tulevik ja tulnukate kultuur ei peaks sisaldama vihjeid sündmustele, mis on meie ajaloos toimunud – see on puhtakujuline mõttelaiskus.

Westerni ei saa muuta teadusulmeks vahetades Texase Alderan 7. vastu. Inimesi ei saa tinistada tulnukateks muutes nende välimust. Mõrvamüsteerium, mille sündmustik toimub kosmosejaamas on mõrvamüsteerium, mitte teadusulme.

5. Tulnukad peaksid olema tulnukad

On üsna võimalik, et millalgi järgmise tuhande aasta jooksul me leiame intelligentsed tulnukad või et nad leiavad meid. Ei ole tõenäoline, et nad on rinnakad tibid tungiva sooviga paljuneda meestega Maalt.

Teadusliku ulme telesarjades ja filmides kasutatakse tavaliselt imeliku kõrvakuju, pika keele või  kummist tulnuka kostüümis inimesi, sellepärast et raske on teha lugusid päris tulnukatest. Tihti ei ole tulnukad karakterid vaid koletised, eriti filmides, mis on seotud pigem õudusfilmidega kui teadusulmega.

On võimalik, et tulnukad on humanoidsete sümmeetriliste kehadega: pea, käed, jalad, suud ja silmad töötavad sarnaselt inimestele. Kuigi see on ebatõenäoline. Haidel ja delfiinidel on samuti  üsna sarnane välimus, aga nad on väga erinevad olevused, samamoodi võib tulnukaski välja näha inimese moodi, olles samas täiesti erinev.

Tulnukatel võib olla kaks sugu, aga tõenäoliselt ei ole nad imetajad ja seetõttu pole neil rindu ega huuli. Nad võivad suhelda heli abil, aga isegi kui nad nii teevad, ei suudaks nad imiteerida inimese häält. Huuled on välja arenenud imetamisest. Maal on palju viise, kuidas olendid toidavad oma järelkasvu. Imetamine on üks nendest, aga ei pruugi olla levinud teistel planeetidel. See tundub meile üsna hea lahendusena, aga võib-olla ei olegi parim viis. Rindadeta olenditel puuduvad huuled. 

Tulnukad ei ole sellised nagu meie.

Järelduvad reeglid:

A. Sa ei kohta iial tulnukat, kes räägib vabalt inglise keeles.

B. Meiega sarnanevad tulnukad, ehk vaid pisut väändunud ninaga, eksisteerivad ainult väikese-eelarvelistes telesarjades.

C. Me ei saa kunagi tulnukatega seksida misjonäri poosis.

D. Kui tulnukatel on isiksus siis see on tõenäolisemalt agressiivne ja edasipürgiv. Ei ole olemas sõbralikke, lahkeid ja hoolivaid tulnukaid, taolisel juhul neil puuduks edasiviiv jõud, mis sunnib neid kosmost uurima. (Selles mõttes on nad  üsna meie moodi.)

E. Päristulnukad ei käitu kunagi nii nagu me ootame, et nad käituksid. Näiteks nad ei ole natsid.

4. Ei mingeid natse!

3. Hea teadusulme on hea teadus

2. Teadusulme viib kaasa ja avab meeled

1. Teadusulme muudab maailma paremaks

Me elame teadusulme maailmas. Ray Bradbury on öelnud: “Kõik millest sa unistad on fiktsioon ja kõik, mille sa täide viid on teadus, kogu inimkonna ajalugu ei ole muud, kui teadusulme. “

Televiisorid, arvutid, mobiiltelefonid, ravi haiguste vastu, kosmose avastamine – kõik nimetatud on teadusulme teemad.

Ma olen kindel, et peaaegu iga suurem läbimurre moodsas teaduses viimase viiekümne aasta jooksul on eelnevalt ilmunud teadusulme romaani või lühijutuna.

Veel enam, ma arvan et enamus kui mitte kõik edasiminekud moodsas teaduses ja tehnoloogias on motiveeritud teadusulme ideedest. Teadusulme läheb ees ja maailm järgneb. Teadus on võimalik sellepärast, et teadusulme kujutleb uut maailma tulemas.

Peale meelelahutuse pakkumise on õige teadusulme kirjutamise eesmärgiks kaardistada meie unistused. Teadusulme kirjutaja hoiatab ohtude eest ja näitab meile fantaasia vilju. Teadusulme on kirjandus, kus visioon on ajutiselt kätketud karakteritega süžeesse nõnda, et üks päev võiks sellest saada reaalsus.

Teadusulme töötab paberil läbi meie vajadused, lootused ja probleemid, aga selle tegelik eesmärk on luua parem tulevikumaailm.

Originaaltekst: http://www.cthreepo.com/writing/laws.shtml

Hea meelega võtan vastu tõlkimise soovitusi&näpunäiteid.

PS: Pildil kujutatav taldrik on ehtne! :)

Mis on valesti kolmevaatuselise struktuuriga

Kõikidele väidetele on vastuväited. Üks palju kiidetud ja loogilisena tunduv kolmevaatuseline struktuur on allolevas refereeritud ja kärbitud artiklis pea peale pööratud. Lugu pärineb James Bonnet sulest. Autor on hääletatud kahel korral Ameerika kirjanike liidu juhatuse liikmeks (kümme tuhat liiget) ja töötanud sellel positsioonil neli aastat.

Mis on valesti kolmevaatuselise struktuuriga

Kolmevaatuseline struktuur ei ole mõeldud juttude kirjutamiseks. Sellist struktuuri ei ole võimalik leida ei müütidest ega legendidest ega ennemuiste kirjutatud lugudest. Miks seda struktuuri siis ikkagi kasutatakse?

Hea küsimus, sest tegelikult pole sellel mingit mõtet. Minu tungiv soovitus on vältida kolmevaatuselist struktuuri raamatut või stsenaariumi kirjutades.

Kolme (nelja, viie, kuue või seitsme) vaatuselised struktuurid on kohased teatrietendustele ja televisioonile, kus on (reklaami)pausid. Kui te kirjutate televisiooni tarbeks stsenaariumi peab seal olema seitse vaatust. Miks? Sellepärast, et filmi sisse on arvestatud seitse reklaamipausi. Ja teilt palutakse spetsiaalselt iga vaatuse lõppu lisada midagi intrigeerivat, et ahvatleda publikut peale pausi naasma.

Kreeklastel ei olnud kolmevaatuselist struktuuri, nende näidendid mängiti ette ühe katkematu vaatusena. Roomlaste näidendites oli viis vaatust – inimesi ei saanud pausideta tundide kaupa paigale naelutada.

Kahe tunnine film kinos on pausideta jätkuv tegevus. Üks pidev vaatusteta sündmus, mis keerleb ümber peamise probleemi. See on oluliselt parem viis loole läheneda: läbi keskse sündmuse/probleemi, mis on iga suurepärase jutu süda ja struktuuri alus.

Filmis “Voonakeste vaikimine” jookseb sarimõrvar vabalt ringi ja see on probleem, millele tuleb kiiremas korras lahendus leida. “Gladiaatoris” on türann anastanud Rooma impeeriumi takistades vabariigi taassündi. “Harry Potteris” üritab Voldemort võtta kontrolli alla võlurite maailma.

Millistes ülalmainitutes kasutatakse kolmevaatuselist struktuuri? Mitte üheski!

Päris elus peab sarimõrvari kinni püüdma, kohutava haiguse taltsutama, kadunud või röövitud lapse leidma ja inimsööja hai tuleb hävitada. Dramaatilise tegevuse probleemide lahendamise juured peituvad päriselu probleemide lahendamise tehnikate kunstilises töötluses – ja päriselus ei ole probleemide lahendamises kolmevaatuselist struktuuri.

Miks peaks siis kolmevaatuselise struktuuri kaela määrima jutustusele. Võib-olla seepärast, et see näikse tegevat loo struktuuri lihtsamaks. Tegelikult see nii ei ole: te võite kolmevaatuselise struktuuriga jännata kakskümmend aastat ja ikkagi ei tule lugu õigesti välja.

Mis on alternatiiv? Minu meelest peaks kirjutama lugu mõeldes probleemide loomulikule struktuurile, millel on kaks peamist osa: tegevus, mis loob probleemi ja tegevus, mis lahendab probleemi.

Käivitavaks jõuks olev hädaoht olgu see siis lurjus, asteroid, hai, jne on probleemi peamine põhjus. Hädaohu likvideerija on aga peategelane, kes astub vastu ohurikkale situatsioonile ja lahendab probleemi. Mõlemad tegevustest omavad klassikalise struktuuri komponente: kui seal on vastasseis on seal ka komplikatsioonid, kriisid, kulminatsiooniga päädiv tegevus, mis lahendab kriisid ja lõplik lahendus.

“Harry Potteris” on Voldemort oht, kes tekitab probleemi. Ta on peamine vastujõud, kes tekitab komplikatsioone ja kriise, mis vajavad lahendamist. “Voonakeste vaikimises” on Buffalo Bill, kes tekitab probleeme ja ta on peamine vastasseisu allikas, kes tekitab klassikalise struktuuri elemente.

Kõikidele struktuuridele on sisse ehitatud probleemide lahendamine, kus kohtuvad: vastasseis, konflikt, komplikatsioonid, kriisid (pöördepunktid), kulminatsioon ja lõpplahendus. See on faktiliselt iga probleemi lahendamise struktuur (olgu see siis väljamõeldud või päris). Loomulik on jagada peamise probleemi lahendamine stseenideks, mis on ideaalseteks tegevuse kirjeldamise ühikuteks.

Kui lugu on valmis, siis võib loomulikult jagada selle nii paljudeks tükkideks kui tarvis, aga on loomuvastane mõelda vaatustest kui loo lähtest. Teisisõnu öeldes, te ei peaks kasutama vaatuselist struktuuri planeerides või luues romaani.

Kui te siiski olete sunnitud kolmevaatuselist struktuuri kasutama, siis järgige Aristotelest ja tõlkige kolmevaatuseline struktuur: alguseks, keskpaigaks ja lõpuks. Kui siis keegi küsib, et kus on esimene vaatus rääkige kuidas lugu algab (seda nad tegelikult teada tahavadki), kui nad küsivad teise vaatuse kohta, siis rääkige, mis juhtub loo keskpaigas (mis sisaldab peamist kriisi) ja kui küsitakse kolmanda vaatuse kohta, siis tuleb rääkida kulminatsioonist ja lõpplahendusest.

Kokkuvõtteks: kui te kirjutate lugu, siis visake kõrvale arhailine kolmevaatuseline struktuur ja keskenduge loomulikule struktuurile, kesksele sündmusele, mis ongi loo süda.

Originaali leiab siit: http://www.writersstore.com/whats-wrong-with-the-3-act-structure

Lükkame ümber Suure Vale

James Scott Bell

Ma raiskasin kümme aastat parimat loomeaega Suure Vale nahka.

Kahekümnendates loobusin kirjanikuks saamise unistusest, sest mulle räägiti, et kirjutamist ei ole võimalik õppida. Kirjanikuks sünnitakse, ütlesid inimesed. Sul kas on “see” või mitte, ja kui ei ole, siis ei saa kunagi olema.

Minu esimestel katsetustel kirjutamise vallas polnud “seda”. Ma mõtlesin, et olen läbi kukkunud. Peale keskkooli emakeele õpetaja Mrs. Marjorie Bruce ei julgustanud mind keegi.

Kolledžis käisin Raymond Carver’i kirjutamise kursustel. Ma vaatasin tema kirjutatud jutte ja võrdlesin neid enda omadega.

See ei olnud võrreldav.

Sellepärast, et kirjutamist ei ole võimalik õppida.

Ma hakkasin uskuma. Sain aru, et mul ei ole “seda” ja ei saagi kunagi olema. Niisiis, tegin muud värki. Nagu läksin õigusteadust õppima. Nagu läksin tööle advokaadibüroosse. Nagu loobusin oma unistusest. Aga kirjutamise kihk ei kadunud kuhugi.

34. aastaselt lugesin intervjuud advokaadiga, kes avaldas raamatu. Ja see mida ta ütles lõi mul hinge kinni. Ta ütles, et sattus õnnetusse, kus oleks äärepealt hukkunud. Saanud teise võimaluse elada, otsustas ta, et üks asi mida ta tahab, on saada kirjanikuks. Ja ta kirjutab, kirjutab isegi siis, kui teda kunagi ei avaldata, sest see on see, mida ta tahab teha.

Hästi, ma tahtsin sama.

Aga Suur Vale polnud kuhugi kadunud, halvavalt hõljus see ümber minu mõistuse.

Eriti siis, kui ma alustasin ametioskuste õppimist.

Ma läksin ja ostsin oma esimese kirjutamise õpiku. See oli Lawrence Block’i “Romaani kirjutamine”. Ma ostsin ka Syd Field’i raamatu stsenaariumi kirjutamisest, sest igaüks, kes elab Los Angelesis ja omab töötavaid pöidlaid peab kirjutama näidendeid.

Ma avastasin uskumatu asja: SUUR VALE ongi vale. Saab küll õppida kirjanikuks, sest mina õppisin.

Kuidas minust sai süžee meisterdaja

Sellal, kui olin Suure Vale kütkeis oli minu kõige murettegevamaks detailiks süžee. Sellepärast, et minu kirjutistes see puudus.

Ma lugesin lühijutte ja novelle ning imestasin, kuidas kirjanikud oskavad. Kust nad saavad suurepäraste lugude materjali. Suur Vale ütles, et kõik on neil loomu poolest olemas ja tulvas lihtsalt möödaminnes lehekülgedele.

Ma proovisin niiviisi. Proovisin lasta jutul voolata. Aga see, mis välja tuli oli kole. Pole süžeed, pole lugu! Punkt!

Kui ma alustasin kirjutamise õpinguid nägin, et süžeel on elemendid, mida on võimalik omandada. Ja ma avastasin struktuuri: kui panna süžee elemendid teatud järjestusse on tulemuseks tugevam lugu.

Ma mäletan siiani päeva, kui kõik sai selgeks. See oli ilmutus. Peas käis äkitselt klõps ja kõik tükid asetusid oma kohale. Mört kivistus.

Aasta hiljem müüsin stsenaariumi. Siis veel ühe.

Siis kirjutasin romaani. See avaldati. Sain lepingu viie teose peale. Ma kirjutasin raamatud ja need avaldati samuti.

Üks hetk vaatasin tagasi läbitud teele. Kuidagi mingit moodi ma ikkagi õppisin kirjutama.

Suur vale oli paljastatud.

Ma olin nii vaba Suurest Valest, et hakkasin teistele õpetama, mida mina olin kirjutamisest õppinud. Ma tahtsin, et uued kirjanikud teaksid: jäädes selle ala peale ei ole nad nurjumisele määratud. Nad saavad õppida kirjutamist nii nagu mina. Ma ei ole kunagi õpetanud ilustatud teooriaid, vaid ainult andnud praktilisi näpunäiteid. Õpetan meetodeid, mis minu jaoks toimisid – uued kirjanikud mõistavad neid lennult ja saavad kohe kasutama hakata.

Ja siis juhtus veider asi. Mõned minu õpilastest hakkasid oma raamatuid müüma.

Ma leian siiani selle olevat kõige rahuldustpakkuvama osa kogu loost.

Ja see ongi see, mida ma loodan, et te õpite. Asendama SUURT VALE tõega. Tõde on, et kirjanikuks saab õppida ning usinuse, harjutamise ja kannatlikkusega saate täiustada oma kirjutamisoskusi.

See raamat saab olema nii praktiline, kui ma iganes oskan seda kirjutada.
________________________________________________________________________
See on James Scott Belli raamatu sissejuhatus: Plot & Structure (Techniques and exercises for crafting a plot that grips readers from start to finish)

Artikli tõlkimiseks ja avaldamiseks minu ajaveebis on olemas autori nõusolek. Olen raamatust varasemalt kirjutanud siin: õpiraamat.

Ära ponnista

Tänu Oop’i visatud lingile tõlkisin alljärgneva kirja, mille Charles Bukowski kirjutas oma sõbrale ja kolleegile William Packardile. Sealt on üht-teist kõrva taha panna igal kirjanikul.

Dets. 23. 1990.

Tere hr Packard:

Ei, sa ei ole ebaõnnestunud võib-olla mina olen, mõnikord ma tunnen, nagu oleksid mul alukad rebadel ja perse hüäänisita märklaud.

Kuule see sinu Pincus on luuletajate vastu kohutavalt karm. Ma mõtlesin, et mina olen luuletajate vastu karm. Mul on hea meel, et ma temaga läbi saan. Ja tal on õigus ootamise kohta. Ainult siis, kui kaheksajalg on sind mässinud oma kombitsaisse pole sul piisavalt aega oodata.

OOTAMISEST, ma tean mida ta mõtleb. Liiga paljud kirjanikud kirjutavad valedel põhjustel. Nad tahavad saada rikkaks või kuulsaks või nad tahavad magada tüdrukutega, kellel on juustes kellukesed. (Võib-olla viimatimainitu polegi nii paha mõte.)

Kui kõik tuleb hästi välja, siis ei ole see seepärast, et sa valisid kirjutamise, vaid seepärast, et kirjutamine valis sinu. Siis kui sa oled selle peale vihane, siis kui see on topitud sulle kõrvu, sõõrmeisse, küünte alla. Mil pole lootust peale selle.

Ükskord nälgisin ja külmetasin Atlantas tõrvapapist ubrikus. Seal olid ainult ajalehed põrandaks. Ja ma leidsin pliiatsijupi ning kirjutasin ajalehtede valgetele servadele, teades, et mitte keegi ei saa kunagi kirjutatut nägema. See oli totaalne hullumeelsus. See ei olnud kunagi töö või plaanitud või osake koolist. See lihtsal oli. Ja ongi kõik.

Miks me ebaõnnestume? See on ajastu, midagi ajastus, meie ajastus. Pool sajandit pole olnud mitte midagi. Ei mingit tõelist läbimurret ega uudsust ega leegitsevat energiat ega riski.

Mis? Kes? Lovell? See rohutirts? Ära aja paska.

Me teeme, mida oskame ja ei tee seda väga hästi.

Piiratud. Lukustatud. Poseeritud.

Me töötame liiga palju. Me püüame liiga palju.

Ära punnita. Ära tööta. See on seal. See otsib meid praegu, valutab, et meid suletud üsast välja lüüa.

On olnud liialt juhised. See kõik on vabalt saadaval, meid ei ole vaja õpetada.

Kursused? Kursused on eeslitele.

Luuletuse kirjutamine on sama lihtne, kui pihku tagumine või pudeli õlle kulistamine. Vaata. Siin on üks:

&Lux

Ema nägi pesukaru,

ütles mulle naine

Ah, ütlesin ma.

Ja see oli

Enam-vähem

Asjade seis

Täna

______________________________________

Originaalkujul on tekst siin: “Don’t try”

Kui keegi näeb tõlkes viga laita, ole hea ja aita!

Kümme kirjutamise käsku

Uurisin Oop’i kommentaaris olevaid linke:

Esimene osa

Teine osa

Paljud tuntud ja pärjatud kirjanikud paljastavad seal oma kirjutamise kümme käsku. Mida teha ja mida mitte.

Minu õppimise tehnika on midagi sellist: loen läbi ja mis hiljem meelde tuleb, ongi väärt nõuanne. Võib-olla on see vale, aga minu jaoks töötab. Kogemused näitavad, et vägisi meeldejätmine ei toimi.

Peale esimese nõuannete lehe läbilugemist, tuli hiljem meelde ainult Margaret Atwoodi soovitus alati lennukis pliiatsit kaasas kanda. Isegi kahte, sest kui süsi murdub, siis teritada ei ole võimalik (lennukis terariista omada ei tohi). Ja teine nõuanne oli, et mingi materjal võiks veel kaasas olla, millele kirjutada.

Teise osa nõuannetest meeldis mulle enim Ian Rankini antud lakoonilised kümme punkti:

1 Loe palju

2 Kirjuta palju

3 Õpi olema enesekriitiline

4 Õpi millist kriitikat aktsepteerida

5 Ole visa

6 Oma jutustamist väärt lugu

7 Ära anna alla

8 Tea turgu

9 Saa õnnelikuks (Mõtlesin tükk aega, kas see muhe šoti mees ei vihjanud mitte seksuaalse alatooniga õnnelikuks saamisele.)

10 Jää õnnelikuks

Meelde jäid veel:

Lülita internet välja

Lõpeta kõik, mida alustasid

Alusta juba

Ma arvan, et igaüks peab ise välja valima, mis tema jaoks enim töötab. Ja kelle jälgedes ta sammuda tahaks. Osaliselt on seal ka vasturääkivusi. Üks soovitab ühte ja teine risti vastupidist.