AI kirjanikuna? Täna veel mitte

Kunagi kirjutasin algajale kirjutajale väga lihtsa soovituse: võta arvuti ette ja hakka kirjutama.

Minu enda tee algas suuresti pärast filmi „Finding Forrester“ vaatamist. Kirjutamine tundus korraga millegi sellisena, mida inimene võib päriselt teha. Mitte ainult mõelda, et võiks, vaid istuda laua taha ja alustada. Alustada kohe.

Nüüd võib alustada teisiti. Võib avada AI ja öelda:

 

Võta aluseks see, mida meie varasematest vestlustest tead minu isiksuse, tahtmiste, huumori ja sõnavaliku kohta. Kirjuta kaheteistkümne lausega miniatuur. Teemaks peab olema kirjutamine ja lugu peab lõppema puändiga.

AI kirjutas loo mehest, kes palus AI-l aidata tal kirjutamisega alustada. Kõigepealt oli vaja leida tegelase eesmärk. Eesmärgiks sai kirjutama hakkamine. Seejärel oli vaja takistust. Takistuseks sai AI, kes esitas aina uusi küsimusi teema, žanri, tooni ja lugeja kohta. Lõpuks sulges mees vestlusakna, avas tühja dokumendi ja kirjutas esimese lause.

AI andis mulle sama nõu, mille kirjutasin ise kaheksateist aastat tagasi: võta arvuti ette ja hakka kirjutama.

Asi muutus minu jaoks huvitavaks, mitte sellepärast, et AI kirjutas halvasti. Ta kirjutas päris hästi. Keerulisem on olukord, kus AI leiab üles minu mõtte, kasutab minu huumorit ja kirjutab midagi, mille oleksin võinud peaaegu ise kirjutada.

Nüüd ei küsi ma enam, kas AI oskab kirjutada. Küsin, kas mina oskan alati ära tunda, kus lõppen mina ja algab tema pakutud kõige tõenäolisem versioon minust.

Kõige tõenäolisem versioon minust

AI on õppinud tekstides esinevaid mustreid ning kasutab neid vastuse moodustamiseks. Proovisin, mida ta minu pooleli jäetud lausetega teeb.

Mina olen varsti…

AI pakkus tõenäoliseks jätkuks „tagasi“. Veel sobisid „valmis“, „kohal“ ja „kodus“.

Mina lõpetasin lause nii:

Mina olen varsti astronaut.

„Astronaut“ pole vale. Ta on lihtsalt vähem tõenäoline kui „tagasi“.

Sellest ei saa järeldada, et kirjanik valib alati ootamatu sõna ja AI kõige tavalisema. AI võib samuti pakkuda ebatõenäolise jätku. Mõnikord on tulemus hea ja mõnikord täielik jama. Kirjanikuga juhtub sama.

Erinevus on vastutuses. Kirjanik peab teadma, miks just see sõna on selles kohas õige.

Proovisin järgmist algust:

Ma tahtsin, et midagi…

AI pakkus:

Ma tahtsin, et midagi juhtuks.

Minu versioon:

„Ma tahtsin, et midagi jääks.“

Selle ühe lause taga oli terve raamat.

See on otsekõne ja peabki olema pisut kare. Tegelane ei ütle: „Ma tahtsin, et sellest kõigest jääks midagi alles.“ See oleks täielikum, kuid nõrgem.

„Midagi“ jääb määratlemata. „Jääks“ näib ootavat veel ühte sõna. Seda sõna ei tule. Eelnev raamat annab lausele sisu, mida üksikust lausest ei näe.

Kui AI soovitaks lisada „alles“, ei parandaks ta viga. Ta lõpetaks tuttava keelelise mustri. Mina olin otsustanud selle pooleli jätta.

Ta sai aru

Oleks mugav öelda, et AI ei saanud minu lausest aru. Tegelikult sai küll.

Kui andsin talle konteksti, oskas ta kirjeldada, miks „jääks“ töötab. Ta märkas määratlemata „midagi“, lause karedust ja puuduva „alles“ mõju. Ta sõnastas isegi mõtte, mida ma ise polnud välja öelnud: olin kirjutanud terve raamatu, et tegelane saaks öelda selle ühe lause.

Seega ei saa ma väita, et AI ei mõista autorihäält, rütmi või väljajättu. Mõnikord mõistab väga hästi.

Küsimus on, millal ta saab aru ja millal jätab arusaamise mulje. Kirjutamise seisukohalt huvitab mind rohkem, kas tema tähelepanek aitab mul teksti paremini näha. Sageli aitab.

Kui AI ütleb, et mul on õigus

AI puhul ei karda ma kõige rohkem seda, et ta eksib. Eksimine tuleb tavaliselt välja. Ohtlikum on see, kui ta kinnitab mulle, et mul on õigus. AI võib minu teksti kiita, leida minu valikutele veenvaid põhjendusi ja aidata mul tunda, et olen õigel teel. Võib-olla olengi. Aga võib-olla sai ta meie vestlusest lihtsalt aru, millist vastust tahan kuulda.

Ütlesin AI'le, et mulle meeldib tõde rohkem, kuid lisasin kohe: inimesed on keerulised.

AI vormis sellest lause:

Mulle meeldib tõde rohkem. Vähemalt tahan ma seda enda kohta uskuda.

Lause sisu ja ehitus tabas mind tegelikult alles tund aega hiljem. Lause sisaldab konstruktsiooni, mida ise sageli kasutan: esimene lause esitab väite, järgmine muudab selle tähendust. AI polnud märganud ainult minu eelmist vihjet ja karakteri vastuolu. Ta kirjutas viisil, mille tundsin ära enda omana.

Inimene võib siiralt tõde tahta ning samal ajal eelistada vastust, mis talle haiget ei tee. See kehtib ka minu kohta. Seepärast ei piisa, kui käsin AI-l aus olla. Mina pean olema valmis kuulma vastust, mida ma ei soovinud.

Samas ei tähenda ausus halastamatut kriitikat. Inimesed vajavad julgustust. Kirjutajad kohe kindlasti. Küsimus on, kas julgustus aitab teksti paremaks teha või ainult autoril ennast paremini tunda.

AI kirjanikuna? Täna veel mitte.

Abilisena on ta juba kohal. Mida paremaks AI muutub, seda paremini peab kirjanik teadma, miks ta midagi kirjutab.

Kunagi soovitasin algajal arvuti ette istuda ja kirjutama hakata. Täna võib ta ju kõigepealt AI-ga rääkida.

Lõpuks aga istub kirjanik ikka üksi tühja ekraani ees.