Miks mitte ise avaldada?

Minu käest küsiti pealkirjas toodud küsimus. Ise avaldamise kaalumine on minu puhul seotud kahtluste-, hirmude- ja muidugi mugavusega. 300-400lk’se raamatu kirjutamine ja toimetajaga koostöös remontimine on juba nii suur pingutus, et kõike jama veel juurde justkui ei tahaks. Kahtlused-hirmud on seotud eelkõige professionaalsusega. Kas ma ikka oskaks ära tunda, milline on hea kujundus, korralik küljendus, normaalne paber, kaanematerjal, korrektuur, kuidas kõik kokku kõlab jne. Miljon pisikest detaili – ei maksa alahinnata kirjastuste tegevust. Kindlasti olete ise näinud neid kuidagi veidralt karuseid raamatuid poes, mida kätte võttes ilmneb, et keegi on selle oma raha eest välja lasknud. (See viimane mainitu kah ütleb midagi – lasi enda raha eest raamatu välja, ju siis keegi ei tahtnud avaldada?)  Eriti kahtlased on ise avaldatud raamatud, kus on eessõnas võidukalt mainitud, et ükski kirjastust seda avaldada ei tahtnud, aga vaadake ma avaldasin ikkagi ise!

Kirjastustel on väljakujunenud ajakirjanike ringkond keda togida. Vahel nad reklaamivad veidi – nt minu esimesest raamatut loeti KUKU raadios ette. Üks raamat oli nädal aega Delfi esilehel presenteeritud jne. Olen kõrvalt jälginud, kuidas kirjastused toimivad avaldamisel ja püüdnud nende eripäradest aru saada. Eks neil on palju kontakte ja rohkem jõudu raamatuid poodidesse paremini paigutada. Paremad kokkulepped hulgimüüjatega. Kirjastuse tuntusest oleneb ilmselt veidi, kui paljudele raamatukogudele raamatuid müüakse. Neil on trükikodadega, toimetajatega, kujundajatega lepingud – saavad niiviisi odavamalt.

Kui Te olete sunnitud kõigele ülaltoodule mõtlema ja kõigega ise tegelema, kas mitte kirjutamine selle all ei kannata?

Teisest küljest…

Vastukaaluks ütlen, et kui kirjanik on leidnud oma lugejad, siis võiks ehk proovida. Tegijateks tuleks võtta inimesed, kes asjaga tegelenud on või jätkuvalt tegelevad. Oletuslik tiraaž tuleks ilmselt planeerida 300-500 eksemplari kanti. Maksma peab:

1. toimetajale

2. kujundajale

3. küljendajale

4. trükkimine (sisu, kaaned ja kokkupanek)

5. transport

6. autorile ei pea midagi maksma (juhhuuu!)

Ma kõhutunde pealt ütlen, et see teeb ilmselt kokku ca 1500euri. (Kindlasti ei osanud ma mingeid kulusid ette näha seetõttu lisasin mõttes summale juurde – samas oleneval materjalist mahust jne võib summa ka kasvada). Reklaami peale peab samuti mõtlema.

Raha võib tagasi saada peale raamatu müümist poole aasta pärast. Esimene ports müüakse 1-2 kuu jooksul ilmselt kuhugi 150-300 vahele (kui läheb ok). Kaanehind, mida on võimalik per eksemplar hulgilaost saada on ilmselt kuskil maksimaalselt 10euri/eksemplar. Sinna läheb otsa hulgi juurdehindlus oletame, et ca 5 euri ja raamatupood paneb samuti vähemalt 5euri otsa. Seega pool aastat peale avaldamist saab enam-vähem raha tagasi  (paremal juhul võib jääda plussi), siis jääb asi vaikselt tilkuma. Raamatu müügitsükkel on umbes üks aasta. Peale seda tuleb üsna korralikult alla hinnata, et midagi müüa. Niisiis on selles mängus riski, lusti, kõvasti tööd ja kokkuvõttes võid saada umbes sama palju raha, kui kirjastuse kaudu saad.

Aga! Võibolla suudate müüa rohkem ja paremini, oskuslikumalt. Oskate kulud kontrolli all hoida. Oskate oma firmas makse optimeerida (mingi juriidiline keha peab olema, et avaldamist korraldada (ja selle eest peab samuti hoolitsema ja paberid korda ajama)). Muidugi peab kulud-tulud ja hinnakujundamise jne tegema.

Kõik on siiski tehtav, aga mina eelistan kirjastuste teenuseid – nii ei pea ma ise midagi peale kirjutamise tegema.

E-lugemine II

(Sisaldab õpetust, kuidas Androidi Kindle äpp’i inglise-eesti sõnastik lisada)

Varem olen rääkinud, mida ma e-lugemisest arvan. Nüüd olen vähemalt osaliselt oma mõtteid/arvamusi muutnud. Esiteks jätsin hüvasti KOBO miniga ja liitusin Kindle Paperwhite kasutajaskonnaga. Kui kellelgi on e-lugeri hankimine mõttes ja plaanib valikut just nende kahe platvormi vahel, siis võtan lühidalt kokku: (muidugi on see võrdlus pisut selline nagu võrdleks vana Ford Sierrat uue Mersuga, aga vähemalt toetava tarkvara osas on võrdlus täpne.)

Kobo mini

+Ilus disain. Normaalne raamatute valik. Aeg-ajalt head pakkumised. Päris huvitav ja täpne sisu soovitamine. Kerge käes hoida. Eestikeelsed e-raamatud lihtsalt lisatavad. Saadavad tihti pakkumisi stiilis: osta see väga põnev raamat kohe mõnusa allahindlusega – kui aga õhinal lingile klikite selgub, et TEIE regioonis pakkumine ei kehti. Oleks see ühe-kahekordne viga, aga sellised pakkumisi tuli vähemalt 4-5! Nad ju teavad, millises regioonis ma asun.  Kehv inglisekeelne sõnastik. Eestikeelset lihtsalt lisada ei saa. Sünkroniseerimine telefon-luger-arvuti käis tihti üle kivide ja kändude. Taustavalgus puudub. Aeglane.

Kindle Paperwhite

Hea tarkvara. Kiire. Saab lisada eestikeelse sõnastiku. Reguleeritav ühtlane taustavalgus pimedas lugemiseks. Pole veel komistanud regioonipiirangutele, kuigi need siiski on olemas. Aku peab vastu ligi kaks kuud. Sünkroniseerimine on siiani oluliselt paremini töötanud, kui KOBOl. Saab samuti eestikeelseid raamatuid lisada, kuid enne peab need teise formaati konvertima (Nt Calibre abil) Leidsin viisi, kuidas Androidi app’ile samuti eestikeelse sõnastiku fail sokutada:

1. Avage mobiilis või tahvlis Kindle app
2. Avage mõni raamat ja hoidke näppu sõnal -> ette hüppab vaikimisi määratud sõnastik, mille paremas nurgas on raamatukujuline märk. Vajutage sinna. Ette tuleb nimekiri erinevatest keeltest, mida ametlikult on võimalik Kindlesse sikutada. Vajutage „Deutsch“ peale ja laadige sõnastik alla. NB: failisuurus19,9Mb!
3. Laadige arvutisse eestikeelne sõnastik: eestikeelne sõnastik
4. Ühendage telefon või tahvel USB kaabli abil arvutiga (sulgege Kindle app) ja minge järgnevasse kataloogi: My computer –> Teie telefon -> … ->Android -> data -> com.amazon.kindle -> files
5. Kataloogist peaksite leidma alltoodud faili (a) nimetuse. See on äsja Teie poolt alla laetud saksakeelne sõnastik. Nimetage fail ümber (b). Kopige sinna kataloogi eesti sõnastik ja pange talle nimeks alltoodud (a).

• (a) B003YL4LVQ_EBOK.prc 

• (b) B003YL4LVQ_EBOK.prc_old

Lõpptulemus peab välja nägema nii

Lõpetuseks: ühendage USB lahti ja käivitage Kindle äpp. Esimest korda käivitudes võib ta veidi kauem mõtelda, kui tavaliselt. Valige sõnastikuks Deutsch.

Kirjeldamine

Romaan on neljakümnest tuhandest sõnast koosnev pusle. Sõnad peavad sobituma ja üldpildi eesmärki teenima. Teie kirjanikuna näete suurt pilti ja püüate lugejale sõnahaaval loo ette mängida, et nähtu oleks mõjuv. Üks oluline osa romaanist on olustiku, kohtade ja isikute kirjeldused. Kas tegevus toimub 30’nendate suitsust hämaras baaris või polaaröö pimeduses Lapimaal. Kirjelduse ettemängimiseks on mitmeid viise. Vaadake teadliku pilguga, kuidas teevad seda Teie lemmikautorid ja ärge unustage, et kirjeldus teenib üldpilti, mitte üldpilt kirjeldust. Kui kirjutate kolm lehekülge kirjeldamaks tuba, kuhu peategelane astus, siis on risk, et lugeja keerab need leheküljed lugemata edasi. Peab arvestama, et pikad kirjeldused võtavad tempo maha. 

Osad kirjanikud oskavad märkamatult ette mängida olustiku, atmosfääri, pildid ja meeleolud, mis lugejat aina rohkem loetuga seob ja lugu rohkem nahavahele paneb pugema. Aeglase tempo ja pikkade kirjelduste puhul tuleb mõelda, kuidas lugeja huvi üleval hoida.

Allolev kirjeldus pärinev romaanist “Kõigile saab kurikaga virutada”. Kirjeldus võtab sekundiks tempo maha ja räägib, kuhu üks peategelastest sattus. Eesmärk on kirjeldada närust olukorda, milles teine tegelane elab ja loob head eeldused, et hea tööpakkumine vastu võetaks.

Hotell, kus turvamees elas, jättis mahajäetud kontori mulje. Kurvailmelise punase dermatiiniga kaetud diivan, kuhu keegi oli pastakaga kirjutanud oma nimetähed ja tükikese mälestuseks kaasa võtnud, kulunud rohekas põrandakate ja hall seinavärv. Ainuke rõõmsam asi oli portselanvaasist välja piiluv punaste õitega lill. Fuajees ei olnud kedagi. Peale kümnendat kellavajutust ilmus siiski riiaka ilmega ja koledalt kortsus puuvillases kleidis keskealine naisterahvas, kes ajas käed kuraasikalt puusa ja nähvas üle leti: „Mis vaja?”

Atmosfääri loomine kirjeldusega (pooleliolev töö pealkirjaga “Kordusõppus”):

Ahto tundis kergendust, et oli taibanud paari vilte auto pakiruumi pista. Üle lageda rühkides ulatus lumekiht põlvini, kuigi sama radapidi käisid vaid tund aega tagasi vähemalt neli inimest. Mereäärne keerutav tuul hoolitses lumekihi puutumatuse eest ja lihvis kõik tsivilisatsiooni tekitatud jäljed tasaseks. Kell tiksus seitsmendat hommikutundi ja õues valitses talvine pimedus. Ainukeseks orientiiriks paistsid võimsalt sähvivad valguskiired, mille heitlik valgus paljastas rannaäärse paadikuuri.

Kui Teie eesmärk on romaani kiire tempo, siis üheks võimaluseks on rõhuda tegevusele ja kirjeldused ette mängida läbi tegevuse (põnevik). Lugeja haarab kõike lennult ja puuduoleva osa mõtleb ise juurde. Näiteks kui Te lugesite sõnu “polaaröö Lapimaal”, siis olen veendunud, et mõtlesite kohe jupikese juurde ehk nägite pimedustki võibolla lund ja kujutasite ette külma.

Näiteks katkend “Häkkerijahist”:

Kalle jõudis kivi taha, arvestades, et kui tapja endiselt seal pikutas, siis oli ta nüüd tema selja taga. Ta hiilis lähemale, astudes sammaldunud mätastele. Metsaalune oli pisut niiske. Jõudnud kivi kõrval kasvava lähima puuni, nägi ta, et üks samblatutt rahnu küljel rippus lahtiselt, signaliseerides, et keegi otsis oma jalaga äsja sealt tuge.

Kirjelduse sobivus oleneb  alghäälestusest, ajastust, žanrist jne. Ei tohi lugejat rumalaks pidada ja süübida mõne üldtuntud asja tööpõhimõtte pikka kirjeldusse. Pigem tuleks proovida lugejale kaasamõtlemiseks ette anda avatud maailm.

Kõigile ei saa meeldida

Oletame, et alustate oma esimest romaani auahnete plaanidega ennast kogu maailmas tuntuks kirjutada (plaan on hea!). Niisiis, mõtlete, nüüd pean süžeesse kokku kirjutama kõik asjad, mis kõikidele inimestele meelt mööda on. Järgneval arengul on enamasti kaks võimalust. Teie raamat avaldatakse ja peale veidikest ootamist avastate mõne inimese, kellele see ei meeldi (ja ei meeldi sellepärast, et see kõikidele teistele meeldib). Või siis, Teie raamatut ei avaldata, põhjuseks liigne meeldida püüdmine.

Esimese mudeli rakendumisel olete kindlasti hämmingus ja proovite edaspidi arvestada ka neid inimesi, kellele ei meeldi mõni asi sellepärast, et see kõigile teistele meeldib (see saab raske olema). Teisel puhul olete õnnetu ja mõtlete, et miks arvas toimetaja, et peategelane ei või olla kõikide poliitiliste vaadete kandja, eetiline ja mitte, karvane ja karvutu, õnnelik ja õnnetu, vastik ja tore, inimene ja ahv.

Mingi hetk sünnib iga kirjaniku peas otsus (see võib olla juba alguses olemas olla), et kuradile kõik ja mina kirjutan oma veendumuste põhiselt. Hästi, kuid seejuures peate ehk oma käsikirja õige pisut proovima kujundada mõeldes lugejale, kes tõenäoliselt just Teie raamatu riiulist haarab.

Ärge allutage oma karaktereid millelegi ebaloomulikule, kui see ei ole piisavalt veenev, lihtsalt selleks, et inimestele protagonist ilmtingimata meeldiks. Ärge… EI! … Ärge!

Ainuke võimalus (väärt plaan täide viia) on kirjutades läbi elada ja omal nahal tunda. Omada isiklikku kontakti. Hoolimata sellest, et mõnele arvustajale see ehk ei meeldi. Rohkem ülbust, rohkem viha, rohkem tundeid. Kui keset vihast kirjutamist tekib küsimus, kas nii võib, siis vastuseks on alati: jah, võib.

Nüüd on kaks võimalust. Teie raamat avaldatakse ja sellel on vihaseid mahategijaid ja kiindunuid fänne. Teie raamatut ei avaldata, aga peeglisse vaadates tundub Teile, et olete enda vastu aus olnud.

Hüva teadusulme kirjutamise reeglid

Taldrik (autor: Taavi Kangur)

Riskin siinkohal tõmmata endale internetis tugevalt esindatud ulmekogukonna tähelepanu, aga usun, et alltoodud näpuviibutused tasub teadusulme viljelejatel läbi uurida ja teadmiseks võtta. Kokku on neid kümme – originaalteksti link on artikli lõpus. Kõiki reegleid ei jaksanud tõlkida. Võtsin ette need, mis mulle olulisemad tundusid. Tõlge on vabamat sorti.

10. Maa inimesed ei ole kõik valged ja kõik mehed

9. Ei mingeid supermehi

Muidugi on võimalik, et me kohtame kunagi superolendeid, aga jutus ei kõlaks see eriti hästi, sest taolised tulnukad kas hävitaks meid, ignoreeriksid meid või võtaksid meid lemmikloomaks.

8. Unustage “Star Trek” ja “Star Wars”

7. Teadusulme on reaalne

Teadusulme ei ole fantaasiakirjandus. Teadusulme on usutav, võimalik, mõeldav – jah, see peab olema REAALNE. Isegi juhul, kui sündmused ei ole veel toimunud või pole ka kunagi minevikus juhtunud, peab teadusulme ikkagi olema võimalik mõnedes alternatiivmaailmades. Elemendid, mis teevad loo ilmvõimatuks teevad jutu millekski muuks, kui teadusulmeks.

Teadust ja tehnoloogiat sisalduvas reaalsuses on palju mänguruumi. On oluline, et ideed oleksid tõele võimalikult lähedal ja ei tekiks silmnähtavaid vastuolusid. Alati saab olema teatud koguses ”miskit”, mida Coleridge on nimetanud “lubatud põigeteks reaalsusest” (originaalis: “Willing suspension of disbelief”), siiski ei tohiks teadusulme kunagi nõuda lugejalt ilmselgelt naeruväärse või võimatu allaneelamist – vähemalt mitte ilma veenva seletuseta.

Reaalsus sisaldab olemasolevatele teadmistele mitte tuginevate teaduslike printsiipide ja kontseptsioonide loomist. Teaduslikud väited peavad olema võimalikud, need peavad toimima nagu teaduslikud printsiibid, milles me hetkel kindlad oleme, aga ei tohi olla nii veidrad, et lükkavad ümber midagi, milles me üsna veendunud oleme.

Teatud tegelaskujudes puudub nii ilmselt kokkupuude reaalsusega, et nad ei saa esineda teadusulme lugudes. Vampiirid, ebasurnud, tondid, deemonid, ükssarved, haldjad ja maagia on müütilised ega oma teaduslikku alust ning seetõttu  ei ühildu kuidagi teadusulmega. Ükski tõestamispingutus ei muuda vampiire teaduslikult veenvaks.

Religioossed ideed nagu Jumal, inglid, kuradid, elu pärast surma ja imed võivad põhineda usklike jaoks reaalsusel, aga ei ole kirjeldatavad kasutades teaduslikke meetodeid. Ülalmainitud teemad on aktsepteeritavad grupi või karakteri usuna, aga mitte mingil juhul ei tohiks Jeesus keset lugu tegelasena ilmuda.

Teadusulme teeb nii mõjuvaks tunne, et see mida me loeme on päris. See võib küll juhtuda väljamõeldud karakteritega väljamõeldud  situatsioonides, aga mõjub siiski, kuna teadus ja tehnoloogia on väga tõelised ja tähtsad reaalsuses, mis mõjutab meie igapäevaelu.

6. Millelegi ulmelise nime andmine ei tee asja ulmeliseks

Nimetame kohvi Raktajino’ks. Andnud joogile ebamaise nime see justkui oleks maavälist päritolu, aga kõik joovad seda nagu kohvi. Ja pealegi näeb jook välja nagu kohv. See ongi kohv. Kirjanikud ei tohiks mõelda, et muutes lehmad Dvigidsiteks ja hobused Pytkosteks, et siis nad ei kirjutagi tegelikult westerni. Püstolid ei tohiks olla laserid muidugi juhul kui püstolite ja laserite vaheline erinevus ei teeni süžee eesmärke.

Võimalik tulevik ja tulnukate kultuur ei peaks sisaldama vihjeid sündmustele, mis on meie ajaloos toimunud – see on puhtakujuline mõttelaiskus.

Westerni ei saa muuta teadusulmeks vahetades Texase Alderan 7. vastu. Inimesi ei saa tinistada tulnukateks muutes nende välimust. Mõrvamüsteerium, mille sündmustik toimub kosmosejaamas on mõrvamüsteerium, mitte teadusulme.

5. Tulnukad peaksid olema tulnukad

On üsna võimalik, et millalgi järgmise tuhande aasta jooksul me leiame intelligentsed tulnukad või et nad leiavad meid. Ei ole tõenäoline, et nad on rinnakad tibid tungiva sooviga paljuneda meestega Maalt.

Teadusliku ulme telesarjades ja filmides kasutatakse tavaliselt imeliku kõrvakuju, pika keele või  kummist tulnuka kostüümis inimesi, sellepärast et raske on teha lugusid päris tulnukatest. Tihti ei ole tulnukad karakterid vaid koletised, eriti filmides, mis on seotud pigem õudusfilmidega kui teadusulmega.

On võimalik, et tulnukad on humanoidsete sümmeetriliste kehadega: pea, käed, jalad, suud ja silmad töötavad sarnaselt inimestele. Kuigi see on ebatõenäoline. Haidel ja delfiinidel on samuti  üsna sarnane välimus, aga nad on väga erinevad olevused, samamoodi võib tulnukaski välja näha inimese moodi, olles samas täiesti erinev.

Tulnukatel võib olla kaks sugu, aga tõenäoliselt ei ole nad imetajad ja seetõttu pole neil rindu ega huuli. Nad võivad suhelda heli abil, aga isegi kui nad nii teevad, ei suudaks nad imiteerida inimese häält. Huuled on välja arenenud imetamisest. Maal on palju viise, kuidas olendid toidavad oma järelkasvu. Imetamine on üks nendest, aga ei pruugi olla levinud teistel planeetidel. See tundub meile üsna hea lahendusena, aga võib-olla ei olegi parim viis. Rindadeta olenditel puuduvad huuled. 

Tulnukad ei ole sellised nagu meie.

Järelduvad reeglid:

A. Sa ei kohta iial tulnukat, kes räägib vabalt inglise keeles.

B. Meiega sarnanevad tulnukad, ehk vaid pisut väändunud ninaga, eksisteerivad ainult väikese-eelarvelistes telesarjades.

C. Me ei saa kunagi tulnukatega seksida misjonäri poosis.

D. Kui tulnukatel on isiksus siis see on tõenäolisemalt agressiivne ja edasipürgiv. Ei ole olemas sõbralikke, lahkeid ja hoolivaid tulnukaid, taolisel juhul neil puuduks edasiviiv jõud, mis sunnib neid kosmost uurima. (Selles mõttes on nad  üsna meie moodi.)

E. Päristulnukad ei käitu kunagi nii nagu me ootame, et nad käituksid. Näiteks nad ei ole natsid.

4. Ei mingeid natse!

3. Hea teadusulme on hea teadus

2. Teadusulme viib kaasa ja avab meeled

1. Teadusulme muudab maailma paremaks

Me elame teadusulme maailmas. Ray Bradbury on öelnud: “Kõik millest sa unistad on fiktsioon ja kõik, mille sa täide viid on teadus, kogu inimkonna ajalugu ei ole muud, kui teadusulme. “

Televiisorid, arvutid, mobiiltelefonid, ravi haiguste vastu, kosmose avastamine – kõik nimetatud on teadusulme teemad.

Ma olen kindel, et peaaegu iga suurem läbimurre moodsas teaduses viimase viiekümne aasta jooksul on eelnevalt ilmunud teadusulme romaani või lühijutuna.

Veel enam, ma arvan et enamus kui mitte kõik edasiminekud moodsas teaduses ja tehnoloogias on motiveeritud teadusulme ideedest. Teadusulme läheb ees ja maailm järgneb. Teadus on võimalik sellepärast, et teadusulme kujutleb uut maailma tulemas.

Peale meelelahutuse pakkumise on õige teadusulme kirjutamise eesmärgiks kaardistada meie unistused. Teadusulme kirjutaja hoiatab ohtude eest ja näitab meile fantaasia vilju. Teadusulme on kirjandus, kus visioon on ajutiselt kätketud karakteritega süžeesse nõnda, et üks päev võiks sellest saada reaalsus.

Teadusulme töötab paberil läbi meie vajadused, lootused ja probleemid, aga selle tegelik eesmärk on luua parem tulevikumaailm.

Originaaltekst: http://www.cthreepo.com/writing/laws.shtml

Hea meelega võtan vastu tõlkimise soovitusi&näpunäiteid.

PS: Pildil kujutatav taldrik on ehtne! :)

Mis on valesti kolmevaatuselise struktuuriga

Kõikidele väidetele on vastuväited. Üks palju kiidetud ja loogilisena tunduv kolmevaatuseline struktuur on allolevas refereeritud ja kärbitud artiklis pea peale pööratud. Lugu pärineb James Bonnet sulest. Autor on hääletatud kahel korral Ameerika kirjanike liidu juhatuse liikmeks (kümme tuhat liiget) ja töötanud sellel positsioonil neli aastat.

Mis on valesti kolmevaatuselise struktuuriga

Kolmevaatuseline struktuur ei ole mõeldud juttude kirjutamiseks. Sellist struktuuri ei ole võimalik leida ei müütidest ega legendidest ega ennemuiste kirjutatud lugudest. Miks seda struktuuri siis ikkagi kasutatakse?

Hea küsimus, sest tegelikult pole sellel mingit mõtet. Minu tungiv soovitus on vältida kolmevaatuselist struktuuri raamatut või stsenaariumi kirjutades.

Kolme (nelja, viie, kuue või seitsme) vaatuselised struktuurid on kohased teatrietendustele ja televisioonile, kus on (reklaami)pausid. Kui te kirjutate televisiooni tarbeks stsenaariumi peab seal olema seitse vaatust. Miks? Sellepärast, et filmi sisse on arvestatud seitse reklaamipausi. Ja teilt palutakse spetsiaalselt iga vaatuse lõppu lisada midagi intrigeerivat, et ahvatleda publikut peale pausi naasma.

Kreeklastel ei olnud kolmevaatuselist struktuuri, nende näidendid mängiti ette ühe katkematu vaatusena. Roomlaste näidendites oli viis vaatust – inimesi ei saanud pausideta tundide kaupa paigale naelutada.

Kahe tunnine film kinos on pausideta jätkuv tegevus. Üks pidev vaatusteta sündmus, mis keerleb ümber peamise probleemi. See on oluliselt parem viis loole läheneda: läbi keskse sündmuse/probleemi, mis on iga suurepärase jutu süda ja struktuuri alus.

Filmis “Voonakeste vaikimine” jookseb sarimõrvar vabalt ringi ja see on probleem, millele tuleb kiiremas korras lahendus leida. “Gladiaatoris” on türann anastanud Rooma impeeriumi takistades vabariigi taassündi. “Harry Potteris” üritab Voldemort võtta kontrolli alla võlurite maailma.

Millistes ülalmainitutes kasutatakse kolmevaatuselist struktuuri? Mitte üheski!

Päris elus peab sarimõrvari kinni püüdma, kohutava haiguse taltsutama, kadunud või röövitud lapse leidma ja inimsööja hai tuleb hävitada. Dramaatilise tegevuse probleemide lahendamise juured peituvad päriselu probleemide lahendamise tehnikate kunstilises töötluses – ja päriselus ei ole probleemide lahendamises kolmevaatuselist struktuuri.

Miks peaks siis kolmevaatuselise struktuuri kaela määrima jutustusele. Võib-olla seepärast, et see näikse tegevat loo struktuuri lihtsamaks. Tegelikult see nii ei ole: te võite kolmevaatuselise struktuuriga jännata kakskümmend aastat ja ikkagi ei tule lugu õigesti välja.

Mis on alternatiiv? Minu meelest peaks kirjutama lugu mõeldes probleemide loomulikule struktuurile, millel on kaks peamist osa: tegevus, mis loob probleemi ja tegevus, mis lahendab probleemi.

Käivitavaks jõuks olev hädaoht olgu see siis lurjus, asteroid, hai, jne on probleemi peamine põhjus. Hädaohu likvideerija on aga peategelane, kes astub vastu ohurikkale situatsioonile ja lahendab probleemi. Mõlemad tegevustest omavad klassikalise struktuuri komponente: kui seal on vastasseis on seal ka komplikatsioonid, kriisid, kulminatsiooniga päädiv tegevus, mis lahendab kriisid ja lõplik lahendus.

“Harry Potteris” on Voldemort oht, kes tekitab probleemi. Ta on peamine vastujõud, kes tekitab komplikatsioone ja kriise, mis vajavad lahendamist. “Voonakeste vaikimises” on Buffalo Bill, kes tekitab probleeme ja ta on peamine vastasseisu allikas, kes tekitab klassikalise struktuuri elemente.

Kõikidele struktuuridele on sisse ehitatud probleemide lahendamine, kus kohtuvad: vastasseis, konflikt, komplikatsioonid, kriisid (pöördepunktid), kulminatsioon ja lõpplahendus. See on faktiliselt iga probleemi lahendamise struktuur (olgu see siis väljamõeldud või päris). Loomulik on jagada peamise probleemi lahendamine stseenideks, mis on ideaalseteks tegevuse kirjeldamise ühikuteks.

Kui lugu on valmis, siis võib loomulikult jagada selle nii paljudeks tükkideks kui tarvis, aga on loomuvastane mõelda vaatustest kui loo lähtest. Teisisõnu öeldes, te ei peaks kasutama vaatuselist struktuuri planeerides või luues romaani.

Kui te siiski olete sunnitud kolmevaatuselist struktuuri kasutama, siis järgige Aristotelest ja tõlkige kolmevaatuseline struktuur: alguseks, keskpaigaks ja lõpuks. Kui siis keegi küsib, et kus on esimene vaatus rääkige kuidas lugu algab (seda nad tegelikult teada tahavadki), kui nad küsivad teise vaatuse kohta, siis rääkige, mis juhtub loo keskpaigas (mis sisaldab peamist kriisi) ja kui küsitakse kolmanda vaatuse kohta, siis tuleb rääkida kulminatsioonist ja lõpplahendusest.

Kokkuvõtteks: kui te kirjutate lugu, siis visake kõrvale arhailine kolmevaatuseline struktuur ja keskenduge loomulikule struktuurile, kesksele sündmusele, mis ongi loo süda.

Originaali leiab siit: http://www.writersstore.com/whats-wrong-with-the-3-act-structure

Käsikirja peab lugema kümme korda

Olen siin-seal komistanud ütlusele: enne, kui Te oma käsikirja kuhugi saadate võiks selle vähemalt ühe korra läbi lugeda. Võib tekkida vale arusaam, et kui olete oma käsikirja paar korda läbi sirvinud, siis on hästi. Nii see ei ole.

Mulle meenub televiisorist nähtud intervjuu, kus ajakirjanik püüdis pinnida, kas kirjanik – pärast oma raamatu ilmumist – on seda uuesti lugenud. Kirjamees vastas väsinult, et ta on käsikirja poole aasta jooksul nii palju kordi üle lugenud, et ei taha sellest enam üldse midagi kuulda.

Ma ei ole kirja pannud kõiki oma viimase käsikirja lugemiskordi, aga ma püüan taastada:

1. Kord oli peale esimese mustandi valmimist (siia võib liita ka kirjutamise)

2. Teine mustand – parandused ja uus lugemine (teise mustandi kirjutamine võtab minul sama kaua aega, kui esimese tegemine)

3. Proovilugejad lugesid läbi, tegin lisasid ja parandusi ning lugesin uuesti läbi

4. Kirjastus luges läbi ja andis soovitusi – lugesin uuesti läbi

5. Toimetaja luges läbi ja märkis kahtlased kohad üles – lugesin läbi

6. Teemaga kursis olev proovilugeja luges ja märkis vead üles – lugesin läbi ja parandasin

7. Toimetaja tegi nüüd omakorda uued märkused – lugesin läbi ja parandasin

8. Proovilugeja luges üldpilti ja märkas veel vigu – lugesin läbi ja parandasin

9. Toimetaja tegi uued parandused (liitis peatükke kokku – ja tõesti üldmulje läks palju paremaks) muidugi lugesin läbi.

10. Paar lugemiskorda unustasin ära…

* Kirjutage raamat, mis Teile meeldib, sest peate oma käsikirja ise vähemalt kümme korda lugema.

** Kahjuks ei saa Te kunagi oma raamatut erapooletult lugeda nagu suvalist romaani ja ei saa lugejana otsustada, kas see on hea või halb.

Esimese romaani süžee

Alltoodud tabel on minu esimese raamatu süžee. Mitte lõplik ja mitte nii hea kui ma tahaksin, aga annab pildi, kuidas romaani tarbeks lihtne ülevaade koostada.

Hiljem lisasin stseene, kuid kahjuks enam tabelit ei uuendanud. (Mõned read küll kirjutasin peamise tabeli alla, aga see on pisku hilisemate paranduste kõrval.) Niisiis on tegemist esimese versiooniga. Plaanisin 89. lk’d – tegelikult tuli kokku 139. lk’d.

Tabel sündis “lumehelbekest” järgides. Algne idee oli proovida, kas nii on üleüldse võimalik romaani kirjutada. Hiljem pisut muutsin ja kohandasin helbekest endale sobivamaks. Teise raamatu kirjutamisel ma seda metoodikat enam ei kasutanud.

Selgituseks:

Lk’d - tähendavad lehekülgede arvu. Kui pikaks on plaanitud stseen. (Times New Roman 12, reavahe 1, A4)
Peatükk – millisesse peatükki stseen kuulub.

Struktuur

Kindlasti olete lugenud mõnda arvustust, milles kiidetakse kirjanikku selle eest, et tema romaanil on algus keskpaik ja lõpp. Mõnel juhul aga hoopis laidetakse ja öeldakse, et raamat on algusest lõpuni üks igav keskpaik. Millest see oleneb? Vastuse leiame kolme vaatuselises struktuuris.

Alguses tutvustame lugejale romaani peamisi komponente: peategelast, tausta, eesmärki ja konflikti. Ühesõnaga siseneme protagonisti argipäeva.

I Üleminek on moment, kus peategelane ei saa enam niisama istuda. Ta peab minema ja midagi ära tegema. Minu esimeses romaanis puruneb peategelase suhe, ta saab töölt kinga ja kaotab sõbra. Ainuke lahendus, mida tema olukorras näeb on minna liikvele, vahetada elukohta ja alustada nullist.

Paljud head raamatud alustavad in media res ehk raamatu “avang” ongi I Üleminek. Sellegipoolest ei jäeta ära Alguse osa, see kirjutatakse jooksvalt sisse. Üks trikke, mida tasub oma käsikirjas kindlasti läbi proovida on: vahetada omavahel ära raamatu esimene ja teine peatükk, et nihutada tegevus ja suurem konflikt alguseks ja seletamine jätta hilisemaks.

Keskpaigas lugu areneb läbi erinevate komplikatsioonide, vastasseisude ja lahenduste otsimise. Jooksvalt lahendatakse hulgaliselt väiksemaid probleeme ja pinge kasvab ning langeb lühiajaliste tsüklitena (kurjam kaotab pisikese lahingu või peategelane satub keerulisse olukorda, millest ta siiski välja rabeleb, kasutades oma eripärast oskust). Üldine pinge liigub tõusvas joones peamise vastasseisu poole. Kulminatsioon on II Üleminek, mis juhatab sisse lõpuosa.

Lõpplahenduses seotakse kokku kõik lahtised otsad, pinge langus on järsk. Peale kulminatsiooni on peaaegu võimatu lugeja pinevust üleval hoida. Ärge venitage, tõmmake otsad kokku ja väljuge.

Ropp lugu

Roppude sõnade kasutamine ja asjade õigete nimedega nimetamine, tõmbab osadel inimestel nina kirtsu. Kui te aga püüate kirtsutajatega kena olla ja kasutada leebemaid sõnu, siis lähete riidu teise grupi inimestega, kes silmakirjalikkust mitte üks teps ei salli.

Kuidas säilitada mõistlikku tasakaalu? Õiged sõnad annab karakter. Kui peategelane on aastaid lasteaiakasvatajana töötanud ja on üks paljudest pehmete sõnade maaletoojatest, siis just nimelt nii peab ta ka väljenduma.

Kui karakter on viie klassi haridusega narkomaan, siis ta nii küll ei räägi. Või kui näiteks kaks keskkooli noort omavahel maid jagavad, siis on nende kõnepruuk otsekõnes mahlane ja siiras. Nende mõtetessegi mahub kindlasti omajagu vürtsikaid sõnu.

Halb on, kui ropendamine muutub peaeesmärgiks. Et ainuke originaalne osa romaanist on ebatsensuursete sõnade kaskaad. Vaevalt, et keegi eriti üllatunud on – pigem selline asi tüütab. Sõnad peavad sobima konteksti valatult – väljendades siiralt mingit emotsiooni, just sedamoodi, kuidas Teie poolt väljamõeldud karakter ennast usutavalt väljendaks.

Oletame, et Te esimeses versioonis olete siiras ja kirjutate otse südamest. Teises versioonis närib kahtlus rindu, kas ikka võib niiviisi. Kolmandas kirjutate teksti, kus peategelane ajab jalad harki, sülitab maha ja ütleb “oi kurjam!”. Ärge nii tehke. Eriti ebaloomulik on taoline situatsioon siis, kui osad sõnad olete siiski julgenud jätta ja osad on enesetsensuuri käe läbi allavoolu toimetatud.

Siis veel igasugused keerulised roppused. Et kui keegi läheb jooksujalu võsasse murelik nägu peas ja rull tualettpaberit kaenlas, siis ei lähe ta mitte: roojama, loomulikke vajadusi õiendama, asjale, kakama, “sinna”, kükitama – vaid ta läheb sitale (oleneb muidugi karakterist).

Ülesanne: Täitke punktiir sobiva sõnaga. Proovige ka sõnu: noku, pissu, till, meheau, liige, peenis jne. :) (Ma pärast ütlen, milline sõna selles lõigus on.)

“Kas tõesti oli ta sunnitud leppima mälestustega paksust Annelist ja litsist Birgitist ning veel mõnest üksikust vaevu meenuvast hädisest suguühtest purjus peaga. Oligi kõik ja rohkem ei saagi? ………….. ei tööta. Viga küljes? Ahastus vajus peale, uputades kõik mustadesse värvidesse. Ei himu, ei tunnet, ei kiima, ei midagi – ainult hirm ja kadedus.”

Kui kirjutate ropu raamatu, siis ärge öelge, et mina soovitasin. Mina palun oma karakterite vastu lihtsalt aus olla. :)

Uus romaan

Eelmise aasta 21. septembri sissekandes rääkisin sõltuvusest. Et lõpetanud ühe raamatu kirjutamise, alustasin kohe järgmist. Veel kirjutasin, et ehk aasta pärast puhkan.

Nüüd on järgmine raamat valmis (lettidel millalgi märtsis 2011. a, kirjastaja Tänapäev, pealkiri: “Nii siis jääbki”).

Ausalt öeldes ei ole tekkinud tunnet, et tahaks kirjutamist katkestada. Järgmise, kolmanda, romaani tegevusplaani esimene osa on juba valmis nikerdatud.

Kui nüüd keegi küsiks, et kas teist raamatut oli lihtsam kirjutada, kui esimest, siis vastus oleks, et jah ja ei. Esimene oli otsimine, proovimine ja tõestamine. Teisega olid osaliselt protsessid selgemad, et kuidas süžeed teha ja peatükke ja otsekõnet ja muud miljonit pisiasja. Kuid kuna kirjutasin enda jaoks uue nurga alt ja karakteripõhise süžee põhjal, siis oli see omamoodi raskem.

Kolmanda romaanina plaanin põnevikku. Kolmandas isikus ja jooksvalt paaris-kolmes vaatenurgas. Planeerimisvahendina kasutan programmi yWriter5.

Teise raamatu kirjutamisel oli samuti yWriter abiks. Seal on mõnusam ja lihtsam süžeed kirjutada (parem, kui excelis stseenidega pusida :)). Annab ka palju erinevaid mooduseid, kuidas lool silma peal hoida, et sündmused kokku jookseksid. Kui on vaja kirjutada kindlat kuupäeva silmas pidades, siis saab seada endale konkreetse eesmärgi ja seda lihtsalt järgida.

Ja eks seal ole veel sada pisikest mugavust: loeb kokku palju unikaalseid sõnu kasutanud olete, mis on teie enimkasutatud sõnad, parasiitsõnade nimekirja saab teha, saab defineerida karakterid, kohad, seosed ja erinevad vaatenurgad. Muidugi saab kõikvõimalikes järjestustes romaani ülevaateid välja printida jne. Saab valida eestikeelsed menüüd.

Tegemist tasuta programmiga. Abivahendi looja on ise samuti kirjanik.

Raamatu peab muidugi ise valmis kirjutama. :)

Karakter vs tegevus

Romaanide liigitamiseks on ilmselt miljon viisi. Alustades käekirjast, sõnakasutusest, lõpetades tähtede arvu ja žanriga. Üks võimalustest on jagada raamatud karakteripõhisteks ja tegevuspõhisteks.

Karakteripõhises teoses konstrueeritakse pinge läbi tegelase mõtete ja sisemise läbielamise. Protagonist ei pea ringi jooksma (aga võib) ja oma nahka päästma. Tegelikult ei pea tegelane isegi diivanilt tõusma. Pinevus ehitatakse üles sisemisele konfliktile.

Oletame, et peategelane on ilma jäänud oma rahast ja abikaasast. Järgmine nädal tõstetakse ta peenest katusekorruse apartemendist välja ja ta peab kolima ühetoalisesse üürikorterisse. Antiikmööbel viidi äsja, jäänud on tugitool ja kamin, milles lõõmavat tuld ta firma raamatupidamise dokumentidega toidab.

Kuidas ta sinnamaale jõudis, mida oma eluga peale hakata. Vastandite rõhumiseks ja mullilõhkemiseks saab sisse tuua olnud sära ja ootava reaalsuse näiliku koleduse. Võitlus endaga, kas ta peab vastu, kas ta suudab uuesti otsast alata. Pinge säilitamiseks peab sisse tooma erinevaid elemente (telefonikõne, sõbrad, kes ei tea veel peategelase langemist). Järk-järguline leppimine olukorraga või hoopis täiskäik põhja.

Milline inimene peategelane on? Kuidas töötavad tema suhted teiste inimestega. Alluvatega? Sugulastega? Sõpradega?

Näide: The Man from Earth Film näitab, kuidas saab pinget üleval hoida ruumist lahkumata.

Tegevuspõhisel suunal ehitatakse lugejat haakiv konks enamjaolt välisele ohule sissetulevale kontrollimatule sündmusele. Saladuslikele juhtumistele. Põmm ja maja lendas peategelase ees õhku ja murulapikesel on kiri, et kui ta ei kao sellest linnast, siis ootab teda hukk. Oht elule, varale, perele või müsteerium, aaretekaart, saladus – mis teeb võimatuks peategelase rahuliku olemise. Tagaajamine, valesüüdistus, konflikt kurjategijatega, luure. Midagi, mis sunnib ta diivanilt püsti, sest muudmoodi enam ei ole võimalik.

Ja siis peategelane jookseb, käib, uurib, laseb. Koorub välja palju üllatusi ja ootamatuid pöördeid.

Näiteks: mõni Ludlumi teos.

Muidugi võib kombineerida. Lõigata ja juurde panna. Ise välja mõelda ja omamoodi ehitada. Viltu lükata, püsti upitada, valesti teha ja uuesti teha.

Sellega seoses meenub ammu nähtud Nike’i reklaam: mees püüab diivanilt püsti ajada ja trenni minna, aga diivan ei lase – jälitab meest igal sammul ja kavaldab ta jälle oma rüppe. Lõpuks siiski õnnestub vaesekesel diivani needus murda ja trenni minna.

Just do it!

Teleporteerumine & ajamasin

Vahel on vaja teleporteerida mõni karakter ühest asukohast teise. Oletame, et telefon heliseb ja meie peategelasele, Antsule, ütleb vanaema: “Tule minu juurest läbi, annan sulle kotitäie õunu.” Ants elab Tallinnas, autot tal pole. Nüüd on igal algajal kirjanikul hirmus kiusatus kirjutada midagi sellist:

Ants pani riidesse. Ukse korralikult lukustanud, astus ta lifti ja sõitis esimesele korrusele. Bussipeatus ei olnud majast kaugel, kuid siiski jõudis Ants sinna pisut hingeldades. Graafikujärgne roheline buss saabus õige pea. Trügides õnnestus tal ennast viimasele istekohale sättida. Buss võttis jõnksuga kohalt ja Ants trummeldas näppudega vastu põlvi, pälvides kaassõitjate pahameele. Linna jõudes, istus Ants trammi number üks. Tramm tegi rööbastel kolla-kolla ja plekist pink oli külm. Kolmandas peatuses istus Antsu kõrvale hästi lõhnav keskealine daam. Tramm peatus ja Ants astus jala Balti jaama poole. Varsti oligi ta rongijaama kaitsva katuse all piletisabas. Õnneks sai ta üsna pea sõidudokumendi näppu ja võis perroonile astuda… ja veel ja veel ja veel.

Teleporteerumine käib nii:

Ants väljus toast ja kahe tunni pärast, astus ta vanaema maja juurde viivale tuttavale teerajale.

Ülaltoodud näite pikk loba täidab küll kenasti täheruumi (765 tähte koos tühikutega), kuid ärritab lugejat ning ei anna romaanile midagi juurde. Tallinna transpordisüsteemi kirjeldus ei huvita peaaegu kedagi.

Vahel on pikemat kirjeldamist vaja olustiku loomiseks või selleks, et lasta peategelasel ühistranspordis üliolulisi arendavaid mõtteid mõlgutada. Võib-olla saab protagonist trammis kellegagi tuttavaks. Üleliigsed jupid, mis on lihtsalt täiteks juurde pandud ja loole midagi juurde ei anna, tuleb kustutada.

Sarnaselt saab kasutada ka ajamasinat. Romaanis on pahatihti vaja aega kiiresti edasi kerida. Näiteks põllumees külvab vilja maha ja järgmises peatükis tahaks ta seda juba lõikama hakata. Me ei kirjuta ju sinna vahele kümmet lehekülge – lihtsalt selleks, et aega edasi kerida, vaid lähme kohe asja juurde:

Esimesed sügisvihmad kuulutasid saagilõikamise aega.

Ilmateateks nimetatud lühendamine: Peale ilusat suve, kruvisid kollased lehed ennast pikkamisi puude küljest lahti. Peagi mattis lume pehme vaip kõik enda alla. Sooja päikese võidukäik ja esimeste saabunud linnukeste vadin kuulutas kevadet. (Tegelikult on see õudne. Mõelge midagi originaalsemat välja.)

Aja kulgemisega peame lugejat koguaeg kursis hoidma. Selleks polegi palju vaja. Oletame, et peatükis üks ostab kena noorpaar maja. Peatükis kaks aga kirjutame nii: “Reet ärkas varavalges. Proovis meest äratamata toast välja hiilida, kuid komistas lahtise lävepaku otsa. Me oleme siin juba kolm kuud elanud, aga ikka pole Kolja suutnud paari kruvi kinni keerata, mõtles Reet pahaselt.”

Kolm kuud aega kadus nagu niuhti. Ärge siis unustage ka ilmaolusid, rasedust ja kõike muud kolme kuud edasi nihutamast. Peale ajanihutamise näitab lause naise tärkavat rahulolematust.

Mõnusat teleporteerumist! :)

Tagakaane jutt

Ükspäev tuleb hakata aru andma, millest õigupoolest Teie raamat räägib. Oletame, et satute lifti koos toimetajaga ja ta küsib sõbralikult – nii jutu jätkuks – et millest te siis kirjutasite. Millest jutustab see paks mapp, mida te kramplikult kaenla all hoiate. On veel kümneid inimesi, kes hakkavad regulaarselt seda küsimust küsima, nii et parem oleks omada vastust (äääääääää, ei lähe arvesse :)).

Kindlasti ei tohi oma teose kohta midagi halvasti öelda. Ei tohi vabandada ega närviliselt seletada. Kui Te ISE endasse ei usu, siis miks keegi teine peaks? Kõik taolised kiusatused – neid on ja tuleb – saatke allavoolu ja pange pärg kaasa, sest nendega on nüüd lõpp.

Need, kes on oma raamatu kirjutanud lumehelbekese süžeed järgides on pisut paremas seisus, sest seal kirjeldatud esimesed laused ongi sisuliselt see, mis vaja:

1. 15 sõnaga ära öelda raamatu põhijoon, kus on koos nn suur pilt ja personaalne pilt.

2. Kokkuvõte raamatu taustast ja eeldatavast sündmuste käigust.

3. Sündmus, mis tuleb väljastpoolt sisse ning on peategelase jaoks kontrollimatu.

4. Peategelane püüab esimese sündmuse tagajärgi likvideerida, kuid satub aina sügavamale sohu.

James Scott Bell soovitab tegelikult üsna sarnast skeemi, veidi rohkemate näpunäidetega.

Kõigepealt peaks täitma ankeedi:

1. Karakteri nimi

2. Amet

3. Ärataja (sündmus, mis lööb peategelase diivanilt üles)

4. Vastutöötaja. Mis on kaalul?

5. Kus toimub peamine konflikt

6. Loo mõte

7. Kuidas kirjanik tahaks, et lugu lugejale tunduks: mõtlik, õudne, armas jne

Nüüd poole tunnine sessioon vaba kirjutamist, pidades silmas ülaltoodud punkte. Ärge tsenseerige ennast. Laske ranne vabaks ja las see jutt tulla.

Nüüd tuleb tekstist välja noppida paremad palad, mis teile tõesti meeldivad. Panna need lõigud või laused järjekorda. Võib eelmise punkti juurde tagasi minna ja vabakirjutamist korrata.

Tagakaane juttu peaks alustama umbes nii:

(Peategelase nimi) on………………………………., kes………………………….. (veel paar lauset)

Äkki………………………………….(paar-kolm lauset, mis olukorrast, peategelane ennast leiab.)

Nüüd peab ta……………………………………………………….(paar-kolm lauset)

Liiga põhjalikuks ei tohi minna. Milleks raamatut lugeda, kui keegi kenasti kümne lausega kõik ära räägib. Mõistlik oleks mingi müsteerium üles jätta. :)

Vormistamine

Esialgu võib paljudele meist tunduda, et romaanivõistlus on selline koht, kuhu iga mees või naine võib saata ükspuha millise kapsapea – sisu loeb ja muu pole oluline. See ei ole nii. Ega siis niisama ei pakita pesupulbrit värvilisse karpi ja hambapastatuubile ei joonistata triibulist raketti. :)

Žüriis on tavapäraste nõrkuste ja kiusatustega inimesed. Visualiseerimiseks võin pakkuda olukorra: lugege ise läbi mõni viiesaja leheküljeline käsikiri, mis on kuidagi kokku traageldatud, oletame, et reavahe on 1 ja trükitud on ühele poolele. Arvan, et pikapeale mõjub selline piin igale toimetajale ärritavalt. Jah, kui Teie käsikiri on uskumatult hea, siis pole jama nii suur, aga kui see on lihtsalt hea, siis vormistuse pärast võib see tihedas konkurentsis äramainitud käsikirjade hulgast välja pudeneda.

Tundub ebaõiglane ja vale, aga suure tõenäosusega see nii on. Ma soovitan kasutada kahepoolset printimist ja köitmist. Käsikiri kahaneb ja seda on mugav käes hoida/ lugeda. Reavahe võiks olla 1,5, siis silm puhkab ja sinna tänna on hea märkusi sirgeldada. Olen lugenud ka soovitusi jätta reavaheks 2, aga mulle tundub, et see oli kuidagi seotud trükimasinate ajastuga. Lehekülgede äärtesse jääb kritselduste tegemiseks ja nägude joonistamiseks piisavalt ruumi (see on ka põhjus – peale postikulude – miks nad autoritele käsikirju ei tagasta. Need märkused võivad lüüa tõsiseid hingehaavu ja ükski kirjastus ei soovi olla vastutav sulepea neelanud kirjaniku eest.)

Illustratsiooniks üks kuhi romaanivõistluse töödest kirjastus Tänapäev laual: http://raamatupalat.blogspot.com/2009/11/romaanivoistluse-laekumised-live.html

Kasutage automaatset õigekirjakontrolli. Lugege KOGU käsikiri endale kõvasti ette. Peale selle oleks hea leida inimene, kes tunneb asja ja loeb Teie käsikirja läbi ning märgib vead üles. Vaadake oma tutvusringkonda avatud silmadega ja sõnumitoojat ärge nahutage. Juhul, kui Teie oma valitud kriitik ütleb, et käsikiri on jamps ja vigaderohke, siis võib alati küsida veel arvamusi. Ning kui ka teised arvustused kattuvad esimesega, siis võib kaaluda käsikirja ümberkirjutamist. Palju halvem on, kui Teie valitud arvustaja luiskab ja ütleb, et kõik on jube hea – hoolimata oma loova hinge õrnusest, tuleb nõuda ausat kriitikat ja see ka hiljem alla neelata. Arusaadav, vigadeta ja voolav tekst tuleb võrdsete käsikirjade kaalumisel kindlasti kasuks.

Valmistuge pikaks piinarikkaks ootamiseks ja järskudeks meeleolu kõikumisteks. Hankige endale inimesi, kes oskavad Teie valust aru saada (ja soolapulki, mida murega näksida). Tööde lugemine ja pingerea koostamine võib aega võtta kuni viis kuud.

Avaldamine

Mida tähendab avaldamine? Minu jaoks tähendas see pikka aega käsikirja trükki jõudmist. Raamat saab paberkujul valmis ja siis oletegi paljude inimeste silmis kirjanik. Arvatakse, et kirjanikuks teeb midagi, mis on trükitud – eks siin ole omamoodi õiget loogikat ka, sest kirjanik võib olla hingelt enese jaoks või siis avalikkuse silmis. Viimane tase on ilmselt see, kui teised kirjanikud Teid ametivennaks pidama hakkavad.

Niisiis, kui mul on väike rahaline reserv vahemikus ütleme alates kaksteist tuhat, kuni kolmkümmend kaks tuhat krooni, siis lasen oma dokumentide sisu paberile lahti ning kõik ongi korras, avaldatud?

Lugesin kuskilt foorumist võrdluse (võib-olla Poogna omast), et iseavaldamine on võrreldav onaneerimisega. (Ei taha siinkohal halvustada luuletajaid, kellel alatihti ei olegi mingeid muid võimalusi, kui ise ennast trükkida.) Luuleliidu kaudu pidi asi umbes selline välja nägema, et vihik trükitakse ära ja siis surutakse kogu tiraaž kastiga sülle ja öeldakse: “Mine nüüd müüma.”

Avaldamine on avalikuks tegemine. Kogu protsess näeb välja umbes nii:

Toimetamine – Keegi suure lugemusega inimene vaatab käsikirja üle ja küsib, miks Mart on poole loo pealt Peetriks muutunud. Ja kas see pole mitte vastuoluline, et juulikuus lund sajab?

Korrektuur – Keegi keelesõber vaatab, et kõik oleks õiges vormis, ajas ja õigekirjas.

Küljendamine – Käsikiri väänatakse raamatu formaati. Tekst paigutatakse lehekülg lehekülje haaval nii, et ta kenasti loetav oleks. Poolitatakse sõnu.

Kujundamine – Keegi joonistab pildi ja sätib pealkirjad ja muud vidinad kenasti ritta.

Trükkimine – Minu jaoks oli üllatus, et raamatu sisu ja kaaned trükitakse eraldi, kuigi see on tegelikult üsna loogiline. Ma veel ei teagi, kuidas nad omavahel kokku saavad.

Avaldamine – Läbi hulgimüügifirma jõuab raamat erinevatesse poodidesse, kettidesse ja raamatukogudesse. Kirjastus hoolitseb selle eest, et sündmus tähelepanu saaks. Nügitakse tuttavaid ajakirjanikke ja saadetakse sinna-tänna koopiaid arvustamiseks, tehakse pidulik näksilaud.

Kuidas jõuda niikaugele, et kirjastus tunneks huvi raamatu avaldamise vastu. On mitu võimalust. Näiteks, kui te kirjutate midagi ulme vallas, siis on mõistlik saata oma lühijutte Algernoni. Tutvuda sealsete oludega, lugeda ja püüda šnitti võtta. Pärastpoole, kui Teie jutud on saanud Algernonis tuttavaks, siis tasapisi võib hakata mõtlema, et äkki võiks neile käsikirja tudeerimiseks saata. On üsna kindel, et kui Te sealt pundist ühe mehe käest viisa saate (ise tuleb nimi välja uurida), siis Varrak tunneb huvi Teie käsikirja avaldamise vastu.

Igal alal on omad meistrid ja kindel on see, et kui Teie käsikiri saab mõne tuntud kirjaniku poolt aktsepteeritud/kiidetud, siis on kirjastuses enda käsikirja müümine kordi lihtsam. Aga proovige sihtida nii, et krimijutt läheks krimikirjanikule ja lembelugu armastusromaanide meisterdajale. Kontaktide leidmisel on abiks internet.

Loomulikult võib oma käsikirja otse kirjastajale saata (kontaktid kirjastuste kodulehekülgedel). Nad loevad läbi ja annavad paari nädalaga teada, kas nad on Teie käsikirja avaldamisest huvitatud või mitte. Kellegi soovitusega on kindlasti kergem.

Romaanivõistlused on üks hea moodus avaldatuks saada. Sest avaldatakse umbes 7-10 käsikirja. See tähendab, et viiekümne romaaniga võistlusel on võimalus avaldatuks saada 14-20%.

Kõige olulisem on omada jutustamist väärt lugu ja hästi kirjutada. Kustutada, uuesti kirjutada, kustutada ja veel kord uuesti kirjutada jne – niikaua, kuni te ISE olete käsikirjaga rahul. Ärge suruge vigade ees silmi kinni ja ärge kartke aega kulutada – muidu petate ainult iseennast.

Kirjastus Tänapäev lubab peatselt uut infot romaanivõistluste kohta:

http://raamatupalat.blogspot.com/2010/08/uued-kirjandusvoistlused.html

Semikoolon

Semikooloniga jändamine kuulub paljude algajate kirjutajate varasalve. Mõelda vaid, tuleb läbi lugeda paari lauseline reegel ja uus instrument, millega tekste omatahtsi painutada on mõnusalt kättesaadav. Teate, kui lahe on punktkoma kasutada; näiteks kõikjal, kuhu see tundub kuuluvat; ja kuhu mitte. :)

Õnneks ei ole mina ainus, kes sellesse lõksu langenud on. Minu semikooloni seiklused on nähtaval siinsamas ajaveebis alguse poole. Ma olen neid kirjeid hiljem mõnuga lugenud ja naeru pugistanud. Ma ei hakka vigu tagantjärele siluma – las olla. Mõnes mõttes on need nagu läbitud vahemaad märgistavad verstapostid.

Olge reeglitega ettevaatlikud. Millegipärast on vähemalt minuga sedasi, et nii kui ma kuskilt loen mõne valemi, siis kipun seda sobitama kõikvõimalikesse kohtadesse, ise endamisi naeratades, et vot siin ongi seesamune õige nurgake, kus ma saan äsjaõpitut rakendada.

Ma arvan, et semikooloniga rikastatud esilehekülg on signaal kirjastajale, et edasi lugeda ei tasu. Kuigi võib-olla on tegemist kehvasti vormistatud kunsttükiga, jäetaks siiski taoline käsikiri pigem kõrvale.

Ma väldin semikoolonit isegi siis, kui reegli järgi võiks selle kaunistuseks kohale vilistada. Vahest siiski tuleb hajali laused omavahel siduda. Olgu see pigem erand või väga kaalutud kasutus.

Võib-olla, kui ma olen punktkomast täiesti-täiesti lõplikult üle saanud, siis kasutan teda natuke rohkem ja paremini. Hetkel aga ainult õhkan kurvalt, et pidin nii elegantsest kirjavahemärgist loobuma. :)

“Sõnaga “ütles” ei ole midagi lahti,” ütles ta

Minu esimese raamatu esimese mustandi otsekõnedes oli sõna “ütles” domineeriv. Ütles ta. Ütles Kalle. Ütles, ütles, ütles. Esimene proovilugeja soovitas peale kümne lehekülje lugemist raamatu pealkirjaks panna: “Ütles ta”.

Käsikirja toimetama asudes püüdsin usinalt “ütlesid” asendada millegi muuga. Kurjustas ta. Hõikas ta. Urises ta. Mõmises ta. Ilkus ta. Sisistas ta. Jne. Muidugi kiskus kogu lugu otsemaid teisele poole kreeni.

Otsustasin parandada ja lisasin mõningad “ütles ta’d” täiendiga: ütles vihaselt, ütles kurjalt, ütles kavalalt, ütles mõistvalt. Jne.

Jälle läks valesti. Nüüd arvan teadvat, kus asub tasakaal. Otsekõne kirjutamisel peab:

1. Õppima selgeks otsekõne õigekirja. Kui te ei tea (või ei arva teadvat), kuidas otsekõne käib, siis proovite vaistlikult igasugusest otsekõnest üleüldse hoiduda.

http://keeletoimetus.ee/blogi/see-keeruline-otsekone

2. Arvestama, et enamjaolt pole otsekõnele saatelauset vaja, sest on aru saada, kes midagi ütles. Oletame, et omavahel räägivad Ants ja Peeter.

“Mis sul siia asja?” küsis Ants

“Astusin korra õe juurest läbi.”

“Kuidas Piretil läheb ka?”

“Pole viga, tal on juba parem,” ütles Peeter.

Kui on võimalik ilma saatelauseta aru saada, kes mida ütles, siis on saatelause lisamine tarbetu. Vähem on parem, tingimusel, et lugeja saab esimesel lugemisel aru.

3. Peab arvestama, et liigne täiendite kasutamine muudab lugemise tüütuks (Stephen Kingi näide: “Ma olen torumees,” ütles ta vett tõmmates). Inglise keeles nimetatakse neid Swifti’deks (kirjanik, kes taolisi moodustusi massiliselt kasutas.) Täpsemalt vaadake seda linki, saab naerda (: http://www.fun-with-words.com/tom_swifties.html Ma ei tea, kas maakeelset vastet sellele mõistele on.

4. Sõnal “ütles” pole midagi viga. Kasutage julgelt, kuid pidage piiri. Paar ütles ta’d lehekülje kohta on küll. Kuigi nii mõnigi kirjanik ütleb, et parim, mida teha saab on kasutada ainult “ütles ta’d” eksivad nad ise siiski selle reegli vastu üsna palju.

5. Kui te kirjutate otsekõnes liigselt: ütles ta vihaselt, ütles ta kurvalt, ütles ta rõõmsalt, siis te rikute näitamise/ütlemise tasakaalu. Vahest on mõtet otsekõne vahele jätta ning asendada see näitamisega: Üle tema põse voolas pisar (ütles ta kurvalt asenduseks). Äkitselt Tarmo kaelale tekkinud punased laigud ja täpiks ahenenud pupillid ei tõotanud head (ütles ta midagi vihaselt asenduseks). Merikese kitkutud kulmud tõusid laubale kokku moodustades poolkaare. (ütles ta üllatunult asemel.)

6. Pidage meeles, et otsekõne on otsekõne. See tähendab, et dialoogi ei tohi liigselt siluda ja vähekasutatavatest sõnadest triiki täis lasta. Otsekõne ei pea olema ilus. Õige efekti saavutamiseks võib selle täis lükkida kuradeid, ää’sid ja mõminaid ning muid parasiitsõnu, nagu see ka päriselus on. Kuid sellega peab piiri pidama – ei tohi ümmarguseks toimetada ja sõnu valida ning ei tohi ka liigselt tänavakõnele kinni jääda. Kui te mõnele karakterile temale omase kõnepruugi või defekti külge poogite, siis peate seda jätkama, kuni lõpuni.

PS: Minu esimene raamat "Kõigile saab kurikaga virutada" ilmub ilmselt septembris.

http://raamatupalat.blogspot.com/2010/07/asjase-romaanivoistluse-toodest.html

Karakteri muutmine

Me tahame, et meie poolt loodud karakterid elaksid. Me tahame, et nad oleksid meeldejäävad. Me tahame, et nad oleksid võib-olla natukene need, kes me tahaksime ise olla, aga päriselt ei ole.

Kuidas karakterit muuta? Kuidas muuta tema põhimõtteid nii, et me ei läheks vastuollu reaalsusega. Kui meie karakter leheküljel nr 1 põhimõtteliselt midagi ei tee, siis leheküljel number kaks ei saa me teda tema oma põhimõtte vastaselt käituma panna.

Näiteks: Oletame, et peategelane on sepp Ants. Antsule ei meeldi põhimõtteliselt linnavurled. Ta on tõsine maamees. Sepatöö spetsialist ja vanade väärtuste kandja. Kõrbenud kulmud, tugev raam ja nahkpõll.

Kuidas panna sepp leheküljel number kaks linnamehega rõõmsalt patsi lööma? See on võimatu. (Hea küll ilmselt mingit moodi on siiski võimalik. Tinistamine ja tulnukad jne.) :)

Selleks, et karakter muutuks ja sepp linnamehe südamesse laseks, peab kirjutama rida stseene, mis Antsu arvamusi pisitasa murendama hakkavad, kuni eesmärgi saavutamiseni.

Karakter (Ants) kihtideks jaotatuna

Põhimõtted – hindab rahu, vaikust ja oma tööd (õiglane, töökas, napi jutuga), linlane on temaarust kõige selle vastand.

Peamised tõekspidamised – üks tubli maamees on iga kell rohkem väärt, kui linlane

Väärtused – hoia maad, hoia perekonda

Valitsevad hoiakud – linlane ei suuda olla milleski püsiv

Arvamused – linna inimene on nõrk, sõltuv, virisev, ebameeldiv, arusaamatu, vinguv, siga, joodik, hellik, jõuetu, kõhn, siidikäpp, tööpõlgur, naiste lörtsitaja jne

Nüüd kujutame ette, et ammu tühjaks jäänud naabermajja (majade vahe kümme meetrit, ühine sissesõidutee), kolib Antsu suureks meelehärmiks linnamees Roland, kes on oma ametist (tegevjuht) tüdimuseni väsinud ja soovib vaikust ning rahu.

Järgneb kahe sisemaailma vältimatu konflikt, sest kummagi arusaam teisest poolest on pea peale pööratud ja eelarvamustest kubisev. (Rolandi karakteri koos kõikide nüanssidega võib samuti laiali laotada.) Konflikt on hea. Me oleme mõlemat tegelast kirjeldades – järgides erinevaid liine ja mõlema sisemonoloogi – juhatanud nad väljapääsmatusse olukorda, kus nad peavad üksteisest mõõtu võtma.

Karakterite muutumine algab pisitasa. Esialgu võivad eelarvamused veelgi süveneda, aga tasapisi hakkavad arvamused muutuma (näe Roland on tegelikult abielus, meeldib hiliste tundideni aias rassida, ta ei joo peale allikavee miskit, kokkupõrkes sepaga ei tagane sammugi, mees on oma sõna taga jne pole just raske ette kujutada stseene, mis meid edasi juhatavad.)

Järgmine muutuja on valitsev hoiak – näe tegelikult linlane tuli ja jääb, alustas maakividest aia ehitamist ja tegi seda terve suve.

Väärtused – mitte keegi ei varasta minu maad ega puutu minu perekonda! (Roland viskab välja libeda maamõõtja, kes üritab tema naist pihta panna?)

Peamised tõekspidamised – ega kõik linnamehed polegi maameestest viletsamad.

Põhimõtted – heaküll, las see naaber olla – ta jagab minuga samasuguseid väärtusi/põhimõtteid.

Kahtlemata peab selliselt ülesehitatud karakteripõhisel lool olema omad ootamatud seigad, pöörded ja üllatused, et tulemus oleks ettearvamatu. Lahti peaks kirjutama ka linnamehe poolse muutumise ja arusaamad.

Muidugi ei pea kõik paremaks minema – eelarvamused väga visad taanduma.

Mustand 1,5

Ühes eelnevas sissekandes (Esimene versioon) soovitan esimese mustandi kirjutamisel unustada kõik, mida teate kirjakeelest, stiilist ja sõnadest ning keskenduda ainuüksi eesmärgile kogu tükk valmis kirjutada. See on valikuline tõde.

Kirjutan teist romaani. Süžee plaanisin korraga ette kaks-kolm sammu. Üldine mõte ja lõpp olid teada. Võtsin kirjutamisepoosi sisse, lülitasin teksti pärast muretsemise välja ja kirjutasin esimese mustandi valmis. Kokku umbes nelikümmend tuhat sõna. Kõik läks nagu lepase reega. Lasin mõned nädalad laagerduda ja võtsin käsikirja uuesti välja. Lugesin üle ja asusin mustandi number kaks kallale. No oli ikka üks kole lugemine küll. Märkisin kolmandiku kirjutatust punaseks (hilisemaks elustamiseks või kustutamiseks) ja tegin endale paar lehekülge märkusi, mis puudu jäi.

Miks nii juhtus? Üks põhjustest on: seekord ei kirjutanud ma korralikku süžeed, vaid liikusin paar-kolm sammu ette teades (lõpp ja mõte olid siiski enne kirjutamist teada). Teine põhjus on see, et toetudes õpitud tarkuseterale ajasin selja sirgeks ja ei kontrollinud kordagi teksti üle ega muretsenud liialt, mida ma kirjutan. (Vahet pole, mõtlesin, selleks on ju mustand number kaks.)

Esimese romaani kirjutamisel puudus mul eelnevalt kogemus ja õpetussõnad ning tänu sellele sai esimene mustand oluliselt parem ja tööd oli teise mustandi kallal vähem.

Nüüd aga pean tegema mustandi number 1,5. Palju kordusi on sees, sarnaseid lausekonstruktsioone – rääkimata sellest, et karakterid on nagu lutsukivid ja loo selgroog ei ole kandev. Pean lisama kõrvalsüžee ja inimesi inimestena kujutama (oma nõrkuste, hirmude ja rõõmudega) – mitte kärutäie tuimade porganditena. Mõnes mõttes olen ma jälle alguspunktis.

Kogu loo moraal on selles, et esimene mustand tuleb hoolikamalt kirjutada. Rohkem läbi mõtelda. Kirjutades võiks koguaeg arvestada, et esimene ongi viimane mustand. Võib natuke teksti nokkida küll, eelmisi peatükke läbi lugeda ja nipet-näpet parandada. Sellise arvestusega kirjutatut on hiljem kordi lihtsam parandada. Mustand kaks tuleb ju nagunii, aga (tsst) see on esimese versiooni kirjutamisel saladus. :)