Esimese romaani süžee

Alltoodud tabel on minu esimese raamatu süžee. Mitte lõplik ja mitte nii hea kui ma tahaksin, aga annab pildi, kuidas romaani tarbeks lihtne ülevaade koostada.

Hiljem lisasin stseene, kuid kahjuks enam tabelit ei uuendanud. (Mõned read küll kirjutasin peamise tabeli alla, aga see on pisku hilisemate paranduste kõrval.) Niisiis on tegemist esimese versiooniga. Plaanisin 89. lk’d – tegelikult tuli kokku 139. lk’d.

Tabel sündis “lumehelbekest” järgides. Algne idee oli proovida, kas nii on üleüldse võimalik romaani kirjutada. Hiljem pisut muutsin ja kohandasin helbekest endale sobivamaks. Teise raamatu kirjutamisel ma seda metoodikat enam ei kasutanud.

Selgituseks:

Lk’d - tähendavad lehekülgede arvu. Kui pikaks on plaanitud stseen. (Times New Roman 12, reavahe 1, A4)
Peatükk – millisesse peatükki stseen kuulub.

Ajend - vastumõju

… eelneb vt sissekannet stseen

Mikrotasand

Usun, et stseeni elemendid on lihtsad ja asetuvad kergelt oma kohtadele. Kuid nüüd peab teksti veel hoolikamalt luubi alla võtma ja proovima aru saada, kuidas kirjutada väikseim struktuur.

Ajendi-vastumõju ühik

1. Ajend – midagi, mis annab karakterile põhjuse vastutegevust alustada, reageerida, vastumõju osutada.

Ajendiks võib olla suvaline mõte, tunne või tegevus, mis kutsub esile vastumõju. Tähtis on, et see oleks selgelt piiritletud ja arusaadav.

Näiteks:

N1:

Mati käsi sukeldus põuetaskusse ja hetke pärast jõllitasin relva mustavat suuet.

N2:

Sass virgus, ajas ennast püsti ja pilgutas uskumatult silmi – teisel pool kõnniteed, pargipingil, seisis liitrine lauaviina pudel.

2. Vastumõju on pisut keerulisem ja koosneb omakorda mitmest komponendist. Oluline on siinjuures ajaline järjekord.

1. Esimene mõte

2. Refleks

3. Ratsionaalne tegevus ja kõne

Ajend ja vastumõju peavad selguse mõttes olema erinevates lõikudes. Vastumõju võib koosneda mitmest lõigust.

N1:

Olen kadunud mees, mõtlesin, tundes algavat paanikahoogu. Tõstsin tõrjuvalt käe relva suunas, püüdes torusse mitte vaadata ja üritasin selgitada: “Keegi on mind süüdlaseks lavastanud. Mina ei ole sulle halba teinud!”

Järgmise ajendi algus -> Mati naeris ähvardavalt ja tõmbas kuuli järsu liigutusega rauda. Tema sõrm liikus päästikule.

N2:

Ühe ropsuga oli ta istuli, kõõritas kahtlustavalt ringi, korjas ajalehed hoolikalt kokku ja tõusis siis, et pudel haarata.

Vaevalt oli ta jõudnud kruusatee ületada, kui hundijalavesi kõlksatusega pingilt maha veeres ja kadus.

Vastumõju ei pea koosnema kõigist kolmest komponendist, aga järjekord peab samaks jääma. Kõigepealt esimene mõte, siis refleks ja lõpetuseks ratsionaalne tegevus ja kõne. Selles järjekorras inimesed tavaliselt reageerivad.

Loomulikult on olemas karaktereid, kes enne lasevad ja siis küsivad, sellisel juhul on tegemist lihtsalt üliarenenud refleksiga ja hilisemaks ratsionaalseks tegevuseks kvalifitseerub kannatanu pulsi katsumine. :)

Originaalis ütleb Randy Ingermanson, et kõik, mis ei mahu madalamal tasemel ajendi-vastumõju ühikuks, on jama, ja tuleb külma südamega kustutada. Ta saab aru kirjaniku valust, kuid soovitab seda siiski teha.

Nii stseeni tehnikat kui ka ajendi-vastumõju oma, ei ole mõtet esimese mustandi kirjutamisel meeles pidada. Hiljem, kui teist korda kätte võtate ja parandama/toimetama hakkate, siis on õige aeg teksti analüüsiks ja õigete elementide otsimiseks ja ümberkirjutamiseks. Kui proovida kohe õigesti kirjutada, siis jooksete ilmselt juba esimese lehekülje lõpus kinni.

Teine kirjaõpetaja – James Scott Bell – soovitab süsteemile mittevastavad tükid välja lõigata, kuhugi kokku kopida ja tulevikus mõne kasutusjuhendi kirjutamisel ära kasutada. :D Tema süsteem on küll pisut varieeruv, kuid mitte oluliselt.

Täpsemalt: http://www.advancedfictionwriting.com/art/scene.php

Pilt on näpatud siit: pilt

Stseen

Oletame, et süžee on paigas. Karakterid välja kujunenud. Peategelasel on läbiv eesmärk, mille poole püüelda ja vastutöötajatele on loodud kõik võimalused, et protagonistile edukalt kaikaid kodaraisse loopida. Mis nüüd edasi siis? :)

Tegelikult on süžee kujundamise ja struktureerimise kohta veel palju-palju võimalik kirjutada. Ja ilmselt ma ka kirjutan, millalgi lähitulevikus.

Hoiatan kõige järgneva suhtes. Kasutada ainult oma vastutusel! Mitte lasta lõhkuda enda rutiini, harjumusi ja väljakujunenud oskusi. Elemente, millest üks raamat koosneb on hea teada, aga kui teooriasse liiga kinni jääda ei tule praktikast midagi välja.

Teise drafti kirjutamisel on elementide teadmine hindamatuks abimeheks teksti analüüsimisel.

Stseen-jätk

Stseen on raamatu peatükis enim kasutatav konstruktsioon, mis viib tegevust edasi. Jätk on stseeni loogiline kaaslane.

Makrotasandil näeb kõik lihtne välja:

Stseenis peavad esinema järgnevad elemendid:

1. Eesmärk – lihtsalt defineeritav ja kõigile arusaadav “miski”, mis paneb peategelase liigutama ja midagi tahtma.

2. Konflikt – takistab peategelasel eesmärki saavutamast.

3. Katastroof – läbikukkumine eesmärgi saavutamisel.

Toon näite:

Sass virgus, ajas ennast püsti ja pilgutas uskumatult silmi – teisel pool kõnniteed, pargipingil, seisis liitrine lauaviina pudel. Ühe ropsuga oli ta istuli, kõõritas kahtlustavalt ringi, korjas ajalehed hoolikalt kokku ja tõusis siis, et pudel haarata. Vaevalt oli ta jõudnud kruusatee ületada, kui hundijalavesi kõlksatusega pingilt maha veeres ja kadus. Lähedalolevate põõsaste tagant kostis teismeliste ülemeelikut naeru ja hõikeid: “Kas said peale? Paneme juutuubi!”

Eesmärk – parm tahab ei kuskilt ilmunud viinapudelit haarata.

Konflikt – teismelised on üles seadnud lõksu, et parmu üle irvitada

Katastroof – pudel tõmmatakse nina alt ja protseduuri filmitakse

Jätk:

1. Reaktsioon – ülaltoodud ebaõnnestumisele hädale. Haavade lakkumine.

2. Dilemma – valikud. Mõtlemine kuidas edasi.

3. Otsus – dilemmast järelduv valik ühe või teise tegevuse kasuks – tekib uus eesmärk ja algab järgmine stseen.

Sass neelatas tahtmatult. Janu piitsutas tagant. Kõik oli äsja nii selge ja käegakatsutav olnud nagu jätk unenäole. Julmad inimesehakatised, niiviisi ei tohi mängida, mõtles ta pahuralt. Kas ajada neid taga? Ei, nende katkiste saabaste, aukliku maksa ja viledate kopsudega ei peaks ta vastu enam, kui viiskümmend meetrit. See tähendaks veel rohkem narrimist ja irvitamist. Parem läheb poe taha kannatama, ju varsti tuleb keegi, kelle vanus endal pudelit osta ei võimalda ja ta saab vahendamise pealt mõned õlled teenida.

Reaktsioon – janu piitsutas tagant, pettumine ja kurtmine

Dilemma – kas püüda need raisad kinni või lonkida poe taha

Otsus – läheb poe taha noori ootama, et alkoholi hankida (uus eesmärk järgneva stseeni kirjutamiseks: oodata januseid noori, kellele alkoholi hankides endale õlut teenida. Konfliktiks politsei vahelesegamine ja katastroofiks kinnipidamisasutusse sattumine.)

Ja nüüd koguaeg edasi, nii kaua, kuni eesmärki seada saab. Stseen- jätk-stseen-jätk. Kui enam eesmärki ei teki, siis on raamatu peatükk loomuliku lõpuni jõudnud. Üle punnida ei tasu. Muidugi peaks algama aeglaselt ja liikuma edasi pinget tõstvas tempos, aga seda – pinge kruvimist – proovin mõni teine kord lahti kirjutada.

Stseenide ja jätkude vahele saab mahutada ka kokkuvõtlikud osad. Näiteks me ei pea üksikasjalikult lahti kirjutama samm-sammult, kuidas parm poeni jõudis. Võime lihtsalt kokku võtta ja lühendada: Teekond kvartali keskmes asetseva poeni läks peaaegu muretult. Sassil vedas, tal õnnestus kilomeetrise jalutuskäigu jooksul korjata kümne krooni eest taarat.

Või siis saab vahele lükkida killukese eelnevalt juhtunust: Kõigest mõned aastad tagasi oli Sass vaadanud eluheidikuid põlgliku pilguga, aimamata, et elu keerdkäigud võivad ka tema allakäigu keerisesse paisata.

Kummagi viimatimainitud elemendiga ei tohi liiale minna – muidu läheb lugemine igavaks.

Täpsemalt saab lugeda siit: Writing the Perfect Scene

Osa vihjeid lugesin James Scott Belli raamatust "Plot & Structure"

PS: Soovitan läbi lugeda ka kommentaarid, sellele artiklile - aitab pilti selgemaks saada ja mõnedele küsimustele vastuse leida.

Järgneb...