Tagakaane jutt

Ükspäev tuleb hakata aru andma, millest õigupoolest Teie raamat räägib. Oletame, et satute lifti koos toimetajaga ja ta küsib sõbralikult – nii jutu jätkuks – et millest te siis kirjutasite. Millest jutustab see paks mapp, mida te kramplikult kaenla all hoiate. On veel kümneid inimesi, kes hakkavad regulaarselt seda küsimust küsima, nii et parem oleks omada vastust (äääääääää, ei lähe arvesse :)).

Kindlasti ei tohi oma teose kohta midagi halvasti öelda. Ei tohi vabandada ega närviliselt seletada. Kui Te ISE endasse ei usu, siis miks keegi teine peaks? Kõik taolised kiusatused – neid on ja tuleb – saatke allavoolu ja pange pärg kaasa, sest nendega on nüüd lõpp.

Need, kes on oma raamatu kirjutanud lumehelbekese süžeed järgides on pisut paremas seisus, sest seal kirjeldatud esimesed laused ongi sisuliselt see, mis vaja:

1. 15 sõnaga ära öelda raamatu põhijoon, kus on koos nn suur pilt ja personaalne pilt.

2. Kokkuvõte raamatu taustast ja eeldatavast sündmuste käigust.

3. Sündmus, mis tuleb väljastpoolt sisse ning on peategelase jaoks kontrollimatu.

4. Peategelane püüab esimese sündmuse tagajärgi likvideerida, kuid satub aina sügavamale sohu.

James Scott Bell soovitab tegelikult üsna sarnast skeemi, veidi rohkemate näpunäidetega.

Kõigepealt peaks täitma ankeedi:

1. Karakteri nimi

2. Amet

3. Ärataja (sündmus, mis lööb peategelase diivanilt üles)

4. Vastutöötaja. Mis on kaalul?

5. Kus toimub peamine konflikt

6. Loo mõte

7. Kuidas kirjanik tahaks, et lugu lugejale tunduks: mõtlik, õudne, armas jne

Nüüd poole tunnine sessioon vaba kirjutamist, pidades silmas ülaltoodud punkte. Ärge tsenseerige ennast. Laske ranne vabaks ja las see jutt tulla.

Nüüd tuleb tekstist välja noppida paremad palad, mis teile tõesti meeldivad. Panna need lõigud või laused järjekorda. Võib eelmise punkti juurde tagasi minna ja vabakirjutamist korrata.

Tagakaane juttu peaks alustama umbes nii:

(Peategelase nimi) on………………………………., kes………………………….. (veel paar lauset)

Äkki………………………………….(paar-kolm lauset, mis olukorrast, peategelane ennast leiab.)

Nüüd peab ta……………………………………………………….(paar-kolm lauset)

Liiga põhjalikuks ei tohi minna. Milleks raamatut lugeda, kui keegi kenasti kümne lausega kõik ära räägib. Mõistlik oleks mingi müsteerium üles jätta. :)

Kõigile saab kurikaga virutada

Täna on tore tuuline päev, mil ma saan ajaveebis maha hõigata oma esimese romaani. Minu jaoks lõppes töö raamatu kallal aastajagu tagasi. Peale seda tuli romaanivõistluse tulemusi oodata ja siis kõiki muid tootmisprotsessi juurde kuuluvaid etappe.

Selline on tagakaane jutt:

„Kõigile saab kurikaga virutada,” paljastasin oma elufilosoofia, võtsin

lonksu kirbet kohvi ja jätkasin. „Tagajärjed võivad erinevad olla,

seepärast peabki virutama õigele inimesele õige litaka.”

„Oleks ma rohkem sinu moodi, aga ausalt öeldes on nad mind nurka

surunud, kuigi ma tean täpselt, mismoodi nad mõtlevad ja tegutseda

plaanivad,” ohkas Vask.

„Vähemalt ei pea me seekord relvadeta peale lendama,” ütles ta ja võttis

sõnade kinnituseks ajalehtede virna alt püstoli ning asetas selle veidi

kahtlevalt minu ette.

Kalle Marve leiab ennast keset vihast peretüli. Kõik, mis tundus olema

terasesse valatud, laguneb üleöö. Uut elu luua püüdes sõidab ta

Tallinna. Hoolimata algsetest ebameeldivustest, näib kõik laabuvat. Kuid

siis satub Kalle pooljuhuslikult kuritegelikku seltskonda ning sündmused

väljuvad kontrolli alt.

Taavi Kangur (snd 1974) on varem kirjutanud peamiselt lühijutte ja

novelle, millest mõned on avaldatud kvartaliajakirjas Algernon. Pärast

lühijutuvõistlusel nii teise kui ka kolmanda koha võitmist otsustas ta,

et aeg on küps raamat kirjutada.

“Kõigile saab kurikaga virutada” saavutas 2010. aasta Tänapäeva

romaanivõistlusel II koha.